Ääremaalt võib leida õnnelikke inimesi

 (142)
Naer, õnn, ema ja laps
Corbis/Scanpix

Külaskäigust Eesti viletsama arenguindeksiga valdadesse selgus, et ka ääremaal võivad elada õnnelikud inimesed, kui rahva silmades ainult sära jätkub.

Aga kui vallakeskuse ainukeseks meeldejäävaks vaatamisväärsuseks on silt vallavalitsuse käimlas, siis tundub, et ääremaastumine võtab lõplikult võimu, kirjutab Eesti Päevaleht Online.

Valgamaa Õru valla kurb näide ning Pärnumaa Tali valla hea kogemus tõendavad, et unustuse hõlma vajuv omavalitsuste liitmine võib ka ääremaal imet teha.

Vaesus: tühjad silmad, palju õlut

Õru on Eesti ja Valgamaa vaeseim vald. Isegi 83 inimesega Piirissaare arenguindeks on parem kui viie- ja poolesaja inimesega Õru vallas, väidab statistika. Igatahes iga teine Õru keskuses lõuna paiku kõndiv inimene on kas keskmiselt ebakaine või teel lõunase, kaheliitrise õlle järele.

Stalkerlik varemeterohke tsoonimaastik. Värvi poetavate kortermajade ees laiutavad puudehunnikud. Vabalt jooksvad koerad asutavad end sara taha sugu tegema. Valla lipp vallavalitsuse sildi juures vajaks hädasti pesemist.

Näib, et ainuke, mille puhul on hoolt ja vaeva nähtud, on vallavalitsuse käimlas olev silt. Kalligraafilise kirjaga maalitud luuletus teatab: “Siit saad kaasa eluteele puhta p ja rõõmsa meele.” Ju ammutavad ametnikud seda lugedes optimismi, mida muidu ehk napib.

“Me pole ääremaa, oleme Valga maakonna süda,” teatab vallavanem Andres Palloson. “Meie vallas oli kunagi Eesti esimene kombain,” lisab ta uhkusest pakatades, kui räägib eelmise sajandi algusest. Praegu pole vallas ühtegi registreeritud äriühingut. “Ent lasteaiajärjekorda meil pole, Tartus on,” lisab vallavanem. Tema kabinetti võiks eksponeerida muuseumis kui 1980. aastate stiilinäidet.

Sama lagunenud kui karpmajad on asula veevärk, roostet täis. Kraanist tuleks nagu kohvi. Külas sosistatakse: solk läheb Emajõkke. Riigi raha eest parandatakse aga veevärke neis asulates, kus on vähemasti 2000 tarbijat, selgitab vallavanem. Õrus on viis ja poolsada hinge. Rahvas lahkub. Keegi olevat püüdnud müüa kolmetoalist korterit 100 000 krooni eest, ei ostetud.

Kultuurikeskuse saal on remonditud, aga kultuuritöötajat pole. Sauna pole. Tõlliste vallaga arutati leibade ühte kappi panemist, aga rahvas hääletas maha. Võib-olla võetakse kunagi kosjajutud ette Sangastega. Aga võib-olla mitte.

Kordagi tunnise vestluse jooksul ei löö ametniku silm särama, kordagi ei hüüa ta: “Teeme rahva rõõmuks ära!”

Ainuke Õru asula särav inimene on oma elumajas poodi pidav valgevenelanna Ljudmila Jurjeva. Nagu Eesti vabaks sai, asutas ta poe ja peab seda seniajani. “Vilets, aga saame hakkama, suvel paneme laua välja ja rahvas tuleb kohvi jooma. Isegi prantslasi on käinud! Ja kui raha pole, anname võlgu.” Poeproua võlaraamat on paks kui piibel. Sellest, mida ta arvab mittemidagitegevast vallavalitsusest, saaks sama paksu raamatu.

Õru valla veerel Lote külas elav meistrimees Heino Aasala on aga nii kuulus, et ilma reklaamitagi tulevad kliendid Eesti teisest otsast ta puuaknaid ja uksi tellima. Seinal ripuvad rohked aukirjad, mis on antud valla kaunimale talule.

“Inimestel napib initsiatiivi, aga kust see tuleb, kui vallas pole isegi meelelahutust!” kostavad Heino ja Malle Aasala kui ühest suust. Nemad läheksid heameelega kohvikklubi õhtule.

