EV100 peret
EV100 peret on sari, kus kohtume vabariigi sünnipäeva eel nendega, kellest meie riik koosneb. Eesti inimeste ja Eesti peredega. EV100 peret lood toovad teieni vabariigi sünnipäevani Eesti Päevaleht, LP, Maaleht, Ekspress, Delfi

Perekond Makke lugu. Elu on võimalik ka Ida-Virumaal

 (39)
Sirje ja Koit Makke naudivad Jõhvis pensionipõlve.
Sirje ja Koit Makke naudivad Jõhvis pensionipõlve.Foto: Priit Simson

Arstid Sirje ja Koit Makke naasid Soomest Jõhvi pensionipõlve veetma.

Perearst Sirje Makke ja taastusraviarst Koit Makke käisid alates viiendast klassist ühes klassis. Noored armusid, abiellusid ja nüüd on neil neli last, viis lapselast ja koer Juss. Pärast 11 aastat Soomes töötamist kolisid nad noorte pensionäridena tagasi koju, Jõhvi. Koit ja Sirje tahavad Eesti rahvale öelda, et elu Ida-Virumaal pole mitte lihtsalt võimalik, vaid ka väga tore.

Sirje ja Koit sündisid 1955. aastal Jõhvis, kuhu nende vanemad olid sattunud pärast Teist maailmasõda. „Kui poleks sõda olnud, poleks ka meie Sirjega kokku saanud,” ütleb Koit. Ta on uhke, et nende lastes ja lapselastes voolab nüüd nii Peipsiääre, Virumaa, Võrumaa kui ka Läänemaa verd.

Peipsi ääres elanud Sirje ema Maimu küüditati 1947. aastal 15-aastasena koos ema ja kolme noorema vennaga Siberisse asumisele. „Vanaema jäi tüüfusesse ja arst ütles, et ta on suremas. Kuna talv oli tulekul, otsustas ema põgeneda ja läks koos poistega jänestena laevale. Oleksid nad paigale jäänud, oleksid nad nälga surnud,” meenutab Sirje ema mälestusi. 1948. aastal kodukülla naasnud Maimu kartis järgmise aasta märtsiküüditamise ajal Tartus õppides uut Siberisse sõitu. „Siis ta tuligi siia Ida-Virumaale, Kohtla-Järvele peitu. Siin ei olnud nii palju pealekaebamist,” selgitab Sirje.

Virk koputaja

Võõraste sekka pakku minna tuli Sirje emal eestlasest koputaja pärast. Üks külamees ei pidanud paljuks sõita rattaga pärast kartulivõttu Palalt mitukümmend kilomeetrit Kallastele, et Siberist põgenenud miilitsale üles anda. „Õnneks ütles miilits talle, et vanaema suri ja lapsed ei pidanud üksi sinna jääma,” räägib Sirje. Tema vanaema ei teadnud aastaid, kas lapsed jõudsid Eestimaale, ja lapsed ei teadnud Eestis, kas ema suri Siberis või mitte.

Pärast Eesti iseseisvumist sa Sirje teada, et tema kaitseliidus tegutsenud vanaisa Paul oli 1946. aastal Patarei vanglas maha lastud.

Sirje ema läks Kohtla-Järvel sõna otseses mõttes maa alla – temast sai lõhkaja abiline.

Sirje ema läks Kohtla-Järvel sõna otseses mõttes maa alla – temast sai lõhkaja abiline. Juba mõni aasta hiljem abiellus ta Haapsalu tööstuskoolist Käva kaevandusse tööle saadetud mehe, Sirje isaga. Ja Kohtla-Järvele nad jäidki.

Elisabeth ja Gustav Puss oma lapse Valvega, Koidu emaga. Foto: erakogu

Koidu isa Evald Makke,Võrumaalt Vastseliinast pärit noor mees, saadeti Saksa poolel sõdimise eest 1945. aastal Siberisse Vorkuta lähedale sunnitööle. Samas oli kokku üle 5000 eestlase, teiste hulgas Jaan Kross ja Raimond Kaugver. Kahe aasta pärast värvati ta ehituspataljoni ja lähetati Toila raudteejaama tööle, kus ta kohtus Koidu ema Valvega, Valaste külast pärit neiuga. „Venelasi toodi vagunitega, neil polnud kohvreidki, ainult pambud kaasas,” kirjeldab Sirje. „Ja kui üks tuli, tulid talle ka sugulased järele.”

Pärast ülikooli läksid noored Värskasse tööle – Sirje ambulatooriumisse ja Koit sanatooriumi.

Soome tööle

Koit ja Sirje ütlevad, et Soome siirdusid nad selle pärast, et kui lapsi sai tehtud odaval Vene ajal, siis hiljem nende koolitamiseks enam raha ei jagunud. „Ehitasime maja ja laenud hakkasid üle pea kokku käima. Siis me lihtsalt läksime. Ütlesime ausalt, et raha pärast lähemegi!” jutustavad 500 kilomeetrit Helsingist põhja poole Kannusele kolinud Makked.

