Kristeli ja Koidu pere: kodus on hea!
Kui Lääne-Virumaal Palmse mõisa lähedal elavast Tõnissonide perest vändata tõsielusari, ei läheks ilmselt miski selles plaanipäraselt, aga kõik lõpeks kindla peale õnnelikult.
Lüürilist kaadrit, kus kõik üksteisel käest hoiavad ja udusel heinamaal aeglaselt kaugusse jooksevad, Tõnissonide perelt oodata pole. Sest kui toimukski ühine jooks, oleks see kiire kross hüpete, veekraavi kukkumiste ja peadpidi kokkutormamistega. Mõnel perel lihtsalt on eriti intensiivne tempo.
Kuigi ... mingis mõttes natuke lüürikat isegi õhus justkui oleks, sest Koit, Kristel ning nende pere kolm last elavad just selle paisjärvekese ääres, kus Georg Ots laulis kunagi sisse igihalja „Saaremaa valsi“.
„Kõik arvavad, et see filmiti Saaremaal kadakate vahel, aga ei!“ hüüatab Kristel, viipab veesilma poole, teeb mõne hoogsa sammu ja laulab juurde paar takti kuulsast loost.
Lapsed vaatavad eemalt. Küsimuse peale, kas nad sooviksid emaga koos tiigi ääres laulda, vastatakse kohemaid ja selgehäälselt eitavalt.
Kuna ilmselgelt pole tegu passiivse eluhoiakuga, võib järeldada, et tuntud hiti saatel jalutamine oleks võsukestele lihtsalt liiga aeglane tegevus.
Aga alustame algusest.
Vaata videost, kuidas Tõnissonid ennast ise tutvustavad! Kristel on nagu tõeline saatejuht ja kõik ülejäänud täidavad oma rolli selles kujuteldavas seriaalis.
Hästi korraldatud kohtumine
Sellest on nüüdseks möödas 16 aastat, aga kohtumishetk on siiani eredalt meeles.
Kristeli tütar Annabell oli sellise asjade käiguga samuti rahul. Toona kolmeliikmelise pere pesaehitus läks vuhinal käima, kui sai teoks Koidu ammune soov kolida tagasi kodukohta.
Ära minna küll ei taha
Tagantjärele võtab muigama vanemate hoiatus: mis ametit Koit ka ei valiks, metsandust ei maksa võtta, sest sellel alal tööd pole. Koit õppis maaülikoolis põllumajanduse mehhaniseerimist ning vanemate arvamusele risti vastu toob praegu perele leiva lauale just metsanduses töötades.
Kristel õppis maaülikoolis toiduainete tehnoloogiks ning on töötanud Oleg Grossi ettevõttes OG Elektra peatehnoloogina ja Rakvere lihakombinaadis tootearenduse meeskonnas.
Kiire küsimus perele: kuidas haritud ja kauase kogemusega tootearendaja ka kodus süüa teeb?
"Puder ka," lisab Annabell (20) kõrvalt. "Putru teeb ta väga hästi! Mul tulevad tükid sisse ... emmel mitte."
Praegu ülikoolis õppiv Annabell elab suurema osa ajast Tallinnas, kuid on jõudnud aasta aega elada ja töötada Ameerikas. See oli tore kogemus, aga vähimatki soovi päriselt ära kolida ei tekkinud.
"Pärast välismaal oldud aastat on see koht siin eriti armas ja kallis. Selline, kust ei tahaks üldse kunagi ära minna," lausub Annabell rõõmsalt.
Pole ka ime. Tõnissonide elamine koos kõigi laste, laste sõprade ja lemmikloomadega on puhas Bullerby stiil, mida paljud ihaldavad, kuid vähesed saavad.
Esmalt aita end ise
"Siin on suur osa Koidu vanematel," tunnistab Kristel kõhklematult. "Nemad on loonud sellise kodu, kuhu tahavad alati tagasi minna nende enda viis last ja kõik 13 lapselast on samuti alati oodatud. See südamesoojus, millega lapsi seal vastu võetakse ja hoitakse, on täiesti eriline."
Ka neil on juhtunud, et torm viib nädalaks elektri või tee tuiskab niimoodi täis, et sõiduautoga liikuda ei saa meetritki.
"Generaator on olemas, kuivkäimla samuti," märgib Koit. Kristel aga meenutab, kuidas nädalase elektrikatkestuse ajal ikkagi külmikud sulasid ja tema marju moosiks keetis. "Seda me siin näeme päris palju, et vanad inimesed, kes on elu aeg maal elanud, tulevad raskustega paremini toime kui noor linnapõlvkond, kes maal suvitamas käib," on ta tähele pannud.
Kui oled ise valmis end aitama, on võimalik ka teisi toetada ning nii saabki kõige paremini toime.
Kuulsaid onniehitajaid
Kui ajakirjanik poleks külla tulnud, oleks ta samal päeval läinud tsirkuseringiga tutvuma.
Kaarli suur kirg on onnide ehitamine, neid kerkib igal suvel mitu. Isegi Kaarli voodi meenutab väikest majakest – see valmis poisi enda täpsete juhiste kohaselt.
"Eesti Vabariik 100 teema on meil ka täiesti olemas," tõstab Koit lauale vana pleekinud laualipu. Lipuke tuli välja tema vanaema kapiriiulite vahelt, kui seda transportimiseks lahti võeti. Oli seal üle elanud sõja ja kõik pärastised aastad. Uue loomine kombineeritult vana hoidmisega ongi sellele perele väga omane.
Priidik elas algul Siimu toas, aga pidi sealt ülejäänud pere tungival nõudmisel õue kolima. Siimu ennast tuhkru vänge lõhn ei häirinud, teised aga kippusid nina kinni hoidma ja porisema.
Suur finaal
Külaskäik Tõnissonide juurde lõpebki sellega, et Priidik lipsab veranda alla. Kaarel poeb talle järele ning varsti kostab hädaldamist, et ta on sinna kinni jäänud. Siim heidab jopi seljast ning suundub venda päästma. Jagelemist ja rabelemist kuulates tuleb jutuks, et Kristel läks sel sügisel tööle Võsu kooli ja õpetab seal loodusaineid.
"Kooli õpetajaks minna oli väga äge, ja nüüd, kus kuu on töötatud, on ikka veel väga äge," kinnitab ta. Pealegi on see Kristelile esimene töökoht elus, mis nii kodu lähedal, et saab rattaga käia – ainult kaheksa kilomeetrit!
"Kui küsitakse, miks me tahame maal elada, siis ei oskagi eriti vastata," sõnab Koit. "Aga kus me siis veel võikski elada kui mitte siin?"