Küsimus, millest ringiga mööda minnakse, on see, kuivõrd võõrustamine ajakirjanike tööle mõju avaldas. Siin pöördub pilk Delfi ja peatoimetaja Urmo Soonvaldi poole, kes oli Moskvat väisanud neljast ajakirjanikust ainus, kes tõi külaskäigult kaasa Venemaad ja selle presidenti klantsiva kirjatüki.

Tagantjärele räägib Soonvald oma alluva, toimetaja Rain Kooli tehtud videointervjuus, kui süütu oli ta Moskvas käik. Samas vaimus kirjutab Tarmo Vahter Eesti Ekspressis, kui igapäevane ja normaalne on see, et ajakirjanikud kutsujate kulul reisivad. Probleemi justkui ei ole, või kui on, siis ainult arvustaja peas.

Jutt pöörleb reisikulude katmise tavalisuse, sülearvutite odavuse ja konverentsikülalistele jagatavate pisikingituste tühisuse ümber. Vaikitakse aga sellest, mida president Medvedev Moskvas rääkis ja mida Soonvald sellest kirjutas — ning mida jättis kirjutamata.

Mitmed muud Eesti meediaväljaanded andsid Moskva foorumist ja Medvedevi sõnumist asjaliku ülevaate. Vene presidendi esinemine on RT veebilehel videona väljas, vajadusel koos inglisekeelse tõlkega. RT-d saab vaevalt süüdistada info venevastases kallutatuses.

Meenutagem siis veelkord, mida ütles Medvedev Eesti ja Baltimaade kohta. Soonvaldi (ja ka Delfi uudiste) tõlgenduses ütles ta järgmist: “Leedut kiideti, sõprust otsiti ka Eesti ja Lätiga, ometi ütles Medvedev päris selgelt, et praeguste Eesti riigijuhtidega murrangut oodata ei tasu.”

Tähendab, Medvedev otsib sõprust, kuid Eesti praeguste riigijuhtidega see ei õnnestu. Kas tuleks sõprust takistavad riigijuhid siinpool välja vahetada, et suhteid Venega parandada? Kelle vastu? Kellegi vastu, kes on Kremlile rohkem meele järgi? Need küsimused jätab Soonvald esitamata, lugejani jõuab see-eest parastav pealkiri “Medvedev tegi Ilvesele ära”. Milles presidendid võistlesid, jääb lugejale mõistatuseks.

Tegelikult ütles Medvedev ju üht-teist muudki. Vastusena Leedu ajakirjaniku küsimusele, kas Moskva katsub suhteid Baltimaadega parandada, vastab Venemaa president: “me tahaksime väga, et suhted paraneksid…” ning avaldab lootust, et teatud tingimuste täitudes “on kõik normaalne ja me suhted jõuavad väga heale tasemele”. Aga millised need tingimused on? Selgub, et meil tuleb muuhulgas “saada üle ideoloogilistest stereotüüpidest” ja “mitte ajalugu lammutada”. “See on vastuvõtmatu. Ilmsete ajalooliste faktide ümberhindamine on väga ohtlik,” teatab Medvedev tõsiselt.

Igaüks, kes on vähegi jälginud viimaste aastate arutelu ajaloo üle ja Kremli seisukohti selles, teab, et “ajaloo ümberhindamine” Kremli tõlgenduses on näiteks jutt Baltimaade okupeerimisest või stalinistlike kuritegude asjakohane hukkamõist. Medvedevi sõnu saab tõlgendada ainult nii, et normaalsete suhete eeldusena on, et Baltimaad võtavad üle Kremli ajalootõlgenduse — ehk siis suhted ei parane, kui eestlased ei loobu nõukogude okupatsiooni ja Stalini kuritegude kriitikast. Meie oma ajalootõlgendus on “vastuvõtmatu” ja “väga ohtlik”. Ohtlik kellele? Miks? Ega ometi selline repliik sisalda ähvardust?

Ka neid küsimusi Soonvald ei esita. Ometi on see, et Medvedev asetas “normaalsetele suhetele” meile vastuvõtmatuid tingimusi, olulisim sõnum, mille ajakirjanik ürituselt Eesti jaoks kaasa sai tuua. Mitmed ajakirjanikud, kes üritusel ei viibinud, märkasid seda. Soonvald aga manitseb hoopis eestlasi nende mõistetamatu vajaduse eest Venemaad kritiseerida: “Paranoiline ühiskond, eelarvamused ja (Eesti mõttes) poliitiline korrektsus eeldab, et Venemaa suhtes tuleb olla kriitiline. Neid ei tohi mõista”.

Soonvald mõistab küll. Ta ei vaatle kriitiliselt ka Medvedevi tõelisust ignoreerivaid kommentaare sõnavabadusest. Peatoimetajat ei vaeva mõrvatud vene kolleegide saatus, ta ei tunne huvi pressivabaduse ja inimõiguste olukorra kohta. Selline foorumi kajastus, kus autor eirab nii oma rahvast kui ka oma ametivendi ja –õdesid puudutavaid valusaid küsimusi, on kas tahtlikult kallutatud või ajakirjanduslikult ebaprofessionaalne ja nõrk.

Siinkohal pole oluline, kui siiras on Soonvaldi võlutus Medvedevi välisest olemusest: kas kellelegi meeldib rohkem Medvedevi või Ilvese naeratus, on teisejärguline maitseküsimus. Oluline pole isegi see, kas miniarvuti erineb märkimisväärselt konverentsidel üldiselt jagatavatest pastakatest ja mappidest. Oluline on see, millist infot ajakirjanik vahendab ja millist mitte, ning kas võimalik huvide konflikt mõjutab kuidagi neid valikuid.

President Ilves rõhutas oma meediateemalises kõnes, et ajakirjanduse kui valvuri rolliga kaasneb vastutus tegelda oluliste asjadega. Antud juhul jättis Soonvald olulise lugejale ütlemata. Ka Delfi uudised, erinevalt mitmetest konkurentidest, ei maininud Medvedevi poolt sõprusele seatud tingimusi.

Kas see on otse seotud Moskva kostitajate lahkusega, pole tõestatav, kuid küsimus viimase võimalikust korrumpeerivast mõjust on vähemalt asjakohane tõstatada, kui autokraatliku riigi riigimeedia poolse külalislahkuse vastuvõtja naaseb ebainformatiivse ja sealjuures võõrustajatele vägagi meelepärase sõnumiga.

Soonvald vaikib vastuolu sisulisest küljest ka tagantjärgi esitatud eneseõigustusvideos, sellest vaikivad ka ülemust intervjueeriv Kooli ja Vahter oma apoloogias. Kogu huvide konflikti küsimus taandub ilkumisele teemal, kes kelle kulul kuskil kovenrentsil võileiba on söönud. Küsimus meedia eetikast ja vastutusest aga ei kao seetõttu ka edaspidi kuhugi.