Millest Soome minek alguse sai? 1991. aasta suvel kolisid Koit ja Sirje koos nelja lapsega „juurte juurde” Ida-Virumaale Toilasse. 2001. aastal asus Koit tööle Toila sanatooriumisse, kus käisid ka soomlased. Tekkis tahtmine keelt õppida ja kui Soome Kannusele arsti otsiti, helistati Koidule, kelle ainus tingimus oli, et üksi ta ei lähe. Sirje tunnistab, et ligi 50-aastastena Soome tööle minemise mõte algul küll hirmutas, aga hakkama nad said.

Koit värvati Soome sõjainvaliidide taastusravikeskusesse, Sirje sai tööd tervisekeskuse arstina. Tema töökohustuste hulka kuulus koolilaste ja rasedate jälgimine: „Raha oli hea, aga arsti tööpäev pikem kui siin: seitse-kaheksa tundi. Eestis on mõne perearsti vastuvõtt endiselt neli tundi päevas.”

„Raha oli hea, aga arsti tööpäev pikem kui siin: seitse-kaheksa tundi."

Loe veel

Sirje toob esile, et Soomes oli väga tõhus perearstide abipersonali süsteem. 6000 elanikuga Kannuses oli neli arsti, aga ka diabeedi ja suhkurtõvega tegelev õde, südamehaiguste õde, reumaõde, kopsuhaiguste õde ja teisi abilisi. Eesti arstide kiituseks ütleb aga perearst Sirje, et siin võetakse uusi e-tervise lähenemisi jälle kiiremini vastu: „Mul oli hea meel 2011. aastal Soome kolleegidele Põlvas digiretsepti näidata. Neil tuli see alles 2013.”

Makked ütlevad, et Soome patsiendid täidavad arstide ettekirjutisi punktuaalselt, arstidele antakse tagasisidet ja neid tänatakse. „Soomes on arst vanainimese jaoks nagu jumala asemik maa peal,” kirjeldavad nad. Aga meenutavad ka aega, kui Värskas noorte tohtritena töötades said vastuvõtul patsientidelt värsket kala, maasikaid ja mune. „Nõukogude ajal olla üks tuntud Tartu röntgenoloog öelnud, et tema loeb raamatuid, sisearstid loevad raha, aga kirurgid kaaluvad kulda,” jagavad Makked.  

Jube lugu 

Värska ajast on Makkedel rääkida ka üks jube lugu. Kord külmal talveõhtul olid nad töölt juba koju läinud, kui äkki tuli telefonikõne, et ambulatooriumi maja kõrval hoovis on mees pikali maas. See oli üle järve tulnud 49-aastane vanapoiss. „Tormasime Koiduga kohale, õde oli mehe toimetanud vastuvõttu, kus ta lamas pikali, lambanahkne kasukas eest lahti,” meenutab Sirje.

"Ja kui ma puhuma hakkasin – jumal, mis sealt välja tuli! Kuidas see haises!"

„Vaatan – ei hinga. Katsun – südametooni ei ole. Hakkasime siis elustama, mina pidin tegema suult suule hingamist ja Koit südamemassaaži. Ja kui ma puhuma hakkasin – jumal, mis sealt välja tuli! Kuidas see haises! Ta oli mitu päeva kõvasti joonud. Ühel hetkel ütlesin Koidule, et ma hakkan oksele. Ma ei saa! Proovisime ikka edasi, aga vedu ta ei võtnud. Lõpetasime elustamise, konstateerisime surma ja hakkasime autot ootama, mis ta Tartusse lahangule viiks.” Laip aga ei tahtnud maha jahtuda. Kui Sirje uuesti pulssi kontrollis, tundis ta näppude all enda vere tukslemist ja noort perearsti hakkasid painama kahtlused. Kas mees on ikka surnud? Miks ta maha ei jahtu? Lõpuks saabus lahtise kastiga laibaauto. Kui Koit autole järele vaatas, tegi ta Sirjele rahustuseks võllanalja: „Ole rahulik. Väljas on miinus 25 kraadi. Kui ta praeguseks surnud ei ole, siis Tartusse jõudes on ta seda kindlasti!” Hiljem lahangul selgus, et surma põhjustas alkoholimürgistus.

Praegu naudivad Makked Jõhvis pensionipõlve. Soojal ajal suvitavad nad Koidu ema sünnikodus Valastel, talvel käivad Jõhvi kontserdimajas teatris ja kontsertidel ning neli korda päevas koeraga jalutamas. Koit laulab kooris ja Sirje tegeleb kunsti ja käsitööga. Tagasi kodumaale tulnud noorte pensionäride elu on mõnus: „Elu läheb edasi ka Ida-Virumaal!”