20 aastat avaliku vastupanu liikumise algusest
•• Velliste: Eesti oli ainuke liiduvabariik, kus polnud kultuuriväärtuste kaitse ühingut või seltsi. Meil olid vaid looduskaitseselts ja kodu-uurimiskomisjon. See oli meile perestroika algfaasis, kui Nõukogude võim oli veel väga kindel, hea trump. Kuidas teistel liiduvabariikidel on, aga meil pole?
•• Moss: Muinsuskaitse seltsi või ühingu loomine oli mõnda aega õhus, ma isiklikult ei võtnud seda väga tõsiselt. Teha üks poolsurnud asi valmis? Pole mõtet.
•• Velliste: Juba enne 1986. aasta Jüri kokkutulekut olime palunud kunstnike liidu nimel Heinz Valgul ja kirjanike liidu nimel Vladimir Beekmanil teha kiri partei keskkomiteele, et vajame kultuurimälestiste kaitse ühingut. Siis pani Rein Ristlaan (EKP KK ideoloogiasekretär — toim) need kirjad kalevi alla. Ristlaan oli nende kirjade peale öelnud: mis te veel ei taha — restaureerisime teile Niguliste kiriku ära! Palju te korraga tahate! Seltsi ka, kui terve kirik on restaureeritud!
•• Moss: Mina tõrjusin seda täiesti sihikindlalt. Laiemas mõttes oli kultuuriministeeriumi poolt see materiaal-tehniline pool minu kureerida. Kuressaare linnuse taastamist kureerisin aastaid, samuti Narva Hermanni kindlust, Tallinnas oli minu ajal Niguliste lõpetamine. Kui hakati rääkima, et selts võtab selle töö üle, siis see ajas mind sisimas naerma: ükski ühiskondlik organisatsioon ei saa neid asju teha, neil pole selleks vahendeid. Kunstlikule tekitamisele olin vastu, aga kui sajad inimesed võtsid kõplad ja rehad kätte — see oli juba reaalne tegevus ja tundus, et nad on õige otsa peal.
Esimene peatükk: Jüri kokkutulek oktoobris 1986
•• Velliste: See oli esimene kord, kui kogunes kriitiline mass, selleks et tunda: midagi hakkab toimuma. See oli perestroika algusaeg. Parteikongress (NLKP kongress, mis käivitas perestroika — toim) oli jaanuaris1986. Jüri aleviku kohalikud prouad olid ehmatanud: mis jama see on, et sadakond Tallinna noort untsantsakat tuleb nende haudu korda tegema? Tulid täiesti viisakad, jumala kained, tööriistadega untsantsakad.
•• Moss: (Jüri kokkutuleku organiseerisid Mossile kui ministri asetäitjale alluvad muinsuskaitseametnikud, kuid võimuladvik seda üritust avalikult tähele ei pannud — toim). Igal juhul enne Keila kokkutulekut aprillis (1987 — toim) liikumisele suurt tähepanu ei pööratud. Kas mõisteti just seda, et on tõsine asi? Mind õnneks ei pühendatud kõigesse ja ega ma ei olnud seal võimuladvikus sees.
Võimuladviku vastukäik: Keila kokkutulekul aprillis 1987
•• Velliste: Keskkomitees saadi aru, et takistada selle ühingu sündi ei saa, aga nüüd tuleb see kanaliseerida riigivõimu kontrolli alla. Nii tehtigi keskkomitee büroo otsus — vahetult enne Keila kokkutulekut — ja loodi Eesti NSV ajaloo ja kultuurimälestiste kaitse ühingu organiseerimiskomitee. Selle esimeheks määrati Ilmar Moss ning aseesimeheks mind.
•• Moss: Siis oli seltsi loomise idee juba päris selge. Käisin seal, ajasin juttu ja leppisime kokku, et ministeerium paneb õla alla nii palju, kui see temast sõltub ja — teeme ära.
•• Velliste: Kohapeal tekkisid vaidlused. Kõigepealt selle üle, kes Keilas koosolekut juhatab. Taheti Mossi, aga valiti mind.
