"Tänu taevale, meil veel külastuskeeldu ei ole. Muidugi on kõik külaskäigud rangelt reguleeritud ja tulijad kannavad maske," ütleb hingehoidja.
"Ma räägin enamike hoolealustega. On ka päris voodihaigeid, kes ei soovi rääkida. Ma austan nende soovi, aga olen valmis kuulama, kui see soov neil tekib. On neid, kellel on sugulased, aga ka neid, kellel pole kedagi. Me püüame igaüheni jõuda," selgitab naine.
Lähedased, kuulamine ja mõistmine
"Jõuluajal kaetakse igas majas eraldi laud, kus on praed, verivorstid ja kringlid. Mõistagi ei puudu jõulupeolt kingipakid," räägib Suviste, kes töötab ka Pärnu Eliisabeti kirikus laste- ja noortetöö koordinaatorina ning pühapäevakooli õpetajana.
Muul ajal on lähedasi, kes viivad oma eakad sugulased pühadeks koju, aga neid ei ole palju. Viiruse tõttu sel aastal koju ei minda, lähedased tulevad võimalusel hooldekodusse. "Muidugi on suhtlemiseks ka telefonid, aga mina ütlen alati, et inimene ise on puutetundlik, mitte ainult ekraan. Kõik ootavad väga, et nende lähedased külla tuleksid. See ongi ju elus kõige olulisem - olla koos oma kallitega. Kõige tähtsamad on kuulamine ja mõistmine," teab Suviste.
"Mõne inimese puhul ma näen, et ta saaks kodus hakkama, kui sotsiaaltöötaja talle toidu ja küttepuud viiks. Ta ei peakski hooldekodus olema. See aga ei ole mõistagi minu öelda, kuigi seda on valus vaadata," ütleb hingehoidja.
Normaalsel ajal said tervemad eakad ka ise linna peal käia. Suviste tunnistab, et sel aastal on ta ka ise ennast piirangutest ahistatuna tundnud, kuid siis mõtleb ta voodihaigete peale, kes üldse liikuda ei saa.
"Mõned ütlevad, et nad tahavadki ära minna, sest nad on väsinud. Lapsed on kaugel, abikaasa surnud, miks tema peab siin olema. Ütlen neile, et olge tänulikud aja eest, mil saite oma kallitega koos olla ja et lapsed helistavad ning külastavad. Ole tänulik, mõnel ei ole kedagi. On vanainimesi, kellel pisarad voolavad, nad tahavad ära. Nii palju, kui ma olen teinud hingenõustamist, siis mitte keegi ei ole õnnelik selle üle, et neil lapsi pole. Need kellel pole lähedasi, kustuvad kiiresti," jagab Suviste oma tähelepanekuid.
Jumal, helgus ja valgus
Kui tavaliselt on hooldekodus pühadeajal ka näiteks lapsed esinenud, siis sel aastal jääb selline meelelahutus mõistagi ära. Samas on tänavu käinud hoolealustele tröösti pakkumas pastor Aarne Heide, kes neile laulis ja pilli mängis. Eakate seas on endisi muusika- ja kultuuriinimesi, mistõttu läheb selline ettaste neile väga hinge.
Igal reedel käivad hooldekodus erinevate konfessioonide õpetajad. Kuid see pole sama, mis kirikus jumalateenistusel käimine. Suviste teab, et tööpäeva hommikuti pole pühakodades eriti rahvast. Hiljuti õnnestuski naisel kaks hooldekodu elanikku viia kirikusse, kus nad juhuslikult ainsateks külastajateks olid ja õpetaja jutlusest ning laulust osa said. Kirikukellad ja armulaud ainult neile. See oli hoolealuste jaoks hingepõhjani liigutav kogemus. "Ma tahtsin, et nad näeksid ja tunneksid seda pühadust. Kirikus olemine on teine kui see, et õpetaja kohapeal käib. Jumalateenistusele minnes sätivad naised ennast kenasti korda. Need on erilised päevad ja seda inimlikkust on rõõm näha," räägib ta. "Õues on pime, ei ole lund, valgust, seda helgust," selgitab Suviste, kui palju tähendab hooldekodu elanikele praegusel ajal pühadus.
