Monika (41) ja Veiko (42) juhivad Soomes 40 töötajaga kodukoristusfirmat. Paar aastat tagasi valiti nende ettevõte Vantaa aasta tegijaks. Nende Soome jõudmise lugu algas Jõgeval 1996. aastal, kui 18-aastane Monika leidis keldripoes töötades mandariinikasti põhjast kummalise kirjakese.

Kui Vantaasse Põldkivide koju külla läheme, jookseb esimesena vastu rebasekarva kääbusspits Harris. Veiko ja Monika valge ehtsoomlaslik elamu on umbtänava otsas viimane. Kõrval elab küll paar naabrit, kuid Põldkivide pihlakate rüpes maja on teistest kaugemal metsatuka serval. Saabunud on värvideküllane sügis ja sombune ilm annab ümbritsevale metsale eriti kirkad toonid.

Peagi istume Põldkivide avaras suurte akendega elutoas. Meie palvel on välja otsitud vanad albumid. Üle hulga aja on neile kätte sattunud suur ja raske kummikaantega küllap veel nõukaaegne album. Veiko ja Monika muhelevad, kui leiavad sinna kleebitud 1990-ndate välguvalgete värvifotode vahelt mõned unustatud pildid.

„Oh jumal, me olime juba siis koos!” hüüatavad nad üht 1995. aasta fotot vaadates. Pilt on tehtud Jõgeval Carmeni baaris – Veiko troonib uhkelt DJ-puldis, seljas toonasele moele vastav lohvakas ruuduline särk, ning taamal paistavad Coca-Cola lipukesed ja euroremonditud kultuurimaja plass sein. Pildil kallutab pikkade tumedate juuste ja veidi koolutatud tukaga Monika end noormehe poole ja Veikol on ilmselgelt väga hea meel.

Monika ja Veiko on mõlemad Jõgevalt pärit, kuid Soome jõudsid nad eri ajal ja üsna erinevalt. Tuttavaks saadi Jõgeval autokoolis. „Veiko jäi meelde kui suurte silmadega poiss... Tema oli juba siis minust huvitatud, aga mina mitte, polnud lootustki!” põrutab Monika.

„Veksa Carmeni baaris, september 1995. Mina koos Veksaga”

Albumi järgmisel fotol kallistavad sõbrannad nahkjopes Monikat, kes astub Jõgevalt rongile ja suundub uutele radadele. Ta otsustas ühe õige kummalise juhuse tõttu Soome minna.

Näed, me oleme juba siin koos! Monika ja Veiko taasavastavad 1995. aastal tehtud pilte.

„Olin Jõgeval ühes keldripoes müüja ja tõstsin mandariinikaste ringi. Leidsin ühe kasti põhjast sildikese, mida toona ei osanud lugeda,” meenutab Monika. Oli 1996. aasta ja Monika oli 18-aastane. Keegi tõlkis ingliskeelse kirja ära, seal seisis: kes leiab kirja, kirjutagu mulle. Lisatud oli saatja nimi ja aadress – Marokos!

Kiri, millest kõik alguse sai. Monika leidis mandariinikasti põhjast teate ja alustas põnevat kirjavahetust. Soov Marokosse sõita ajendas minema välismaale raha teenima.

„Hakkasime selle võõra mehega kirjutama ja siis mõtlesin, et võiks Marokos ära käia. Aga Eesti palgad seda ei võimaldanud.” Monika hakkas Kuldse Börsi kaudu tööd otsima ja leidis Soomes ühes peres au pair’i koha. „Mul oli sel hetkel ainult üks eesmärk: korjata raha ja käia Marokos ära,” kinnitab Monika. „Poole aasta pärast sain tööle teise perre, aga mu au pair’i viisa hakkas lõppema. Siis, 1998. aastal, tegin oma ettevõtte.”

Veiko ellujäämislugu

„1998–1999 oli segane aeg...” meenutab Veiko aega, kui ta oli Jõgeval diskor. „Vahel tundus, et kõik teised mu ümber oskasid raha teha, see oli kummaline aeg. Keegi ostis Tallinnast kastitäie banaane, müüs Jõgeval maha. Mina ei osanud raha teha.”

