Evi peres oli üheksa last, ent 1949. aastaks, kui nad küüditati, oli alles kuus. Kolm surid juba varem. Kõige vanem õde oli abielus ja kahe väikse lapsega, ka nemad saadeti Siberisse. Evi pere ei teadnud küüditamist kartagi. Isa oli juba varem vangilaagrisse saadetud ja tundus, et mis neist enam. Sestap polnud nad raskeks teekonnaks valmistunud, ehkki küla peal oli teada, millal küüditamine võiks toimuda – koos punaväelastega saadeti peresid kokku korjama ka kohalikke pakkijaid. Evi perele pakkijaks määratud poiss oli vanema õe tuttav, nii et nad valasid hoopis maja taga pisaraid ja pakkijast polnud mingit kasu. Ema arvas, et ega nad ellu ei jää, küllap lastakse kõik peagi maha. Nad läksid rongile peaaegu tühjade kätega, ainult veidi moona oli kaasas. Suuremat toiduvaru poleks võtta olnudki, sest erilist talumajapidamist neil polnud, isa Prits oli palgatööline.

Evi pere 1956. aastal Krasnojarskis. Pildi taga seisab: „Viitungilapsed Emmeliine, Johannes, Linda, Evi, Salme, Mare. Siber 1956.”

Hiljem said nad teada, et isa pidas vangis vastu ainult mõned kuud. Ta oli seal kogu oma toidu sigarettide vastu vahetanud, lamas naril, suitsetas ja hääbus. Aga ssumisele saadetud pere pidas kõige kiuste kaheksa ja pool aastat vastu. Õppisid sööma hobuseliha ja kõike, mida võimalik.

Kõik nad tegid rasket tööd. Küüditamise ajal alles 13-aastane Evi käis sõbranna Ellaga mägedes suuri lehiseid langetamas. Kaks väikest tüdrukut kahemehesae ja kolme hobusega, kellega õhtuti puud mäest alla toodi. Vahepeal õnnestus Evil saada tööle Mongoolia piiri äärde sõjaväe abimajandisse. See oli palju parem töö, isegi palka maksti. Evi tegi peenraid ja käis mägedes kitsi lüpsmas, poeskäik tähendas seal mongolite jurtade juures kauplemist. Ta mäletab hästi, et kõigil mongoli meestel oli habe ja hobused olid neil väikesed, aga väga kiired. Kodu oli kauge unistus.

Taldrikukeerutajad

„Oi, me tegime palvekirju,” meenub Evile. „Ja palvusi nii inglite, Stalini kui ka kõige mõeldava poole.” Need, kes arvasid end salateadmistes kodus olevat, tegid paberist suured rõngad, millele märgiti tähestik ja numbrid. Lapsed või noored, kel arvati suurem vägi olevat – enamasti tumeda peaga –, pandi rõnga keskel alustassi liigutama. Tassil oli triip peal ja kuhu triip jäi, see täht läks arvesse. „Meil oli ainult üks küsimus: millal koju saab?” sõnab Evi. Nõiaseansse korraldati kambakesi õhtuti pärast tööd ja kui paistis, et midagi saadi tõepoolest teada, lõi kõhedus sisse – ei julgenud enam kojugi minna. „Kartsime vaimusid,” naerab Evi.

Siber või mitte, elu läheb ikka edasi. Oli pidusid, uusi sõpru, tavalist noorte elu. Evil on hästi meeles ka Stalini surmapäev, aga Käärtide peres on see päev teisel põhjusel oluline.

1953. aasta 5. märtsil, Stalini surmapäeval jäi Enn rongi alla ja kaotas jala.

Kuni Evi Krasnojarskis elas, jätkas Enn Tudu külas tavapärast sõjajärgse Eesti elu. „Tudu oli ikka armetult vilets,” tunnistab Enn. Varases lapsepõlves elas vallalisele tüdrukule sündinud Enn Narvas lastekodus, aga vanavanemad tõid ta sealt enda juurde. Kes teab, kuhu ta muidu oleks võinud sattuda, sest hiljem viis nõukogude võim lastekodude kaupa lapsi Venemaa avarustesse. Enn oli väiksena paras patsaan.

Ühe jalaga poiss

„Ega ma väga õppida ei tahtnud, uudishimu oli kõige muu vastu,” meenutab ta. Poiss kippus uurima, mida suured mehed teevad – ta tahtis ju ka tööd teha. Mida sa ikka koolis passid, kui näiteks kooritud kasepuu ruumimeetri eest makstakse kolm rubla! Hiljem hankis Enn hobuse ja hakkas metsa vedama. Ikka ja jälle käis natuke tööl, siis aeti kooli tagasi, püsis veidi seal, aga siis tegi jälle muud. 6. klassi käis kolm aastat ja lõpetamata see jäigi. Siis sai Enn raudteele haakijana tööle. Ta karjäär algas 1952. aasta sügisel ja kestis 1953. aasta 5. märtsini, Stalini surmapäevani.

