EV100 peret
EV100 peret on sari, kus kohtume vabariigi sünnipäeva eel nendega, kellest meie riik koosneb. Eesti inimeste ja Eesti peredega. EV100 peret lood toovad teieni vabariigi sünnipäevani Eesti Päevaleht, LP, Maaleht, Ekspress, Delfi

Kaskede pere lugu. Nendega koos oled Läänemerel seilanud ilmselt ka sina

 (9)
EV100 peret,Jüri Kask, Arno Kask
Meremeeste dünastia kaks liiget: Arno Kask ja tema onu Jüri Kask.Foto: Tiit Blaat

Kaptenid, tüürimehed, vanemmehaanikud ja merendustegelased – Kaskede pereringis on meri andnud elukutse lausa kaheksale. Sellist aega ei olegi, mil kõik on korraga maa peal – kõik on ju pidevalt merel!

Kohtun meremeeste Jüri ja Arno Kasega Õismäel, Jüri ja tema abikaasa Marini kodus. Neil on külas Jüri varalahkunud vennapoja kapten Alar Kase poeg Arno, kes on Tallinki laeval Riia-Stockholmi liinil tüürimees. Nii on läinud, et juba kolmandat põlve järjest seovad Kased oma elutee merega.

Kaskede perekonna mereametite pidamise traditsioon sai alguse Jüri vanemast vennast Arnost (noorema Arno vanaisa), kellele jäi Pärnus üle silla koolis käies sadam tee peale. „Seal ta armastas käia merd vaatamas ja nii see talle külge hakkas,” meenutab Jüri 12 aastat vanemat ja mitte eriti jutukat venda. Kui 1945. aastal avati Tallinnas Merekool, läks ta sinna ja oli esimese lennu lõpetaja. Arno sai kiitusega diplomi nr. 001.

Vaata videost meremeeste perekonna lugu:

Jüri Kask (paremal) koos teiste meremeestega. Foto: Tiit Blaat

Kui Arno hakkas välismaale sõitudeks viisat taotlema, tekkisid probleemid. Talle ei antud seda. Jüri toob põhjustena välja, et nende isa Heinrich Kask oli Vabadussõja ajal vabatahtlikult sõtta läinud ja naasnud Vabadusristi ordeniga. „Kui 1941. aastal venelased Eestisse tulid, ta arreteeriti ja lasti sügisel Kirovis maha”, kõneleb Jüri, kelle õde Aita põgenes 1944. aastal Rootsi.

Kuna Arno välissõitudele esialgu ei pääsenud, valis ta Nõukogude Liidu sisesed kaugsõidud Põhja-Jäämerele, kus ta töötas tüürimehena suurtel jäälõhkujatel nagu „Fjodor Litke” ja „Jossif Stalin”. Kui ta 1955. aastal Eestisse tagasi tuli, hakkas ta siin laevu juhtima, oli aastaid Eesti Merelaevanduse ülem, Pärnu Merekooli õpetaja ja Pärnu Sadama juhatuse liige ning esimees.

Jüri käis merd sõitmas ka Põhja-Jäämerel, kus laev jäi ükskord jäässe kinni. Erakogu
Põhja-Jäämere uudishimulikud karud Erakogu

Tahad kapteniks, astu parteisse

Kuna Arno soovis kapteniks saada ja välissõite teha, pidi ta astuma kommunistlikusse parteisse. „Ehkki keegi talle seda otse ei öelnud, oli teada, et kui sa parteilane polnud, siis kapteniks ei saa,” selgitab Jüri, kellele seati vanemmehhaanikuks pürgimisele sama tingimus ja veeretati juttu stiilis, et „meil on siin parteikoosolekud. Kuidas teie saaksite neist osa võtta? Soovitame astuda parteisse.” Jüri ütleb, et peale koosolekutel käimise parteilaseks hakkamine muud väga ei tähendanudki. Töö oli ikka praktilisemat laadi – hoolitseda selle eest, et laev oleks töökorras.