Hakkasime selle võõra mehega kirjutama ja siis mõtlesin, et võiks Marokos ära käia. Aga Eesti palgad seda ei võimaldanud.

Veiko tunnistab, et kippus toona päris palju pidutsema ja alkoholi peale kulus kõvasti raha. Murdepunkt saabus siis, kui ta läks ülemuselt diskoritöö eest palka küsima ja too ulatas talle ühekroonise mündi.

„Mis toimub?!” ei saanud Veiko aru.

„Jõid ju baaris kogu aeg arvele,” selgitas boss.

Sel hetkel sai Veiko aru, et kodus Jõgeval ei saa ta hakkama. Ta ennustas, et kui samamoodi jätkab, siis on kümne aasta pärast mõttetu joodik.

„Hakkasin väljundit otsima. Müüsin kõik asjad maha ja põrutasin Taani Århusi, ehk õnnestub tööd leida. Ostsin sealt jalgratta ja sõitsin sellega ringi, otsisin tööd.”

Selle jutu peale meenub Jorh Aadniel Kiir, kes Venemaal õnne otsis ning naasis kodumaale üsna haledas seisus ja paljaks röövituna. „Raha sai otsa, tööd ei leidnud. Müüsin ratta tagasi samasse poodi, kust olin ostnud, aga odavamalt. Koju- sõiduks polnud ikka raha, käisin kaubalaeva kaptenit palumas: võta peale, Tallinnas on sõbrad vastas, maksavad ära. Aga ei! Jäneseid peale ei võeta.” Nüüd on seda lugu naljakas jutustada, ent Veiko tunnistab, et oli tõesti plindris.

„Võtsin julguse kokku, marssisin laeva nagu õige mees ja panin end ühte kajutisse luku taha, väljas käisin ainult öösel, teadsin, et vahele ei või jääda.” Helsingis sai Veiko kuidagi laevalt maha, kuigi toona oli Soome pääsemiseks veel viisat tarvis. Ta sõitis hääletades õe juurde Tamperre ja oli seal. Vahepeal oli Veiko kuu aega Eestis ja siis leidis õde talle Soomes tööd.

Unistused saavad teoks

Kuidas Soomes kokku saadi, kes kellele helistas? „Veiko helistas mulle,” on Monika konkreetne.

Soomes järjele saanud Veiko alustas õpinguid Tallinnas hotelli- ja turismimajanduse erakoolis. Monika hakkas samal ajal Soomes raamatupidamist tudeerima. Monika rääkis siis Veikole, et mine tea, äkki on Soomes mõistlikum koolis käia, Eestis võid end lolliks maksta ning rabeled korraga tööd teha ja koolis käia. Ainepunktid saab ju Soome õppeasutusse üle tuua.

Ärasõit Jõgevalt 1997. aastal. Sõbrannad tulid Monikat ära saatma.

Veiko õppis Eestis kaks aastat ja proovis siis Soome kooli astuda. Üllatuslikult põrus ta soome keele testis, ehkki oli kindel, et keelt ta jagab. Ent imekombel pandi tema test kogemata teise hunnikusse, kus olid sissesaanute omad, ja Veiko pääseski Soome ametikooli.

Monika ütleb ausalt, et tal ei olnud Soomes elamiseks pikaajalist plaani ega suuri unistusi – eesmärk oli ju Marokos käia. „Ma ei mõelnud, kas ma nüüd jään siia.”

„Kolmandas klassis õpetaja küsis, millest unistad ja kelleks tahad saada. Vastasin, et õpetajaks,” meenutab Monika. Kõik tüdrukud vastasid nii, see tundus õige.

„Olin koduteel enda peale üsna pahane ja kahetsesin: kuidas ma sain nii loll olla ja vastata, et tahan õpetajaks! Ma ei tahtnud ju õpetajaks. Tahtsin suur pomo olla – tol ajal sõitsid nad Volgaga ja neil oli autojuht. Oleksin ka seda tahtnud, abikaasaks oleksin võtnud traktoristi. Tema sõidab uhke masinaga ja mina autojuhiga,” räägib Monika lapsepõlve- unistustest. Ta ei varjagi, et ambitsioone on tal alati olnud, kuid unistus suureks ülemuseks saada tundus toona kättesaamatu – küllap vajanuks palju õppimist ja annet. „Kartsin, et mind naerdakse välja.”

