Noorte Segakoor Vox Populi on koor, kes on tuntust kogunud just erinevate lavastuste kaudu

 (2)
Noorte Segakoor Vox Populi on koor, kes on tuntust kogunud just erinevate lavastuste kaudu
Noorte Segakoor Vox Populi

26. novembril on vaid ühe korra Alexela kontserdisaali laval etendus "Anonüümne igatsus", kus Delfi 20. sünnipäeva puhul põimitud ja süstematiseeritud kommentaare esitavad Sergo Vares ning Anu Lamp, muusika on selleks õhtuks teinud Erki Pärnoja ja Marti Tärn, lavastaja Eva Koldits. Laval on Noorte Segakoor Vox Populi dirigent Janne Fridolin juhtimisel. Allpool intervjuu Janne Fridoliniga etenduse teemadel.

1. „Anonüümne igatsus“ ei ole tavaline teatri- või muusikaprojekt? Miks otsustasite nõustuda ja mis/kes oli kaalukeeleks?

Noorte Segakoor Vox Populi on koor, kes on tuntust kogunud just erinevate lavastuste kaudu. Oleme koostööd teinud mitmete lavastajate ja näitlejatega ning nii mõnigi lavastuslik projekt on olnud nö mittetavaline. Meenub „Savisaar“ koostöös teatriga NO99, “Oomen” Narva manufaktuuris ning “Pilveooper” Vaba Laval. Kuid muidugi mitmed Veljo Tormise loomingule baseeruvad kontsertlavastused, mida on lavastanud Anne Türnpu ja Eva Koldits. Neid viimaseid lavastajaid peab koor oma „ihulavastajateks“, kellest meie teatriprojektid on alguse saanud. Ja nii ei olnud “Anonüümse igatsuse” puhul küsimust, kas teha kaasa või mitte.

2. Kui tihti on teile varem sarnaseid nn ühekordseid aktsioone pakutud?

Ikka on pakutud. Viimati osalesime Kanuti Gildis toimunud loeng-performance’il „Reskript“, see oli nn ühekordne aktsioon.

3. Kas mõni teie kooriliige loobus laulmast, sest maailmavaateliselt on kommentaarium talle vastumeelne?

Ei ole loobunud, sest laval oleme me artistid ning jätame enda isiku, maitsed, eelistused kõrvale.

4. Kuidas on teil kodanikena ja muusikainimestena suhe kommentaariumisse? Kas ja mis teid häirib selle juures?

Olen teinud selle vea, et lugesin kommentaare, mis mind või minu pereliikmeid puudutavate artiklite juurde oli kirjutatud. Suhe sai kohe selgeks – rohkem pole lugenud.
Häirib, et inimesed avaldavad arvamust kõigest, tausta teadmata, inimesi tundmata. Tundub vale, et võibki kõike öelda, ilma filtrita, ning et empaatiliselt ei tunnetata, mida oma sõnadega luuakse.

5. 1980ndate lõpus oli Eesti kultuuris palju ühiskondlikku hoiakut, viimastel aastatel on selline hoiak tulnud kultuuriinimeste poolt tagasi. Miks see teie arvates on nii?

Arvatavasti on sel juhul midagi öelda.

6. Mis on „Anonüümse igatsuse“ juures teile kõige keerulisem?

Kui üldiselt, siis kuulata neid kommentaare, mis väga suures osas on negatiivsed, kedagi mõnitavad, halvustavad. Kui aga lavastuse seisukohast, siis koor otsib päris mitmes muusikalises numbris erinevaid tämbreid – jõuda õige värvini, mida lavastaja ja heliloojad on ette kujutanud, see on vast suurem väljakutse.

7. Erki Pärnoja ja Marti Tärn on kirjutanud muusika vaid üheks õhtuks. Kuidas seda iseloomustate?

Erki Pärnoja ja Marti Tärn on suurepärased muusikud! Kuigi koorimuusikat nad varasemalt kirjutanud ei ole, siis seda enam oma hea öelda, et kõik, mida koor ette kannab, on kirja pandud väga loogiliselt ja kõlab ägedalt.

8. Kui inimesed peaks „Anonüümsest igatsusest“ midagi õppima, siis mis see teie arvates oleks?

Kui peaks...siis ehk seda, et kuigi meil on sõnavabadus ning igaühel oma arvamus, siis seda ei pea alati välja ütlema. Maailm oleks ilusam paik, kui me rohkem hoolime endast ning enda tegemistest ning vähem tegeleksime teiste inimeste probleemide ning selle lahkamisega. „Anonüümne igatsus“ paneb mõtlema, kas üldse oleks vaja kommentaariumeid?

Traagiline gospel kantakse ette vaid ühel korral.
Saadaval veel vaid lisakohad, piletid müügil Piletilevis, osta SIIT.