•• Moss: Ei, Keila kokkutulekul ei pidanudki mina juhataja olema. Võis küll olla nii, et keskkomitee oli orgkomitee loomise otsustanud — ma ei mäleta.
•• Velliste: Kõige suurem vaidlus tekkis kahe otsuse pärast. Esiteks, millal asutatakse muinsuskaitse selts, ja teiseks, mis on selle nimi. Esimene ettepanek oli, et selle peab asutama 28. novembril, mis on Vabadussõja alguspäev. Seltsi nimeks oli Moss pakkunud lohiseva ja ametliku, meie nimekuju, Eesti muinsuskaitse seltsi oli Ott Sandrak (ajaloolane — toim) juba ammu enne Jürit välja pakkunud. Hääletuse tulemus on mul täpselt meeles: 289:0. See lõi Mossi pahviks.
Kuum suvi: vaidlused põhikirja üle ja klubide tekkimine
•• Moss: Minu kabinetis toimusid nõupidamised. Istusime seal üksjagu aega, sest oli ju vaja põhikiri kokku panna, nii et see oleks pärast registreeritav.
•• Velliste: Peamiselt käis minu ja Mossi vaidlus. Alati oli see Mossile natuke valuline, kuid iga kord pidi ta lõpuks natuke järele andma. Saime 90 protsendi osas oma tahtmise.
•• Moss: Pärast olen mõelnud, et kõik oli tuliste süte peal. Tuldi minu käest küsima, kas muinsuskaitseklubi võib kasutada ühte ruumi (endise Vaal-galerii ruumi, siis kultuuriministeeriumi klubiruumi — toim). Ütlesin, et olgu lahked. See oli Illar Hallaste poolt juhitav kirikumeeste kogu Portaal, üks vihasemaid seltskondi. Õnneks keegi mulle sellepärast harja ei tulnud ja seal nad olid ning käisin isegi mõned korrad nende juures. Häbi küll, aga ma ei teadnud, et seal käib nii tihe elu (koguneti isegi mitu korda kuus — toim).
Ärev eelmäng: Hirvepark pani võimurid võimu näitama
•• Velliste: Tarvastus pidi toimuma Keila kokkutuleku suurendatud variant, kavas olid suured talgud muinasaegsel Tarvastu linnusel. Nüüd jooksid asjad puntrasse, sest vahetult enne seda olid Hirvepargi sündmused.
•• Moss: Kuna seltsimeestel oli teada, et Tarvastusse tuleb ka väga aktiivseid inimesi, siis nad tõmblesid päris tõsiselt.
•• Velliste: 31. augustil sõitsin liinibussiga Viljandisse, et enne kokkutulekut kohtuda Viljandi rajooni täitevkomitee esimehe Rein Triisaga. Triisa oli imeliku näoga. Ütles: kas teate, et Tallinnast on Indrek Toomelt (ministrite nõukogu esimehe asetäitja — toim) tulnud telefonogramm ministrite nõukogu määruse 362K kohta. Vastavalt sellele korraldusele olid alates 1. septembrist keelatud kõik rahvakogunemised seoses raske olukorraga põllutöödel.
•• Moss: Keskkomitee otsuste juures mina üldiselt osanik ei olnud, kuid olin siis, kui enne Tarvastut oli nõupidamine, kus küsiti ka minu arvamust.
•• Velliste: Sõitsin järgmise liinibussiga Tallinna tagasi. Bussijaamast läksin kohe Tõnu Kaljuste juurde. Ütlesin, et Indrek Toome on sellise käsu andnud ja nüüd jääb ka tema koori kontsert Tarvastu kirikus ära. Kaljustel tuli kaval nägu pähe. “Kuule, saada Toomele kiri, et oleme linnusel võsa raiumise asemel valmis minema põllutöödele kartulit võtma,” soovitas ta. Saatsingi siis päeval Toomele kirja, kuid vastust ei saanud ma kunagi.
•• Moss: Võib-olla kui ma oleksin teadnud neid taustaasju rohkem, oleksin teisiti käitunud. Ma ei adunud seal ka endale ohtu.
