„Hakkasin marke korjama 6-7 aastasena. Kodus oli kah marke, läksid poodi, ostsid marke, panid need albumisse ja siis järgmised margid,“ meenutab Ivo. „Eks sealt sain mingi pisiku."

Tol ajal oli tavaline, et koolikaaslased kogusid marke. Eks neid marke siis vahetati ja suurema huviga lapsed läksid ka margiringi või kollektsionääride klubidesse. Vahest on põhjuseks hoopis ema teine mees Aavo, kes marke kogus.

Antonovite perekonna lugu algas Tsaari-Venemaal. Vanaisa Pavel pages peale revolutsiooni 1917. aastal Venemaalt Gattšinast suguvõsa ja varadega Eestisse. Sealt ongi Antonovi nimi jäänud. Varaka mehena sättis ta Tallinnas elu taas käima ja abiellus vanaemaga Johannaga. Abielust sündis kaks poega, Ivo isa Boriss ja Ivo onu Georg. Isa suri 1970. aastal, kui Ivo oli kuue aastane.

Perekonnaliikmed on ära harjunud sellega, et Ivot pole sageli nädalavahetustel kodus ja ka nädala sees venivad päevad pikaks. Ehitusäri järel on Ivo tavaliselt õhtul ikka margipoes.

„On olemas selline teooria, et tugeva margikoguja lapsed pole margikorjajad,“ lausus ta. „Seda võib seletada sedasi, et isa on ninapidi albumis ja ei tegele lastega. Sellest tekib võib olla vastumeelsus.“ Poeg Sven, kes nüüd töötab isa ettevõttes ja õpib ametit, kogus ka lapsena marke. Kes teab, äkki pöördub hobi juurde veel kunagi tagasi? Vaata videost!