EV100 peret
EV100 peret on sari, kus kohtume vabariigi sünnipäeva eel nendega, kellest meie riik koosneb. Eesti inimeste ja Eesti peredega. EV100 peret lood toovad teieni vabariigi sünnipäevani Eesti Päevaleht, LP, Maaleht, Ekspress, Delfi

Perekond Luiga lugu. Kahe kange esivanema haritud järeltulijad


Georg Eduardi ja Emilie pere jõulude ajal 1934 Kivimäel. Ees: Noora, Ene-Margit, Georg Eduard, Emilie, (Linda poeg) Raimo, minia Nadja. Taga: väimehed Eduard Bakis ja Arnold Tudeberg (aastast 1936 Humal), Aino, Linda ja Leo. Seinal Eeriku portree.
Georg Eduardi ja Emilie pere jõulude ajal 1934 Kivimäel. Ees: Noora, Ene-Margit, Georg Eduard, Emilie, (Linda poeg) Raimo, minia Nadja. Taga: väimehed Eduard Bakis ja Arnold Tudeberg (aastast 1936 Humal), Aino, Linda ja Leo. Seinal Eeriku portree.Erakogu

Georg Eduard ja Emilie Luiga on suure ja tegusa sugupuu väärikad esivanemad, keda järeltulijad vaid hea sõnaga meenutavad.

Georg Eduard Luiga oli Eesti Vabariigi algusaastatel austatud mees: kirjanik, ajakirjanik, diplomaat ja ühiskonnategelane. Kõige enam tunti teda toonase Eesti Päevalehe peatoimetajana. Juba Georg Eduardi isa Mihkel Luiga (1827–1901) oli haritlane – ta oli Valgjärve koolmeister. Just koolimajas nägigi Mihkel ja Mari Luiga poeg Georg Eduard ilmavalgust.

„Georg Eduardist on mul napp mälestus – mida suudab mäletada kaheaastane laps?” sõnab Tartu ülikooli emeriitprofessor Ene-Margit Tiit, Georg-Eduari tütre Noora tütar. „Tal olid valged pehmed juuksed, mida ma käega katsusin. Aga väga tugev tala oli vanaema Emilie, kes oli jõuline, kuigi omamoodi tagasihoidlik inimene. Eks ta hoidis suurt peret üleval, majandas, toetas lapsi ja lapselapsi rasketel hetkedel. Samas oli ta väga teadus-, kirjandus- ja poliitikahuviline,” meenutab Ene-Margit. „Emilie oli iseõppija, aga ta oskas veatult kirjutada, arvutada, rääkis kolme keelt, tundis geograafiat ja ajalugu, tal oli oma arvamus kirjanduse, poliitika kohta.”

Emilie (snd Vals) sündis Lõuna-Eestis Karilatsis ja rändas koos isa Andresega Siberisse enne, kui jõudis Eestis kooli minna. Georg Eduard ja Emilie saidki tuttavaks Siberis, kuhu mees oli vabatahtlikult Eesti kolooniatesse köster-koolmeistri ametit pidama läinud. „Huvitav fakt, et kirjamees Georg Eduard sai sealt Mahtra sõjas osalenud ja Siberisse välja saadetud Ants (Hans) Tertsiose päevaraamatud ja märkmed, mille Eduard Vilde kirjutas raamatuks ”Mahtra sõda”, räägib Georg Eduardi pojapojapoeg, advokaat Sten Luiga.

Georg Eduardil ja Emiliel sündis seitse last, suureks kasvas neist neli: Linda, Noora, Leo ja Aino.

Georg Eduardil ja Emiliel sündis seitse last, suureks kasvas neist neli: Linda, Noora, Leo ja Aino. Neil on omakorda kokku 11 last. Emilie, kes lahkus siit ilmast 1965. aastal 86-aastasena, nägi ka vanimaid oma 18 lapselapselapsest, kelle laste arv omakorda on 40 ligi. Praegu askeldab ringi ka vähemalt viis juba järgmise põlvkonna last. Vaid Linda lahkus sõja-aastatel Eestist. Tema järeltulijad elavad Ameerikas.

Georg Eduardi ja Emilie lapsed said kõik kõrghariduse. Ja ka järgmistest põlvkondadest ei ole kedagi, kel ei ole kõrgharidust. Juba maast madalast tuli lastel õppida iseseisvust. Noora, Aino ja Linda tõlkisid koolipõlves Eesti Päevalehele lugusid. „Lapsed peavad teenima ise elatist,” oli pojapoja Tiidu sõnul vanaisa põhimõte.

Georg Eduard ehitas perele Kivimäele maja, millega on nüüdseks seotud olnud juba viis põlve Luigasid.