"Muidugi ei ole kõik kristlased, aga ma vestlen kõigiga, mitte ainult usuteemadel. Leian ühise keele igaühega, kuigi see võtab reeglina aega. Mõni tahab lihtsalt rääkida oma murest või lapsepõlvest. Ja mina olen nende jaoks olemas, et neid kuulata. On ka neid, kes kunagi nii-öelda teelt eksinud olid ja nüüd Piibli vastu huvi tunnevad. Inimesed on erinevad, mõni leiab lohutust muusikast, teine loodusest, kolmas spordist. Aga tänapäeval on eriti nooremal põlvkonnal raske mõista, et kui sul on usk, siis sul on kõik olemas," ütleb naine.
Soovid
Inimestel on ka erinevaid soove. "Kõiki ma täita ei saa. Aga näiteks üks proua ütles, et ta ei ole kümme aastat praekartuleid saanud. Kuigi mul puupliiti pole, siis praadisin ja viisin talle kodus tehtud praekartuleid. See oli nii väike asi minu jaoks, aga teisel inimesel oli sellest kirjeldamatu rõõm," räägib ta.
Hingehoidja on südamest tänulik juhataja ja kogu meeskonna toe eest, kes klientide heaolusse panustavad. Ilma toetava meeskonnata seda tööd teha ei saaks. "Oli üks mees, kellel oli soov enne surma näha oma kodu, kuhu meil ta asutuse transpordiga ka viia õnnestus. Ta oli ratastoolis ja meil polnud luba bussist välja minna, kuid ta oli väga õnnelik, et ta soov täitus. Ta nägi bussiaknast oma kodu, mille ta ise kunagi ehitas. Abikaasa oli surnud, lapsi neil ei olnud, kuid ta sai oma koduga hüvasti jätta. Selliseid asju olen saanud teha juhataja loal ja need on hooldekodu elanikele väga südamesse läinud. Tundub nagu väike asi, aga siin elavale inimesele võib see tervet maailma tähendada," selgitab Suviste ja lisab: "Ma olen elus näinud palju valu ja surma. Kui ma saan midagi teha, siis ma teen. Nagu ütleb Piibel: kui sinu parem käsi saab head teha, siis tee seda kohe, mitte ära saada kedagi ära."
Paremad ja halvemad ajad
"On see aeg praegu, mis ta on, aga meil on psühholoogid ja psühhiaatrid. Neil inimestel seda omal ajal ei olnud. Üks naine, kes nüüdseks taevastele teedele on läinud, rääkis mulle, kuidas tema ainuke üheksateist aastane laps verevähki suri. Samal ajal jättis abikaasa ta maha. Ma küsisin temalt, et kuidas ta sellise valuga elas. Lihtsalt elas, sest muud ei jäänud üle. Elas, aga see ei olnud mingi elu, ütles too naine. Valu oli palju, aga sellest rääkides hakkab kergem."
Suviste tegeleb ka leinakriisi nõustamisega. "Paljud kardavad, et ütlevad sellises olukorras midagi valesti, aga see ei ole võimalik. Tuleb lihtsalt olemas olla. Kõige hullem on, kui inimene jäetakse üksinda. Nõukogude ajal oli seda väga palju. Pidid olema nagu kivi. Aga enamikel meist ei ole südame asemel kivi."
"Ma olen väga õnnelik, et ma seda tööd teen. Mõned ütlevad, et see on raske, aga kui sul on kristlik taust ja armastus, mida sa saad jagada, siis see ei ole tegelikult raske. On küll südantlõhestavaid lugusid, aga kui sa saad veidikenegi leevendust pakkuda ja tuua nende inimeste ellu valgust, siis seda tuleb teha," ütleb eluaeg laste ja eakatega ning lisaks veel häirekeskuses töötanud hingehoidja. "Ma olen alati inimesi teeninud," lisab ta.
"Kõige vanem eakas on meil saja aastane, kes näeb ilma prillideta ja joonistab ka. Väga vahva proua. Enamik neist on rasket elu näinud, aga nad ei ole kibestunud. Nad on väärikad ja neil on sellist elurõõmu. Soovin kõigile armastust, seda pole kunagi liiga palju," ütleb kahe jõululapse ema ja kahekordne vanaema.
Lugu ilmus esimest korda sarjas "Jagame head" detsembris 2020.