Loomulikult läks Jüri Tallinna Merekooli vanema venna eeskujul. 12 aastat nooremale vennale avaldas muljet see, kuidas Arno vormiriietes merelt koju tuli. „Kui ta mööda tänavat oma vormis tuli, siis kardinad kõik liikusid! Vaatasid, et meremees tuleb koju. Mina ütlesin siis emale, et tahan ka merekooli minna ja läksingi. Ema oli vastu. Vend ütles, et kui lähed, mine mehaanikuks,” meenutab Jüri ametivalikut tagantjärele.

Arno tüürimehest pojapoeg Arno ütleb, et tema veetis nii palju, kui võimalik, oma koolivaheajad Pärnus vanaisa juures. „Ta viis mind ekskursioonidele Pärnu sadamasse ja näitas, kuidas lossitakse kergkruusa. Tema suur eeskuju on külge jäänud küll. Teist sellist inimest pole ma siiamaani kohanud.”

Nigeeria kodusõda ja koolera

Jüri ise oli laevamehaanikute kutseühingu taasalgataja, meremeeste liidu juhatuse liige, Mereakadeemia lektor, dekaan ja prorektor jne. Tema meremehe elu meeldejäävamad seigad jäid aga 1970ndatesse, mil Kask sõitis liinil Tallinn-Lääne-Aafrika. Toona viidi Eestist Nigeeriasse tsementi ja masinaid, tagasi toodi liiva ja kohvi. Tung Lagose sadamasse oli nii tihe, et vahel tuli reidil järjekorras oodata kuude viisi.

Kord puutus ta seal kokku kodusõja käigus võimude kätte langenud sõjavangidega. 1967-1970 toimunud Biafra sõjas eraldus Nigeri jõest ida poole jäänud ala riigist. Separatiste hoiti ühe väikese jõesadama kai ladudes. „Nad käisid ka sadamas ringi ja olid näljas. Ükshommik ärgates märkasime äkki, et vangid istusid kai peal, istmikud üle ääre ja puistasid midagi vette. Neil oli koolera,” meenutab Jüri kohutavat vaatepilti.

Tõend selle kohta, et laev on ületanud ekvaatori. Erakogu
Ekvaatori ületamise puhul toimus laevas lõbus ristimine, kus osales ka Jüri Kask. Erakogu

Loe veel

„Siis tuli ka välja, et mõned meeskonna liikmed olid vaktsiinist šlikerdanud. Nad olid paanikas. Asi lõppes sellega, et vangid pandi Punase Risti autode peale ja viidi minema. Paljud neist surid sealsamas kai peal.” Jüri räägib, et nende laeva kapten pressis kauba vastuvõtjale peale, et see annaks neile allkirja ja meeskond kiiresti minema. Nii tõstetigi laeva trümmi jäänud paarsada tonni tsementi hiljem ookeani.

Erakogu

Kapten Alar Kase mälestus

Kaskede peres hoitakse au kohal mälestust Jüri vennapojast ja noorema Arno isast, varalahkunud kapten Alar Kasest. Alar oli mitmete Läänemerel sõitnud Estline 'i ja Tallinki laevade kapten, juhtides „Mare Balticumi”, „Regina Balticat”, „Romantikat” ja viimasena „Victoria I”. Tõenäoliselt on suur osa eestlasi sõitnud mõne tema juhitud laevaga Rootsi.

Peterburis Leningradi kõrgema merekooli lõpetanud Alar tegi sõite Kanadasse, Jaapanisse ja jõudis teha ka tiiru ümber maailma. Tema poeg Arno meenutab, et kui isa töötas vilja vedanud kaubalaeval „Paul Keres”, oli ta kuus kuud merel ja ainult mõned kuud kodus. Lapsele valmistas rõõmu, kui isa tõi reisidelt välismaiseid mänguasju näiteks telekamängu, ning et kodus oli mikrolaineahi. „Kolme krõpsuga botased olid ka väga uhked,” meenutab noor meremees Arno, kes meenutab heldimusega ka kastitäit rohelisi banaane, kust tohtis küpsemise järjekorras vilju võtta.

