"10 minutit" | Ajakirjanike liidu juht Helle Tiikmaa: Kui ajakirjanikke võib rünnata vabalt, siis mis on vahet, kas lähed koju ja lööd oma naist

 (343)

Delfi veebisaates "10 minutit" esines sel nädalal Eesti ajakirjanike liidu esimees Helle Tiikmaa, kes sõnas, et meediajuhid pole piisavalt sekkunud oma ajakirjanike kaitseks.

"10 minutis" on sel nädalal luubi all ajakirjandus, sest möödunud nädalal võttis Eesti ajakirjanike liit koos Euroopa ajakirjanike föderatsiooniga vastu seisukoha, milles kajastati, et Eesti ajakirjanikud on surve all. Samuti nimetas sel nädalal Mart Helme ERR-i otse-eetris ERR-i Washingtoni korrespondenti, Maria-Ann Rohemäge, valetajaks. kiirelt asus ajakirjaniku kaitseks välja "Aktuaalse kaamera" toimetus.

"Ajakirjandus on ühiskonna peegel. Kui ajakirjanikega võib käituda ükskõik kuidas, sõimata-ähvardada, sõnadega lüüa, siis mis on vahet, kas lähed koju ja lööd oma naist või meest?" küsis Tiikmaa, kui temalt küsiti, miks peaks ajakirjanduses toimuv korda minema neile, kes pole poliitikud või ajakirjanikud ise.

Tiikmaa leidis, et meediajuhid on vähe märku andnud, et nende töö on väärt. "ERR ei erine teistest ajakirjandusorganisatsioonidest - probleemid tuleks lahendada oma organisatsiooni sees, kuid kiitmine võiks olla avalik!" leidis Tiikmaa.

"Selle teema peal ma tean, et kuskil päevalehtedes liikus ettepanek, et minna kohtusse. Antud hetkel on tegemist solvamisega, millega saab poliitik või ükskõik, kes tavaline inimene minna pressinõukogusse ja kaevata ajakirjaniku peale. Aga ajakirjanikul on väga vähe võimalusi minna ja kaevata, kui tema pihta esitatakse laimavaid väiteid," arvas Tiikmaa, et ajakirjanikud peavad end rohkem kaitsma.

Seotud lood:

Tiikmaa leidis, et siseminister peab oma sõnade eest vastutama. "Ajakirjandus on sattunud rünnaku alla, milles minul on tekkinud huvitav küsimus. Öeldakse, et parim kaitse on rünnak. Mida siis nemad (EKRE - H.N) varjavad? Mis puudutab konkreetselt neid poliitikuid, kes valimatult suud pruugivad, nende erakonna-, valitsus-, ja ka opositsioonikaaslased peavad ise jälgima eetikarida senisest enam, mitte nõudma seda kõigilt teistelt," arvas ta.

Küsimusel, miks Eesti ajakirjanike liit ise ei soorita ajal, mil ajakirjanikud on surve all, ajakirjanike huvikaitset, vastas Tiikmaa, et neil on liikmeid lihtsalt vähe.

Tiikmaa leidis, et ajakirjanikud ei peaks rünnaku alla sattudes asuma emotsionaalsele kaitsele, vaid tegema rohkem juurpõhjuste otsimisega, miks üks valitsuserakond nii pingsalt ajakirjandust õõnestab.

Saate lõpus esitatakse alati kas-küsimused, millele oodatakse jah-ei vastuseid.

1) Kas valitsuserakondade politiikute rünnakud ajakirjanike vastu on ehk põhjendatud?
Tiikmaa: See ei ole nii lihtne

2) Kas Eesti meediaväljaanded on poliitiliselt kallutatud?
Tiikmaa: Mingisuguses ulatuses, jah.

3) Kas Eesti meediaväljaanded peaksid end hakkama poliitiselt liigitama, nagu on see välismaal, kus on konservatiivsed ja liberaalsed väljaanded?
Tiikmaa: Ei, meil ei pole piisavalt väljaandeid.

4) Kas need teravad "hard talk" saated, millest üleüldse see diskussioon on alguse saanud, kas Eesti ühiskond on nende jaoks piisavalt küps?
Tiikmaa: Eks meil selline teismeline ühiskond ole, jah.

5) Kas Eesti ajakirjandusõpe on puudulik?
Tiikmaa: Seal on omad puudujäägid.

6) Kas rahvusringhäälingu nõukogusse poliitikute kaasamine on õigustatud?
Tiikmaa: Mina isiklikult arvan, et ei.