Aasta eest arutas riigikogu õiguskomisjon ettepanekuid kadunud inimeste hõlpsamaks leidmiseks. Mis neist saanud on?
Kuu alguses räägiti ETV saates „Suud puhtaks” kadunud inimestest. Muu hulgas oli juttu sellest, et pea aasta eest, möödunud aasta märtsis, kohtusid riigikogu õiguskomisjonis erinevad ametkonnad, kes arutasid, kuidas kadunud inimeste otsimist veelgi hõlbustada.
SA Kadunud tegevjuht Aare Rüütel rõhutas saates, et tollasel kohtumisel olid nii justiitsministeerium, siseministeerium, prokuratuur, keskkriminaalpolitsei kui ka politsei- ja piirivalveamet (PPA) nõus, et mõningaid asju on vaja muuta ja seadustesse muudatusi teha.
„Alustada tuleb sellest, et defineerida, kes on teadmata kadunud isik seaduses. Varsti saab 12 kuud täis, ma ei ole kuulnud, et keegi oleks suutnud selle töö ministeeriumis ära teha,” kommenteeris Rüütel, kes imestas, et kui vahepeal leiti, et muudatusi ei ole vaja, miks siis selle kohta infot pole tulnud.
Õiguskomisjoni esimees Jaanus Karilaid ütles Delfile, et komisjon on palunud siseministeeriumil hinnata kadunud isikute otsimisega seonduva regulatsiooni muutmisvajadust. Kiri saadeti ministeeriumile sel teemal päev enne „Suud puhtaks saadet”. „Ootame siseministri hinnangut, kas valdkond vajab üldse täiendavat reguleerimist,” sõnas Karilaid.
Kirjas siseministeeriumile ja vastuses Delfile tõstis Karilaid esile kaht võimalikku muudatust:
1. täiendada politsei- ja piirivalve seadust nii, et seal oleks kirjas, et kadunud isikute otsimine on politsei ülesanne. „Selline formaalne muudatus ei loo kadunud inimeste otsimise osas uut kvaliteeti,” nentis Karilaid samas.
2. Täiendada krediidiasutuste seadust nii, et riigil oleks õigus teadmata kadunud isiku leidmiseks haldusmenetluses ligi pääseda pangaandmetele. „Õigus isikuandmete kaitsele on osa igaühe põhiõigusest. Teadmata kadunud isik võib viibida eemal omal soovil ning seega on küsitav, kas riigil peaks olema õigus sekkuda isiku eraellu,” kahtleb Karilaid ka selle muudatuse otstarbekuses.
Kadunud isiku mõiste defineerimine võib samuti Karilaiu hinnangul kaasa tuua pigem halba kui head. „See võib mingil juhtumil osutuda takistavaks,” näeb Karilaid ohtu. „Iga määratlus seab piirid, samas pakub elu palju erinevaid olukordi,” selgitas ta. Siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitikaosakonna juhataja Veiko Kommussaar ütles saates, et õiguskomisjon pole seda teemat maha matnud, kuid on uuritud, et ka teistes riikides pole teadmata kadunud isikut üheselt defineeritud.
Teadmata kadunud isiku mõiste defineerimine ja seaduses rõhutamine, et kadunud inimeste otsimisega tegeleb politsei, pole ehk iseenesest tõesti vajalik. Tarvis on seda aga kindlasti siis, kui need muudatused on eelduseks, et parandada politsei võimalusi kadunud inimeste otsimisel.
Rüütli sõnul on ettepanekute mõte ennekõike just selles, et politsei saaks juurde võimalusi ja tööriistu, mida kadunud inimeste otsimisel kasutada. Pangaandmete vaatamine oleks üks selline võimalus. „Kõige esmased asjad: ei ole mõtet otsida vales kohas, otsida inimest, kelle asukoha saab kindlaks teha, kui on rohkem tööriistu. Keegi ei raiska ressurssi,” põhjendas Rüütel muudatuste vajadust. „Ressurss, mis alles jääb, seda saab suunata sinna, kus on tegelikult inimene hädas.”
