Näiteks helistas vanem inimene ja rääkis, kui sageli tal elus kõht on valutanud ning kui palju ta seetõttu on arstil käinud. Päästekorraldaja täiendavate küsimuste peale selgus kõne käigus, et hetkel on tal hoopis valu rinnus ja ongi vaja kiiresti kiirabi. Seega oli helistamise hetkel põhiline põhjus valu rinnus. Kuid põhilise põhjuse väljaselgitamiseks esitatud täiendavate küsimuste küsimisega kaotati väärtuslikke sekundeid. Hea on, kui on aega… Kiirabile oleks saanud kindlasti varem väljasõidukorralduse anda, kui oleks kohe esimesest lausest selgunud, et rinnus on valu.

Kui näiteks helistaja ütleb kohe esimeses lauses, et kukkus jalgrattaga ja ei saa jalale toetuda, siis alustab päästekorraldaja kohe just jalatraumast lähtuvalt täiendavate küsimuste esitamist.

Inimene helistab ja ütleb, et juhtunud on liiklusõnnetus ja vajatakse ainult politseid. Kuid olukorra täpsustamisel selgub, et vaja on ka kiirabi ja päästjaid, kuna juhil on rinnus valu ja auto suitseb. Inimene on ähmis ja ei oska ise adekvaatselt hinnata, millist abi tal täpselt vaja oleks. Päästekorraldajate täiendavate küsimuste põhjal selgitatakse välja, millist abi tegelikult vajatakse. Just seetõttu ongi vaja küsimustele vastata konkreetselt ja ruttu.

Inimese esmane info ja koostöövalmidus päästekorraldaja küsimustele vastamisel on väga tähtis, sest mida täpsemalt oskab inimene olukorda selgitada ja mida kiiremini ta küsimustele vastab, seda kiiremini tuleb abi.

Kohe kõne alguses öeldud helistamise põhjus aitab abi kiiresti välja saata ja täpselt välja selgitada, millist abi on inimesel vaja. Samal ajal kui päästekorraldaja küsib täiendavaid küsimusi olukorra täpsustamiseks, ABI JUBA SÕIDAB.