Kuna tutvuste kaudu õnnestus kohalikel talle lennuk järele saada, jõudis Enn õhtuks Maarjamõisa haiglasse. Ta kaotas palju verd ja ühe jala, aga jäi ellu.

Tol kevadel olid suured hanged. Enn haakis vaguneid ja tahtis pärast ühe kinnitamist hange otsa hüpata. Hang oli kõrge, aga lumi pehme nagu puuder ja ta libises rongi alla. Ühe jala reieluu läks pooleks, ta kaotas palju verd. Kuna tutvuste kaudu õnnestus kohalikel talle lennuk järele saada, jõudis Enn õhtuks Maarjamõisa haiglasse. Ta kaotas palju verd ja ühe jala, aga jäi ellu.

1950-ndate lõpp. Enn kinnitab, et tal pole puuduva jala tõttu miski tegemata jäänud, ainult tantsumees pole ta olnud.

Pärast seda oli põhiküsimus, mis ühe jalaga poisist üldse saab. Aga kui Enn paranes, ei jäänud tal midagi tegemata. Iga kahe aasta tagant sai tasuta uue proteesi. „Need olid muidugi nii kehvad, et aasta pidas ja teise parandasid kogu aeg,” märgib Enn. Ta meenutab, kuidas nad kälimehega Aasovi mere ääres puhkamas käisid. Tee peal oli vaja ikka kõik restoranid läbi käia ja seetõttu pidevalt autokabiinist alla hüpata. Protees sai muudkui kannatada ja ühel hüppel laguneski. „Kogu aeg kolisesin ja parandasin, poldid olid alati taskus,” naerab Enn.

Esialgu töötas Enn metsapunktis ketiteritajana, aga punkti juhataja saatis ta 1955. aastal tehnikumi elektrijaama mehaanikute kursustele. Võrguvool tuli Tudusse alles 1964. aastal, seni käis kõik kohalike jaamadega. Pärast kursusi sai Enn diiseljaama tööle. See, kes elektrit valitses, oli üsna popp poiss – ikka nuruti, et lase ettenähtust natuke kauem, et saaks mõne peo pidada... „Pole ju nii, et ei lase, ikka annad. Said väikese lisakopika ja midagi toodi laua peale ka,” meenutab Enn. Hiljem jätkas ta veidi ka pooleli jäänud kooliteed. Vana klassivend utsitas, et seitse klassi haridust võiks ikka olla. Enn läks Rakverre keskkooli, luiskas, et 6. klass on lõpetatud, aga diplom põles ära, ja saigi 7. klassi. „Siis oli kaugõppes ju igas vanuses inimesi, Siberist tulnud,” märgib ta. 1958. aasta talvel pani Enn 7. klassi diplomi taskusse.

Klaasmaja sõidab!

Päeval käis ta tööl, õhtul klubis: laulukooris ja varsti ka tuttava kutsel pasunakooris, kus Enn aastaid kornetit ja tenorit mängis ning matustel ja pidudel mängimisega perele lisaraha teenis. „Muusika on mind elupäevad saatnud,” ütleb Enn. Praegu ta enam orkestris ei mängi, sest jaksu pole, aga kodus kuulab muusikat palju. Ainult ooper pole kõnetanud.

1960. Värskelt abiellunud Evi ja Enn

Klubielu, muusika ja peod viisidki lõpuks Ennu ja Evi kokku. „Mul oli õudselt suur vajadus muusika järele,” meenutab Evi. „Venemaal oli seda ka, aga kui Eestisse tulin, kuulasin kogu aeg, kui võimalus oli, kõvasti raadiot, nii et värises.”

Evi pere sai koju 1958. aastal. Evi ja vend Juhan tulid esimestena aprillis. Siis sai veel üle külmunud Jenissei siiapoole jalutada. Teel nägi Evi esimest korda suuri autobusse. „Ussinskist Abakani tulles vaatasin, et klaasmaja sõidab. Ise 22 aastat vana ja polnud bussi näinud,” naerab Evi nüüd.

Pere sai sissekirjutuse Kohtla-Järve regiooni, aga vargsi elas Tudus. Saabumisõhtul sattusid kõigepealt juhuslike tuttavate juurde, kus neile anti süüa ja kutsuti siis kinno kaasa. Noored läksidki.

Pileteid müüs Evi lellepoja naine Mari, kes ei tundnud neid kohe äragi. Kui kinosaalis kõik lõpuks nägid, et Evi ja Juhan on tagasi, polnud kellelgi enam silmi filmile „Andruse õnn”, mida tol õhtul näidati. „Kõik olid minu ja Juhani ümber, hakkas sosin, rääkimine ja nutmine, kõik tahtsid teada.”

Meil on kõik päevad kenasti paigas, kell kuus on õhtusöök, kell seitse vaatame uudiseid ja siis on kaardimäng!