PPA valmisoleku ja reageerimise büroo juht Marti Magnus kinnitas, et kui inimene on kadunud, siis tegeleb juhtumiga politsei ja selles küsimust pole. Otsimisega alguse tegemine sõltub infost ja sellest, kuidas see kätte saadakse. Kõik edasine hakkab sõltuma ohuhinnangust.
Samas annaks just pangaandmete nägemine politseile indikatsiooni, kas inimene on ohus. Näiteks kui ta on enne kadumist välja võtnud suure hulga raha, siis saab sellest teha ühe järelduse, või kui arvet on kasutatud pärast kadumist, siis saab aimu, kus ta viimati liikus. Nii võiks pangaandmete nägemine aidata vastata küsimusele, kas on põhjust alustada kriminaalmenetlust. Praegu saab pangaandmeid vaadata siis, kui on kriminaalmenetlust juba alustatud. Alaealiste puhul saavad pangaandmeid vaadata nende vanemad.
Mida politsei inimese kadudes teha saab?
Kui politsei saab teate, et keegi on kadunud, siis esmalt küsitletakse inimesi, uuritakse kaamerapilte, võimalik on ka mobiilsidevahendi positsioneerimine. Samas ei või politsei kadunud inimesi otsides vaadata lennureisijate infot ega kadunu pangaandmeid. Rüütel sõnas, et vaja oleks ka õigust pääseda ligi kolmandate isikute kõneeristustele, mida praegu kriminaalmenetluseta teha ei saa.
PPA teabehaldusbüroo juhtivkriminaalametnik Sergo Eelmäe rõhutas, et samas pole mõistlik üksnes lisavõimaluste saamiseks alustada kriminaalmenetlust, sest kui otsitakse inimest, siis on politsei toimingud suunatud inimese leidmisele, kuid kriminaalmenetlust läbi viies on tegevused suunatud tõendite leidmisele. „Need on kaks erinevat asja,” rõhutas ta. „Meil on tarvis esmalt isik üles leida.”
Inimeste leidmiseks on Eelmäe hinnangul juba praegu palju võimalusi, kuid ta nentis, et on nüansse, mida saaks parandada. „Näiteks ka sunni rakendamine, sest on olukordi, kus ka lähedased ei taha politseiga koostööd teha või sellega ollakse nõus mingi piirini,” sõnas Eelmäe ja näitlikustas, et on tulnud ette olukorda, kus lähedane lubab politsei korterisse, kuid kapi sisse vaatama mitte.
Eelmisel aastal kadunuist on siiani leidmata 46 inimest
Politsei on alates 2010. aastast saanud umbes 12 000 teadet kadunud isikute kohta. Eelmisel aastal läks kaduma 46 inimest, kelle asukoht pole siiani teada.
„90 protsenti juhtumitest laheneb kümne päeva jooksul,” märkis PPA valmisoleku ja reageerimise büroo juht Marti Magnus. „Väiksem osa jääb sellisteks teadeteks, kus ei saa isikute asukohta teada. Surnuna leitute puhul on peamiselt kaks põhjust: enamik on terviseseisundist tulenevalt hukkunud, väiksem osa kuriteo tõttu.”
Magnus sõnas, et väga palju on teateid n-ö korduvklientide kohta, kelle asukoht on paari-kolme päeva jooksul teada. Näiteks tõi ta lastekodu kasvandikud, kes on lastekodusse tagasi jõudnud. Samas märkis ta, et on ka markantsemaid näiteid, kus kedagi leitakse rahvusvahelise võrgustiku kaudu sootuks teisest riigist.
Saate alguseks oli politsei sama päeva jooksul saanud üheksa teadet kadunud inimeste kohta, neist kuus juhtumit oli selleks hetkeks juba lahenenud, kuid kolm veel lahtised. See on tavapärane statistika. Kaduma jäänud isikute arv on aga kasvanud, mis võib olla tingitud sellest, et isikute kaduma minekust antakse rohkem teada.
MTÜ ESTSAR vabatahtlik Piret Ellermann-Lill märkis saates, et eelmisel aastal oli keegi ESTARist kadunud inimese otsingul igal kaheksandal päeval.