Monika umbes kolmandas klassis. Õpetaja uuris, kelleks keegi saada tahab, ja Monika vastas: õpetajaks. Tegelikult tahtis ta juba siis hoopis tähtsaks bossiks saada.

Monika teab, et tema tütar Berit ei pilgutaks silmagi ja ütleks otse, mida tegelikult mõtleb. Aeg on hoopis teine.

Monikal on alles 1980-ndate laste sündmuspäevik, kuhu ta hoolika lapsekäega kirjutas jutud ja joonistas pildid juurde. Õpetaja on nii mõnegi kirjatüki õige punaseks kriipsutanud. Raamat on 1983. aastast, kui vahetusid Nõukogude Liidu suured juhid. Gorbatšovi nime ongi ju keeruline kirjutada?

Veikogi on märganud, kuidas erineb Eestis ja Soomes õppimine, vähemalt nende õpingute ajal oli nii. „Eestis oled süsteemi osa ja tegutsed pidevas hirmus, et pead õnnestuma. Soomes on teistmoodi, õppejõud ise tulevad ja küsivad: kuidas läks? Hoopis teine suhtumine!”

Kuidas bossiks saada?

„Alustasin FIE-na, alles hiljem koolis käies hakkasin aru saama, kuidas asjad tegelikult käivad. Auahne olen alati olnud. 2005. aastal võtsin esimese töötaja. Reklaami tegema ma ei pidanud, klientidelt levis info suust suhu, nii tulid uued tööpakkumised,” lausub Monika.

Suur muutus saabus siis, kui hakati riigilt tuge saama. Soomes kompenseerib riik koristus- ja remonditeenused. Inimesed, kes seni ostsid teenust koju ja maksid mustalt, hakkasid tööde eest ametlikult maksma.

Siis võttis Monika esimese töötaja ja otsis esimest korda ka kuulutusega lisatööd. „Tööd tegi esimene kolleeg hästi. Samas õppisin temalt kõik võtted, mida töötajad kasutavad. Õppisin palju,” kinnitab Monika, et tööandja peab teadma kõiki seadusi, õigusi ja kohustusi. „Koolis õppisime seadusi – see ei olnud ilmaasjata.”

Väljavõte Monika 1983. aasta tegevuspäevikust. Sel aastal vahetusid NSVLI-i juhid kaks korda. Monika kartis koolis vigu teha. Ent tema lapsed pole koolist tulles sugugi kurvad. „Ma käingi koolis, et vigu teha ja õppida,” ütleb tütar Berit.

Suurim hüpe toimuski 2005. aastal, kui võideti ühe hotelli päris suur hange. Korraga kasvas firma töötajate arv ühelt 17-le. Tehti osaühing ja Veiko, kes seni tegeles ehitusega, asus ka kodukoristuse lainele. Kõik sai alguse ühest telefonikõnest.

„Oktoobri lõpus helistas üks naisterahvas ja palus kodukoristust – üsna tavaline kolmetunnine teenus. Pärast helistas ta tagasi ja ütles, et tegelikult teevad nad Helsingin Sanomatele lugu jõulukoristustest ja panevad meie firma info ka sisse!”

„Muidugi! Mida muud veel tahta! Mõtlesin, et saan ka oma 15 minutit kuulsust ja siis on kõik.”

Novembrikuu päeval, kui artikkel ilmus, tuli Monikale esimene kõne juba kell 6.30. Esimesed numbrid läksid kahjuks kaduma, sest Monika ei kirjutanud neid kohe ümber ja telefon salvestas ainult 20 viimast. Kliendid aga muudkui helistasid.

Oktoobri lõpus helistas üks naisterahvas ja palus kodukoristust – üsna tavaline kolmetunnine teenus. Pärast helistas ta tagasi ja ütles, et tegelikult teevad nad Helsingin Sanomatele lugu jõulukoristustest ja panevad meie firma info ka sisse!

