Kiri: Irja Tähismaa — kõrgharitud koristaja?

Irja Tähismaa on suhteliselt ilus naine. Kuigi jah, kõik siin maailmas on suhteline. Mul ei ole kombeks avalikult inimesi muidu ilusateks ja koledateks jagada, eriti naisi. Välimuse arvustamisel on alati kuidagi intiimne mekk küljes. Samas — ma tean ju ka Irja suguelust paljutki, sest ta on sellest ise avalikult rääkinud.

Ma tean, et ta arvab ennast rohkem seksivat kui tavaline eestlane. Ma tean, et ta on valmis seksi ka raha eest müüma — või vähemalt peab ta sellist käitumist tänapäeva turumajanduslikus ühiskonnas normaalseks. Las Irjale jääda tema eluvõõras arvamus teiste inimeste seksuaalelust. Samas ei saa ma aga kuidagi leppida sellega, et Irja — haritud naine, kes oskab sõnu kenasti ritta seada —, propageerib perekonnamudelit, milles turumajandus on toodud ka koju. Mees teenib raha ja ostab oma naiselt selle eest prostituudi, koristaja, koka ja lapsehoidja teenust.

Jah, ma tean, et Eestis arvab ka igas viies naine, et mees peaks olema perekonnas põhilise sissetuleku saaja. Iga kolmas naine oleks nõus kohe töölt ära tulema, kui mees suudaks nii palju teenida, kui perel vaja on. Loodetavasti on need naised, kes sellise otsuse teeksid, madala haridusega, sellepärast on nad nõus oma rutiinse töö kodust väljaspool nõus vahetama rutiinse töö vastu koduseinte vahel. Kuid Irjal on tema oma väite järgi kõrgharidus. Miks on nõus korraliku haridusega inimene vabatahtlikult tunnistama, et ta on valmis tegema kodus üksi töid, mida võiks samahästi teha mehega koos?

Eelmise aasta statistika järgi oli meil magistriõppes 67 protsenti ja doktoriõppes 53 protsenti naissoost õpilasi ehk teisisõnu, hariduselt on mehed ja naised meil enam-vähem võrdses seisus. Millest aga siis ikkagi tuleb, et eesti peredes koristab tube neli protsenti mehi ja kodus süüa tegevate meeste protsent on alla ühe? Ometigi on meil kõik tuntumad kokad mehed. Lapsi kooli ja trenni viib ainult 18 protsenti mehi. Kõrgharidusega mehed teevad kodutöid vähem kui madalama haridusega mehed.

Ma ei taha hästi uskuda, et meil valitseb peremudel, mille kohaselt kõrgharidusega mehed elavad koos madala haridusega naistega, sest nood on parema meelega nõus kodutöid tegema. Kellega peaks sel juhul koos elama kõrgharidusega naised, et neil oleks võimalik vestelda inimesega, kes jutust ka aru saab ning kellega oleks võimalik mõistlikult kodutöid jaotada — nii, et keegi ei peaks pärast oma põhitööd ennast koduste töödega ribadeks tõmbama. Kas siis kõrgharidusega naine elab koos selle nelja protsendi madalama haridusega mehega, kes oma naist koduorjana ei kasuta?

Tundub, et meil valitseb ikkagi see variant: naine on täiesti nõus sellega, et mehel pole kodus peaaegu mingeid kohustusi. Naisel ei tohi pärast söögitegemist ja koristamist isegi pea valutada, sest ta peab hakkama saama ka öövahetusega.

Aina arusaadavam tundub Eesti statistika, mis väidab, et meil on Euroopa Liidus suurim üksikemade suhtarv. Kui sul on üks laps, siis tuleb sul ju ainult selle lapsele süüa teha ja tema järel koristada. Kui sul on aga peale lapse veel ka mees, siis pead sa ju ka veel talle süüa tegema ja tema järel koristama. Sel juhul on lihtsam sülitada materiaalsele kindlustatusele ja kasvatada oma last üksi — või üldse mitte meest ja lapsi muretseda.

Aga kui lõpetuseks endast rääkida, siis mul on vedanud — mul on kõrgharidusega mees, kes on nõus ka kodutöid tegema, kui ma talle korralikult pinda käin.