"Kuna tegemist on salateenistustega, siis tavapäraselt kõneldakse oma tegevusest nii vähe kui võimalik. Paraku on demokraatias eelarve kõige üldisemas mõttes avalik ning maksumaksja tahab teada, kui palju salateenistuste peale kulutatakse," rääkis Aasmäe Pealinnale, et nimede nimetamine avalikes aruannetes on erakordselt tundlik asi ja siin toimib pigem katse-eksituse meetod.

"Ühelt poolt ei olda rahul, kui julgeolekuriskina käsitletakse mingit inimrühma, näiteks muslimeid või eurovastaseid. Sel juhul on puudutatud rühm tervikuna, kuna kõik muslimid või eurovastased ei saa kuidagi julgeolekuriskina toimida," selgitas Aasmäe.

"Kui hakata nimesid nimetama, siis võib avalikkusele arusaamatuks jääda, miks Ivar Raig on risk, aga Igor Gräzin ei ole risk. Mõlemad üsna teravad eurokriitikud," leidis Aasmäe, et üldreegel salateenistustele on ikkagi vaikimine.

Ajaloolane Anti Poolamets leiab samuti, et julgeolekuküsimuste puhul tuleb säilitada teatud juriidilisi piire. "Äsja juhtus seoses kapo aastaraamatuga väga kummaline lugu. Eesti patrioodi ja Eesti Klubi presidendi, majandusprofessor Ivar Raigi pilt oli aastaraamatus ilma igasuguste kommentaarideta, seletusteta, tõenditeta monteeritud tuntud Soome estofoobi ja Kremli huvide kaitsja Johan Bäckmani kõrvale," tõdes ta ja küsis, kas sooviti kahjustada tuntud eurokriitiku mainet ning ühtlasi hoiatada teisi Euroopa Liidu teemadel kriitiliselt sõna võtmast?