Hotellis ei vaadatud pidevalt heliseva telefoniga Monika peale hästi ja nii sündis peres otsus. „Kutsusin Veiko enda juurde ja ütlesin: nüüd teeme nii, et ma olen siin hotellis edasi ja sina lähed kodukoristusi müüma.” Veiko ei teadnud kodude koristamisest toona midagi. Ta võttis kaasa A4 paberilehe koristamisteenuse hindadega ja klientide numbrid, suunas Monika telefoni endale ja viis end lennult asjaga kurssi.

Ehtne eestlane: kes kaebas?

Sellest ajast pole neil endist pea üldse pildimaterjali. „Elu oli nii kiire, et jõudsime teha kõike muud kui endast pilti,” ütlevad nad.

See oligi Monika ja Veiko elu suur pööre, sest ühe hoobiga tuli hakata suurt firmat juhtima. „Ma ei ole ju ise kunagi üheski suures ettevõttes töötanud. Hotelli- hanke võit oli väljakutse, aga leheartikliga saime pea sada uut klienti juurde. Õppisin sel ajal enda kohta väga palju, proovisin olla hea pomo ja halb pomo – kuni ennast leidsin.”

Kord tuli tööinspektsioon meid kontrollima ja mu esimene küsimus oli: kes kaebas? Inspektor oli samuti eestlane ja hakkas naerma.

Eks alguses olnud teadmatust palju ja ka eestlaslikku kahtlustamist. „Kord tuli tööinspektsioon meid kontrollima ja mu esimene küsimus oli: kes kaebas? Inspektor oli samuti eestlane ja hakkas naerma. Tuli välja, et keegi polnud kaevanud, rutiinne kontroll oli. Olin toona kõik oma kaustad ja paberid, mis muidu laual kuhjas olid, suures hirmus ideaalsesse korda seadnud,” meenutab Monika koristusfirma algusaega.

Kui kodukoristusfirma oli juba mitu kuud tegutsenud, läks Veiko koristus- spetsialisti ametit õppima. Mõlemad lapsed sündisid samuti just sel kõige kiiremal perioodil.

Berit saab peagi kümneseks ja Sten on seitsmeaastane. Veiko naerab, et ta oli vist omal ajal kohutav abikaasa. „Kui teised viivad oma abikaasadele haiglasse lilli – „Palju õnne, me saime lapse!” –, siis mina viisin punased kaustad, töötajate palgaarvestus oli vaja teha. Seda oskas tollal ainult Monika.”

Sukeldunud äppide maailma. Veiko arendab äppi Etunti.fi. Sellega saab kodukoristustööde kulgu jälgida.

Nüüd on neil 40 töötajaga firma Sivex Oy ja tegevusalasid rohkem kui üks. Veiko arendab näiteks äppi, mis võimaldab kodukoristajate tööd jälgida. Koos Veikoga töötab äpiarenduses sama pereisa, kelle peres Monika esimest korda Soome tulles au pair’ina töötas. Nüüd on Veiko ja Monika tema tööandjad.

Põldkivide kodu on lausa piinlikult puhas ja ideaalses korras. Kas koristusvaldkond on neid pedantideks muutnud? „Eks me ole ikka õppinud elama. Avalikus kohas ei taha eriti ukselinki käega puudutada küll,” muigavad firmaomanikud

Monika avaldab kavala nipi, kuidas kindlaks teha, kas ettevõte on endale palganud hea koristusfirma või mitte. Tasub vaadata, milline on koristaja kapp, kus vahendeid hoitakse. „See näitab kõige paremini, kas kohal on koristaja, kes hoolib oma tööst, või mitte. Ühel juhul jätsimegi firmale pakkumise tegemata, sest üks pilk nende koristaja töökappi tegi selgeks, et seal pole uut koristajat vaja.” Selgus, et polnudki vaja, taheti niisama turgu uurida.

Mis sai Maroko noormehest?

Mandariinilugu aga jäigi üksnes kirjadeks pappkastis ja mõneks lõunamaise välimusega noormehe fotoks vanas albumis. Marokosse pole Monikat puhkusereisid kunagi viinud. „Kirjad läksid väga ühesuunaliseks – ta tahtis vaid ära tulla, hakkasin isegi kartma ja kirjutamine jäi sinnapaika.” Aga see oli juba ammu.

Kas teinekord poes mandariine nähes meenub see lugu?

„Jah, meenub ikka,” naeravad Monika ja Veiko.