•• Velliste: Olime valiku ees, mida teha. Helistasime siiski kõik klubid läbi ja teatasime, et kokkutulekut ei toimu. Saime aru, et meid kuulatakse pealt. Hiljem mõistsin, et KGB-l võis jääda mulje, et meie teated klubidele, et kokkutulek jääb ära, võivad tähendada pettekat.
KGB: Tarvastu kokkade keedetud supi sõid julgeolekumehed
•• Velliste: Meie salaplaan oli see, et väike tuumik — Laar, tema naine, Illar Hallaste ja mina klubide nõukogust — läheme eelmisel õhtul kohale. Võis olla, et me polnud kõiki klubisid telefonitsi kätte saanud ning mõned võisid kohale tulla. Kella 11 paiku õhtul jõudsime Tarvastusse. Iga posti järel olid miilitsad, kes meie autot hoolega jälgisid. Iga 50 meetri järele oli pandud peatumiskeelumärk ja samal ajal pargitud imelikke eranumbriga žigulisid. See oli nagu “sambomaadlejate” ja “fotograafide” kokkutulek. Pärast selgus, et “sambomaadlejad” ja “fotograafid” sõid ära toidu, mis oli meile valmistatud.
•• Moss: Sõitsin siis ka sinna ja käisime mööda neid paiku, ka seal, kus on mingi mägi (muinaslinnus — toim). Suhtlesime seal rahulikult ja kenasti.
Viimane takistus: aeg ja koht ei sobi
•• Velliste: Kümmekond päeva pärast Tarvastut läksin seltsi asutamiskohana Tartu ülikooli aula suhtes täpsemalt kokku rääkima. Samal päeval oli keemia ringauditooriumis akadeemilise muinsuskaitseseltsi asutamine. See oli puupüsti täis. Sain vahetult enne seda ülikooli juhtkonnalt teada, et aulat me ei saa. Olin püha viha täis, pidasin keemia ringauditooriumis radikaalse kõne. Siis vist tulin välja mõttega, et muinsuste muinsus on Eesti Vabariik ja kui seda ei õnnestu kaitsta, siis ei õnnestu midagi kaitsta. Kas just nende sõnadega siis juba rääkisin, aga väga lähedal sellele olin küll.
•• Moss: Mäletan, et üks Tuulikutest (kirjanikud Jüri või Ülo Tuulik — toim) käis rääkimas, kas ei anna ülikooli mõjutada, sest tahtsime just ülikoolis seda asutamist teha. Aga seal paistis, et jõustruktuurid käisid peale ja ülikooli ei antud ning saime ametiühingumaja Tallinnas.
•• Velliste: Ametiühingusaal mahutas üle 400 inimese ja seal oli hea koosolekut teha. Mul tuli hea idee, et kui 28. novembril ei saa, teeme 12. detsembril, sest see oli päev, kui 1918. aastal saabus Tallinna lahte Briti laevastik.
Eesti muinsuskaitse seltsi asutamine 12. detsembril 1987
•• Moss: Tean küll, et mõned radikaalid tahtsid sellest teha juba sellist oma üritust. Seal mõned mehed tahtsid teha salajast hääletamist. Siis oli omajagu probleeme, kes hakkab koosolekut juhatama. Juhtus nii, et ikkagi valiti mind, sest mul oli enne tulnud suuri üritusi juhatada.
•• Velliste: Kokkulepe oli, et me Mossiga paarisrakendis seda juhatasime, aga jäme ots oli minu käes. Oli ka teisi juhatajaid.
•• Moss: Aeg läks hiliseks ja õnnestus ära teha, et hääletati avalikult. Inimestel oli vaja ära sõita. Oldi ka õnnetud, et ei saanud salajast hääletamist teha.
•• Velliste: Asutava kogu lõpuks tõusis tagumistest ridadest püsti Veljo Tormis ja hõikas üle saali, et üks muinsus on veel kaitsmata ja see on regilaul. Ta võttis eeslauljana regilaulu üles ja kõik laulsid järele. See oli nagu hümni eest. 1987. aasta detsembris me Eesti hümni veel laulda ei julgenud. Kõik tajusid, et see regilaul oli hümni eest.