Kapten Alar Kask Foto: erakogu

Tänaseks on Alari neljast lapsest merega seotud olnud kõik, kellest kaks lõpetasid kooli eelmisel aastal. Arno õde Anne lõpetas TTÜ Mereakadeemias veeteede haldamine ja ohutuse korraldamise eriala ja töötab Mereakadeemias, vend Alo lõpetas mullu merekooli ja on nüüd Tallinkis tüürimees. Vend Aavo enam laeval ei tööta, tema on nüüd seotud lennundusega. Arno ise lõpetas Mereakadeemia 2012. aastal. Aga, nagu öeldakse – see pole veel kõik! Ka nende tädi lapsed ehk vana Arno tütre Mare lapsed on seotud merega: Ernst ja Mart Siniorg on kaptenid. Samuti on seotud merega ka noore Arno elukaaslane Kätlin.

„Estonia” huku šokk

Tänaseks pensionile jäänud Jüri läks pärast 33 aastat meresõitu tööle Ministrite Nõukogu Asjadevalitsusse vanemreferendiks ja Tolliametisse. Siis aga naases merele ja sõitis reisilaev „Meloodiaga” peaaegu kümme aastat Stockholmi ja Tallinna liinil. See laev läks asendama 1994. aastal traagiliselt hukkunud „Estoniat”.

„See oli raske. Paljud „Estonia” teises vahetuses olnud mehed, kes laevahukust pääsesid, tulid pärast meile tööle,” meenutab Jüri tragöödiat, mis puudutas meremeeste kogukonda väga valusalt. Nii mõnigi neist keeldus illuminaatorita kajutis magamast – „Estonial” allpool veeliini maganud meeskonnaliikmed kajutiuksest välja ei pääsenud. Nad kõik jäid oma kajutitesse lõksu.
„Meile oli hukkumise põhjus kohe selge: oli tugev vastutuul ja lained purustasid visiiri kinnitused, visiir kukkus eest vedades kaasa ka rambi, vesi pääses autodekile, laev vajus tugevasti kreeni, lõpptulemusena läks ümber ja uppus. Jutud mingitest plahvatustest ei vasta tõele,” selgitab Jüri toonaseid sündmusi. Mehed toovad välja, et pärast „Estonia” hukku ehitatakse laevu nii, et vöör avaneb külgedele ning lisaks peab seal olema ka veekindel vahesein.

Õnnetus mõjus „Meloodia” meeskonnale aga seda õõvastavamalt, et see oli „Estoniaga” sama tüüpi laev. Veel jahmatavam on aga see Jüri lugu: „Sellega oli juhtunud täpselt samasugune õnnetus, nagu „Estonial”: visiir murdus lahti ja vesi tuli autodekile. Tookord oli laev kaldale lähedal, nii et laev pandi seisma ja sellega see lugu lõppes. Aga keegi ei teatanud, et niisugune asi juhtus – sellest ei räägitud sõnagi! Me leidsime selle info kogemata „Meloodiat” vastu võttes vanemmehaaniku paberitest”. Jüri sõitis „Meloodia” peal 2002. aastani, mil ta läks Mereakadeemiasse tööle.

Mis neid ikkagi merele tõmbab? Jüri ütleb, et meri valib ise välja, kes sinna jääb ja kes ei jää. Noor Arno ütleb, et tema ei oska teismoodi olla: „Ma olen juba sündinud siia sisse. Kõik on ümberringi mere-teemas sees!” Meremehed tunnistavad, et perel on seetõttu väga keeruline kokku saada, sest sellist aega ei olegi, mil kõik on korraga maa peal – „kõik on ju pidevalt merel!”

Arno Kase meenutusi võib ERR-i arhiivist kuulata siit.