Viivi Voorandi muusikapere laiub üle Lahemaa

Mulgi neiust sai harju-viru peiu abiga rahvuspargi vanavara väärtustaja, regilaulikute rõõmustaja.

Virumaa veerel Viitna kandis liigub ringi lustlik legend, kuidas Lahemaa enesele kuulsa rahvamuusikaansambli sai.

_{Viivi Voorand räägib videos, kuidas tema eestvõttel ja tagantlükkamisel sündis eheda eestluse üks lipulaevu – laulu-, tantsu- ja muusikakollektiiv nimega Lahemaa Rahwamuusikud, mille ees Viivi tänaseks olnud 42 aastat.}

Nimelt võtnud meie regilaulu taassünni eestvõitleja, auväärt helilooja Veljo Tormis Tallinnas neiu Viivil nööbist kinni, ostnud üheotsapileti Viitnale ja öelnud vastuvaidlemist mitte lubaval häälel: “Olgu nüüd Lahemaale rahvusparki mindud, seal vaimline vanavara kokku kogutud, ellu äratatud ja Lahemaa Rahwamuusikute nimega ansambel loodud. Alles siis on Viivil voli pealinna tagasi tulla...”

Viivi Voorand, Lahemaa Rahwamuusikute ema, suur regilaulu ja muu folkloori sõber naerab kõva häälega, lausa pisar silmas, kui kogu eelnenud loo lustiliseks rahvajutuks ehk folklooriks kuulutab. Ja mainib, et Lahemaa Rahwamuusikud tuleb alati kirjutada kaksisveega, sest nii on päris ja nii on õige.

Sümboolne sünnipäev

Viivi enese sünnipäeval, 1975. aasta 18. novembril, sündiski Viitnal Viivi eestvõttel ja tagantlükkamisel eheda eestluse üks lipulaevu – laulu-, tantsu- ja muusikakollektiiv nimega Lahemaa Rahwamuusikud.

Aastast 1971 oli Eestis toonase N Liidu esimene rahvuspark Lahemaa olemas. Looduse varaait sai hoitud, aga vaimuvara, mis koos vanade lahemaalastega kippus unustuse hõlma vajuma, vajas hädasti ülesäratamist, väärtustamist. Selle saigi Viivi enesele missiooniks.

Ja mis sest et Viivi Virusse saatjaks polnud Tormis, vaid hoopis Igor Tõnurist, toonase rahvamuusika tippansambli Leegajus liider. Mis sest et Viivi jätkas Lahemaa muusikute juhendamise kõrvalt ka Tallinna 7. keskkoolis muusikaõpetuse andmist veel kuus aastat, enne kui pealinnast Haljala kooli kasuks loobus. Sealt oli hea ka Lahemaale, südamesse süüvinud muusikute manu põigata.

Ikkagi oli ja on just Viivi see, kes Lahemaa Rahwamuusikute ees nüüdseks 42 aastat seisnud. Ikkagi oli ja on just Viivi see, kes Viru Säru folkloorirevolutsioonile ja -festivalile alustalaks olnud. Ikkagi oli ja on just Viivi see, kes kokku kirjutada aidanud ning ette laulnud Eestis enneolematu – rahva loodud, regivärsis oopuse nimega Viru Regi, pikkuseks enam kui pool tundi alliteratsiooni ja assonantsi.

Viivi ja rahvamuusikute topeltsünnipäeval aastal 1986 sündis Viivi tütar Kadri.

Praegu ütleb ta enda olevat rahuliku Haljala pensionäri, virustunud mulgi, kes üksnes juhendab Lahemaa Rahwa­muusikuid, korraldab Lahemaa rahvusvahelisi torupillipäevi ja dirigeerib, õpetab kõigest kolme koori ning mõnd ansamblit lisaks. Veel tikib hunnituid tikandeid nii rahvariidekäistele kui muidu iluks, kõpitseb aiamaal, peas jooksmas sajad plaanid, kuidas koolide muusikaõpetust edendada, mismoodi lapsukesed meie ürgüminat regilaulu hoidva pisikuga juba lasteaias nakatada.

Hiline akordion

Viivi ja rahvamuusikute topeltsünnipäeval aastal 1986 sündis Viivi tütar Kadri, kelle ilmaletuleku kohta olen kostnud, et regilauluema sünnitas džässiprintsessi. Viivi mäletab sipupükstes tütar Kadrit end klaverini küünitamas ja sellel perfektselt kokku kõlavaid noote võtmas. Kadri esimene esinemine koos Lahemaa Rahwamuusikutega oli ilmselt kuuekuusena nii-öelda taustatitena. Alguses olid lapsed lihtsalt kontsertidel kaasas, edasi tulid laulud ja pillid ja tantsusammud ilma suurema õppimiseta, pigem kaasategemise lustist.

