Teatrikriitik NO99 kontsertlavastusest: eks ta selline soust oli, suurt üldistusjõudu või kunstilist iseväärtust sel filmil pole
"Vahva lavastuslik element oli see, kui president laulis alustuseks kooriliikmeks kehastudes mitmehäälselt hümni. Inimlik, soe, demokraatlik žest," vahendab Oidsalu sõnu ERR.
"Film ise algas Teatri NO99 vääriliselt poliitiliselt ja provokatiivselt, näidati seda, kuidas NO99 näitlejat ja laulukoori vedav buss on ühte teise "vabariigi aastapäeva etendusse" – Sinise Äratuse tõrvikurongkäiku kinni jäänud; tõrvikurongkäiku, mis ju presidendi vastuvõtu ajaga samaaegselt Tallinnas toimus ja kus vähemalt fotode järgi oli üsna palju osavõtjaid. NO99 ei lasknud pidulistel unustada, et riigi peaväljakul toimub samal ajal üks teine etendus, mille ajaloolisi konnotatsioone me kuidagi poolhirmunult salgame.
Aga NO99 filmis läks edasi kõik üsna klišeelikult, sisuliselt oli tegemist rosoljega, mille komponentidest nii mõnigi oli liiga aimatav ja lihtne, ehk isegi populistlik. Läti odava õlle kuuspaki surumine Kristjan Jaak Petersoni kätte ei kanna mu arust mingit saja-aastase vabariigi väärilist üldistusjõudu.
Kõik need muusikapalad ja kohtumised, mis Teatri NO99 näitlejatega erinevate kultuurikandjatega ses videorännakus toimusid, olid ju südamlikud, aga NO99 enda trupi kohalolu neil kohtumistel polnud kuidagi motiveeritud. Jäi mulje, et trupp on neis tubades, kus viibiti, üleliigne. Kohati oleks tahtnud, et nad ei siiberdaks seal teiste inimeste ees.
Eks ta kokkuvõttes selline soust oli, igaühele midagi. Aga mingit suurt üldistusjõudu või kunstilist iseväärtust sel filmil pole. Visuaalselt kõige efektsem hetk filmist oli see metsaraiumise stseen, mis oli tehtud õudusfilmi võtmes ja mida on võimalik tõlgendada nii liigse hüsteeria kriitikana kui siira mure võtmes Eesti looduse käekäigu üle".