Lapsed läksid õppima

Tasapisi jäi 1930-ndatel Kivimäe majas inimesi järjest vähemaks, sest tütred läksid Tartusse ülikooli õppima: Linda psühholoogiat, Noora ajalugu ja Aino eesti keelt. Poeg Leo läks Tallinna tehnikaülikooli keemiainseneri ala tudeerima. Seejärel sattus Leo elama Rakverre, kus oli piiritusevabriku direktor. Linda, Aino ja Noora jäid elama Tartusse, leidsid endale sealt kaaslased: Linda abiellus psühholoog Eduard Bakisega, Noora matemaatik Arnold Humalaga ja Aino pedagoogikateadlase Enn Koemetsaga.

Georg Eduard lahkus siit ilmast 1936. aastal, misjärel jäi perekonda kokkuhoidvaks liimiks Emilie – kõik lapsed käisid omavahel tihedasti läbi, nii sõjaeelsel ajal kui ka hiljem.

Georg Eduard lahkus siit ilmast 1936. aastal, misjärel jäi perekonda kokkuhoidvaks liimiks Emilie.

Kuigi Luigad olid keskmisest jõukam ja kõrgelt haritud keskklassi pere, ei viidud neist kedagi Siberisse. „Keegi meie suguvõsast Siberis ei käinud. Põhjust oleks olnud küll, juba Georg Eduardi pärast,” viitab 1939. aastal sündinud Tiit vanaisa elukutsele. „Autod käisid õue peal ja meil olid kohvrid pakitud, aga läks kuidagi nii...” Ka Ene-Margit tunnistab, et sõjajärgsel ajal hoiduti Georg Eduardist rääkimast, sest ta oli olnud ju ajakirjanik ja diplomaat.

Sõja ajal hävisid pereliikmete kodud nii Rakveres kui ka Tartus, mehed kaotasid töö ja lapsed tulid tagasi Tallinnasse Kivimäele. „Me tulime vaid kahe kohvriga,” meenutab Tiit.

Korraga elas Kivimäel toona 14–16 inimest: Emilie, Leo ja Noora pered ning mõned üürnikud. Aino pere elas sõja üle Võrumaal abikaasa kodukohas, hiljem kolis tagasi Tartusse.

Paras šokk

Tiit räägib, et kuna tema isa oli tehasedirektor, oli neil suhteliselt jõukas elu. Muutus, mille sõda kaasa tõi, oli kohutav. „Suur aste Eesti Vabariigist Nõukogude Liitu oli väga masendav. Mõtlen just vanematele, kes olid harjunud väga hea eluga. See võis olla neile paras šokk. Kolme aastaga kaotad kõik ja tegeled vaid ellujäämisega,” ütleb Tiit.

„Elu 1930. aastate lõpus oli Eestis üks parimaid ja siis kolme-nelja aastaga tuli kõik täiesti alla. Ega keegi ei kurtnud, kõik said hakkama. See on positiivse ellujäämise lugu,” märgib ka Sten.

Sõjakeerises oli pere vanim tütar Linda ajakirjanikust abikaasa ja kolme lapsega Saksamaale põgenenud. Sealt edasi mindi Ameerikasse.

Üle kümne aasta ei teadnud kodused Lindast midagi, isegi seda mitte, kas nad elusana kohale jõudsid.

Ene-Margit räägib, et üle kümne aasta ei teadnud kodused Lindast midagi, isegi seda mitte, kas nad elusana kohale jõudsid. Esimene kiri Lindalt tuli 1957. aastal ja sestpeale suhtlus ei katkenud: iga kuu saadeti teineteisele kirju või pakke. „Õekesed tegid ükskord nalja ja kirjutasid kirjale juurde: ”Ega seda küll ükski tsensor ei viitsi läbi lugeda.” Kui kiri jõudis kohale, oli sinna juurde kirjutatud „viitsis küll”,” jutustab Ene-Margit naljaka seiga.

Mõni aeg pärast sõda kolis Noora pere Kivimäe majast ära, sest neil õnnestus lähedale oma maja ehitada. Leo pere jäi isakoju, Emilie kolis Noora pere juurde.

Kivimäe oli koht, kuhu sugulased ikka kokku tulid. Ka Aino perele, kui nad juhtusid Tallinna tulema, leiti Kivimäel ikka ruumi. Ilmselt tingis selle vanaema Emilie avatud, rõõmsameelne ja abivalmis olek. „Vanaema oli inimene, kes ühtegi tööd ei kartnud ja tegi alati mõistlikke ratsionaalsed otsuseid,” räägib Ene-Margit Emiliest. „Vanaema tõesti hoidis kokku seda peret.”

„Kogu nõukogude aja totruse juures hoidsid mind just meie suguvõsa lood n-ö joonel."

Sten, kes sündis mitukümmend aastat hiljem, ütleb, et tedagi on esivanemad, keda ta küll kunagi ei tundud, väga palju mõjutanud. „Kogu nõukogude aja totruse juures hoidsid mind just meie suguvõsa lood n-ö joonel, need ei lasknud mul päris käega lüüa. Kõik need lood, pildid, asjad – tõesti Eesti Vabariik kestis neis. See andis mingi pinnase jalge alla,” ütleb ta.