Mari võttis Evi esialgu enda juurde elama. Mari mehele ei meeldinud see teps mitte, sest tollal elasid ju kõik üsna vaeselt. Mari pidi isegi Evi lõunapalukesed talle salaja taskusse panema, alati ei julgenudki. Evi käis karaktertantsus, laulukooris – kus aga vähegi sai. Varsti leidis ta koha Tudu lauavabrikusse, kus töötas ka Enn.

Pesutrummel kaasavaraks

Nad kohtusid kogu aeg – klubis ja vabrikus, vabrikus ja klubis, kooridega peol ja laulupeol. „Viinuskit võeti muidugi ka,” muigab Evi. Evi sugulased ei tahtnud Ennu esiti omaks võtta – no kes see siis sandiga käib! Enn sõitis mootorrattaga, aga kui Evi juurde tuli, lükkas seda tasakesi käekõrval, et poleks kuulda, kes tuleb.

„Ega ma ei sobinud Ennu perele ka,” mäletab Evi. „Ennu onu oli öelnud, et see on ta elus kolmas suur lops, kui Viitungi Evi võtab: esiteks on Enn tüdruku laps, siis kaotas jala ja nüüd see Evi.” Vastukarva oli seegi, et Evi oli Venemaal olnud. Seetõttu jäi ta kahtlase elemendina silma. Ka kooliharidust polnud Evi eriti saanud ja hinge taga polnud tal midagi. Kaks lõbusat noort said siiski kokku, eks sel oli ka praktilisi põhjusi. Evi korteriperemees ei sallinud teda endiselt. Ennule jäi silma, et Evil polnud mõnikord tööl midagi süüa. „Ta nägi: tüdruk, sul pole leibagi kaasas. Puiklesin mis ma puiklesin, aga tema rääkis murest kodus vanaemale ja tõi mulle mustikasuppi ja leiba,” meenutab Evi. Ja siis ütles Enn varsti, et ega muud üle ei jää, küsin korteri ja lähme kokku.

1980-ndad. Evi (taga keskel)kinnitab, et nalja on alati saanud.

Nii saigi. Enn küsis metsapunktist korteri ja viis Evi kogu tema varandusega – üks seljakotitäis riideid ja üks pesutrummel, mis tal miskipärast oli – uude koju. Varsti registreerisid nad abielu ja sündis esimene laps Andrus. Oli 1960. aasta. Aasta hiljem sai Evi tööle Tudu haiglasse. „Kümme aastat sai seal sellist nalja, et meenutame praegugi ühe velskriga,” märgib ta.

Haigla oli väike, palgad pisikesed, varusid napilt. Sellegipoolest elasid haiglatöötajad üsna lõbusalt ja nihverdasid siit-sealt. Haiglal oli surnukuur, surnuid pesti piiritusega. Tundus patt etanooli niimoodi raisata.

1970-ndad. Evi laulis naisansamblis ja tantsis nii palju kui võimalik.

„Ega surnud pesemata jäänud, oli ju boorpiiritust, sipelgapiiritust,” ütleb Evi. Peo kõrvale oli muidugi ka pruukosti vaja – haigla köögist nuiati heeringat. Pärast tuli dokumentidesse kirja panna, kuhu heeringas jäi. Seetõttu kirjutati menüüsse tihti lisaks heeringas: mannapuder ja heeringas, herkulod ja heeringas, kartulipuder ja heeringas... „Pidusid pidasime, vaesed olime, ei olnud seljas ega jalas kellelgi midagi, aga meil oli lõbus,” kinnitab Evi.

Õhtusöök, uudised, kaardimäng

1965. aastal sündis perre tütar Andra. Mõlemad lapsed on muusikalembesed nagu vanemadki. Tütar tegeleb siiani muusikaga – õpetab koolis ja tegeleb rahvamuusikaga. 1970-ndate keskpaigas läks elu keerulisemaks: haigla lõpetas töö, poeg Andrus lõpetas 7. klassi. Enn üritas Püssi puitplaaditehasesse tööle saada, aga ei tahetud lasta. Lõpuks õnnestus tutvuste kaudu luba saada, aga esialgu polnud seal elamist, sellegi probleemi lahendasid tutvused. Evi sai samasse tehasesse koristajaks ja hiljem läks linnuvabrikusse tööle. Mõne aja pärast pakuti Ennule tööd tehase masinapargis.

Viimati laulis Evi kooris ligi viis aastat tagasi. „Ei jaksa enam, häält pole ka,” ütleb ta.

Praegu elavad Enn ja Evi kaheksandat aastat Vinni alevikus väikeses korteris, kus on hea soe pensionipõlve pidada. Neil on kaks lapselast, ehkki kolmandaks peavad nad Evi ühe tuttava poega, kelle eest nad hoolitsesid, kui tuttav pidi tööle minema. Kooris ega orkestris kumbki enam ei laula ega mängi, ent lõbus tuluke on mõlemil silmis ja nad kinnitavad, et koos on hea. „Meil on kõik päevad kenasti paigas, kell kuus on õhtusöök, kell seitse vaatame uudiseid ja siis on kaardimäng!” teatab Enn. Ja kui Evil on hea olla, on Ennul ka.