Minu turvalise laulupeo teekond ehk kuidas muretult pidutseda
Vahel on toidujärjekorrad suurüritustel nii pikad, et sööki oodates hakkab tagumik pükse sööma. Haaran köögikapilt tühjaks joodud veepudeli ja lasen selle kraanivett täis. Lubas küll vihma, aga janu see paraku ei kustuta, seega tuleb joogivesi kaasa pakkida. Laulupeol peavad häälepaelad alati kergelt niisutatud olema, et valjult hümni kaasa laulda.
Taban ennast mõttelt, et mul on külmas paar õlut, mida kotti libistada. Need annaks hea surina. Aga järsku meenub, et klaastaara on sellisel rahvaüritusel kindel ei. Alkoholi seal avalikult tarbida ka ei tohi ja ei ole taolisel pereüritusel mingilgi moel sobilik ega viisakas. Ah mis sest ikka, sõidan sinna ju jalgrattaga ja see omakorda eeldab kainet pead. Tegelikult see üheslaulmine annabki mulle suurema särtsu sisse kui paar lonksu kesvamärjukest. Las õlu jääb mõnda teist tähtpäeva ootama.
Kotti lendab veel ka vihmakeep, sest vihmavarjuga ei lasta väravast sisse. Ma tegelikult pole kunagi mõistnud neid, kes suure vihmavarju keset massiüritust lahti tõmbavad, hulga inimeste vaatevälja blokeerivad ja vihmavarju servadega teistele silma torkavad. Ahjaa, viimasest rabamatkast on mul kotti ununenud taskunuga. Selle viskan välja, et ei peaks turvakontrollis rumalasse olukorda sattuma.
Seda ma juba tean, et auto on mõistlik täna maja ette jätta. Mul siit Sõpakalt on seitse kilti minna. See on paras maa rattaga väntamiseks. Autot pole nagunii seal kuskile panna, pealegi on rattaparklad kohe sissepääsude juures ja turvaettevõtte G4S töömalevlased aitavad mu kaherattalise turvaliselt ära parkida.
Olen juba ühe jalaga uksest väljas, kui meenub veel see kõige olulisem – telefon ja sularaha! Kindlasti kontrollin, kas aku on täis, sest komandeeringus olevale naisele on vaja platsilt otseülekandeid teha. Nii, olemas, rattakiiver pähe ja minek!
Hakkan varakult peopaika sõtkuma, et umbes tunnike varem kohal olla. Nagunii tulevad kõik viimasel minutil ja tekitavad väravasse pika järjekorra. Pilet on mul juba olemas, üks saba vähem seista. Ostsin kohe eelmüügist ära kui kuulsin, et eelmisel Laulupeol sai lauluväljak täis ja rahvast enam juurde ei lubatud ning piletiputkad suleti. See rikuks küll peotuju ära.
Mina saatsin oma lapse küll juba jaanipäeva eel maale vanaema juurde ära. Las mängib muruga, vaheldus tahvelarvutile. Aga kui see kannatamatu kuueaastane mul kaasas oleks, siis mind kindlasti rahustaks teadmine, et pääslates on G4S vabatahtlikud, kes juba enne väravaid inimesi juhendavad ja järjekordi suunavad. Nende käest saaksin vajadusel käepaela, kuhu kirjutan oma telefoninumbri ja nii saaksingi põngerja rõngastatud. Kindlasti kasutaksin seda võimalust, sest hajameelne isa ja uudishimulik laps on ohtlik kombinatsioon. Eelmise aasta Rammsteini kontserdil küll tutvustasin talle Ernesaksa kuju kui kohtumispaika, aga selle peale ei tasu lootma jääda. Seda ta õnneks juba teab, et alati võib turvatöötajatelt või politseinikelt abi küsida.
Lugesin, et Laulupeo rongkäiku turvab üle saja politseiniku. Lisaks meedikutele, päästjatele, demineerijatele on Lauluväljakul tipphetkel kohal kuni 200 G4S turvatöötajat! See tekitab turvalise tunde küll! Ma olen alati seda meelt, et valmis tuleb olla halvimaks, isegi kui seda halba suure tõenäosusega ei juhtu. Näiteks suurele rahvaüritusele minnes mõtlen ma alati, kus on erinevad väljapääsud. Või vaatan, kus asuvad esmaabipunktid.
Aga tegelikult ei ole Laulupeol turvalise olemise loomine ainult G4S turvatöötajate, politseinike ja teiste julgeoleku tagajate töö. See on ennekõike minu ja sinu, kõikide külastajate ja osalejate ühine arusaam, et turvagarantii annab hoolimine, märkamine ja heatahtlikkus.
Süda on soojust täis ja meeleolu on ülev. Kätte on jõudnud „Mu isamaa on minu arm“ ja see tähendab, et varsti on aeg hakata koju minema. Suure tundemöllu sees katsun meeles hoida, et selle maast leitud rahakoti viin ma Oru värava juures olevasse kaotatud ja leitud asjade punkti. Uhkus enda üle lööb selja kohe sirgemaks.
Olen rahul. Tõenäoliselt jääb koduteel mu ainukeseks turvariskiks pisaratest vettinud silmad, mis segavad rattasõitu. On ju ainult kaks kohta, kus Eesti mees võib segamatult ja valehäbita nutta – üksi kodus teleka ees ja Laulupeol.