Tublide kodukaunistajate arust võiksid vallavalitsejad rahvale rohekm optimismi süstida ja mitte viriseda. “Aga pension tõuseb, surra ka ei saa,” hõikab naeratav Heino väravalt järele. Ta laual on külaseltsi arengukava koos mõisa taastamise plaaniga.

Rikkus: säravad silmad ja kaine rahvas

Tali asula on keskpäevast õhtuhakuni rahvast täis. Värvitud majad, säravate silmadega kained kodanikud.

Aastaid oli Tali vald õnnetusehunnikuna Pärnumaa sabassörkija. Kaheksasada elanikku Läti piiri veeres ja palju mudaseid teid. Tali autosid tunti Kilingi-Nõmmes sellest, et need olid klaasideni tolmu ja poriga koos. Kevaditi keeldusid bussid tee pärast Talile sõitmast.

“Kui olin bussijaamas kojameheks, polnud vallal raha isegi uue luua ostmiseks,” meenutab Jüri Uustamm. “Nüüd, Kilingi-Nõmme ja Saardega ühinemise järel on uus tee Kilingi-Nõmmele, vesi pole kraanist tulles pruun ning kultuurimaja saal remonditi ära,” kostab mees uhkelt. “Tundub küll, et on parem,” lisab Einar Kollamaa.

“Muidu on ikka hästi, aga peldikut oleks veel küla vahele vaja, muidu oled teinekord hädas kui lits lapsega,” kostab Veelikse küla mees Raivo Pulk, pulstunud habe õieli. Noortekeskuse perenaine Sirje Laasma naeratab, kui lööb kultuurimaja vast remonditud saali uksed valla.

Pärast ühinemist jäeti Talile alles valla teeninduspunkt, samasse kohta, kus enne oli vallavalitsus. “Püüdsime teha kõik nii, et inimesed ei kannataks, ainult võidaks ühinemisest,” räägivad abivallavanem Andres Kukk ja Tali rahval vajaduse korral kätt hoidev vallaametnik Lehti Merens. Aga nemadki ei saa üle ega ümber teest, kuigi nendivad, et tee ainult ühinemise pärast ka ei tulnud. Asja tuli ikka kõvasti ajada.

“Vee hind isegi langes, nüüd peab iga tahtja saama interneti ning kooli paneme kohe remonti,” räägivad vallaametnikud, pead plaanidest kubisemas. Nad lisavad, et omapäi, ühinemisteta toimetades poleks Talile iialgi tulemas nii palju investeeringuid. “Kahtlesime palju, hirmud olid suured, aga kahetseda pole midagi.”

Laiksaare küla murendab valda

“Suletud,” ütleb silt endise Tali, nüüdse Saarde valla Laiksaare küla kauplusel. Küla ainuke pood läks hingusele möödunud aasta lõpul.

Ääremaa ääremaise küla kohalikud elanikud pole valdade suure ühinemise üle just üliõnnelikud. “Me tahtnuks liituda hoopis Häädemeeste vallaga, harjunud seal käima. Siin koguti mitu korda allkirju, aga kui ühinemine tuli, kadus meie arvamus sootuks ära,” ütleb Ellen Orav. “Tolku ei tuhkagi!”

Tsaariaegses ja klanitud metskonnamajas toimetab raamatupidaja Hele Kikson. Poe kadumise pärast on meel kurb.

“Enam ei teagi, mis inimesed küla teises otsas teevad, kauplusest sai kogu info kätte. Sinna jäeti ka teateid. Aga nüüd on nii, et kui õhtul ikka selgub, et on vaja saia, jahu või mõnd maitseainet, siis oled sellest lihtsalt ilma, sest kogu nädala toidumoona vajadust ei oska veel ette arvutada,” rääkis ta.

Ka Elleni elu on pigem seotud Häädemeeste kui Saardega, seal käivad ka lapsed koolis. Siiski särab ta silm, kui ütleb: “Aga kurta ju ei taha ja ei oska ka, elame siin ju vabatahtlikult ja ära ei tahaks küll siit minna — no-jah, kui just tuli tagumiku alla tehakse, vahest siis…”

Vallajuhid laiutavad Laiksaare rahva murest kuuldes käsi: seda on Eestis juhtunud vaid üks kord, et küla saab loa valda vahetada.

Refereeritud artikli originaaltekst Eesti Päevaleht Onlines