Muusikast pereringis on tulvil olnud kogu Viivi Virumaa elu, abikaasa Mati pärines Harjumaalt Kuusalu kihelkonnast kuulsate külamuusikute suguvõsast ning Kadri vend ja Viivi poeg Andres pole hoolimata ehitusjuhi ametist unustanud parmupilli, mängib mõnusalt suupilli, avastab ukulelet.

Muuseas, suur muusikatuhin tabas Mulgimaal Karksi-Nuias elanud Viivit alles ta 12. eluaastal, kui kõrvalasulas Abjas muusikakool lahti tehti ning neiule akordion kätte anti. Seni oli ta unistanud baleriinikarjäärist. Või siis arsti omast, isa oli sealkandis hinnatud velsker-ämmaemand.

Kahe aasta pärast oli Viivi aga, akordion süles, rahvatantsurühmade saatjaks. Peagi juhendas kaht lauluansamblit lisaks.

Viivi paneb Lahemaa muusikuid kuulavad külalised alati spetsiaalselt nende tarvis tehtud regilaulu sisse, olgu need siis Kadrina kooli partnerid või kesk­konnaministri külalised Gruusiast.

Lapsepõlvest on Viivil meeles, et temaga samas tänavas elas regilaulik Mari Sarv. Kui siis ühel päeval oli tänav ummistunud hiigelsuurest Eesti Raadio bussist, mis saabus Mari laule salvestama, hiilis üks isevärki tunne Viivi sisse. Et ju see regilaul peab olema ikka üks ilmatuma tähtis ja eriline asi, kui selle pärast nii suur buss pealinnast kohale tuleb.

Paneb laulu sisse

Inimesi, kes Viivi voorusi ülistada tahaks, on sadu. Ingrid Nurmsalu, Lahemaa rahvamuusik aastast 1987, toob välja ühe erilisema omaduse. Nimelt: Viivi paneb Lahemaa muusikuid kuulavad külalised alati spetsiaalselt nende tarvis tehtud regilaulu sisse, olgu need siis Kadrina kooli partnerid või keskkonnaministri külalised Gruusiast.

Tõesti – Eestis pole teist kollektiivi peale Lahemaa Rahwa­muusikute (kui setu omad välja arvata), mis alustab oma kontserte muusikalise ja vahel ka lausa kohapeal sündiva pöördumisega kuulajate poole. Enamasti õnnestub kuulajate või päritolumaade nimed varem teada saada. Siis jõuab riime sättida. Just nii sünnib läbi Viivi ja tema rahvamuusikute igal korral me regilaulu üheks aluseks olev improvisatsioon päevakohasel teemal.

“Viivi, kui sa praegu peaksid Maalehe lugejaile laulma, siis mis see oleks?” pärin kesk Haljala koolimaja muusikaklassi, kus juttu ajame. Viivil on vaja vaid hinge tõmmata, kui regiviis vaikselt voolama hakkab:

“Ei mina tohi olla tumma

Ei olnd tumma mu isagi

Ei olnd tumma mu emägi

Laulik tuli tütterista

Pillipuhuja pojastagi...”

KOMMENTAAR

Raivo Riim, kaheksandat aastat lahemaakas

Vihvi on nagu sibul

Meie, lahemaakad ehk peenemalt öeldes siis Lahemaa Rahwa­muusikute liikmed, kutsume Viivit Vihviks, nagu ta ka ise enda kohta ütleb.

Vihvi on nagu sibul: pealt kullakarvaline, seest – regilaulust, vanadest tantsudest ja muust folkloorist – siiruviiruline.

Ning seda kõike hoiab koos väga lahe huumor. Vähe on neid õpse, kes julgevad õpilaste ees ise enda üle nalja visata. Ja sinna juurde tema naer, mis käib üles-alla nagu Altja külakiik, mille ümber oleme aastaid jaaniõhtutel laulnud.

Vahel unustab Vihvi end lavale pilli mängima, lõõtsa tõmbama. Kontserdi aeg ammu ümber ja tahaks hakata kodu poole sõitma, aga Vihvi lõõts ikka üürgab!

Tänu temale olen lahemaakates õppinud torupilli mängima, õigesti regilaulu laulma. Ja talle sünnipäevaks Peipsi sibulaid kinkima, ikka 20kilone kott korraga.