Tulemused Euroopas: rohkem parteisid koalitsiooni, paremäärmuslaste hiidlainet ei tulnud, liberaalid ja rohelised tõusul

 (77)
Euroopa tähed jäid täitsa püsti
Euroopa tähed jäid täitsa püstiFoto: Paul Zinken, AP

Üle-Euroopalised valimistulemused ei toonud palju räägitud üllatust paremalt äärelt, küll aga kinnitasid ootust, et EL-i valitsemiseks peavad rohkem parteisid võimu jagama.

Terves Euroopas kardeti suurt enne europarlamendi valimisi suurt paremäärmuslaste võidulainet. Kuid esmased valimistulemused näitavad, et kohtades, kus üllatusi eriti oodati, jäi see ära.

Kuid see ei tähenda, et Euroopa Liidu tulevane valitsemine europarlamendist läheks lihtsamaks – valimised kinnitasid, et inimesed jagasid oma toetust poliitilisse keskmesse kuuluvatele jõududele ning nn progressiivsetele parteidele senisest ühtlasemalt.

See tähendab, et enamuse toetuse saamine europarlamendis nõuab edaspidi vähemalt kolme poliitilise jõu koostööd.

Saksamaa on tüüpiliseks näiteks. Võrreldes 2014. aasta europarlamendi valimistega said suured parteid nahutada. Eriti suur häving tabas sotsiaaldemokraate, kuid ka Angela Merkeli kristlike demokraatide saak jäi alla 30%, mida ei saa lugeda heaks tulemuseks.
Kuid suurima tõusu tegid hoopis rohelised, kes tõusid neil valimistel häältesaagi poolest lausa teiseks. Noorte sakslaste seas said nad isegi kolmandiku antud häältest.

Seotud lood:

Seevastu paremäärmusliku, Euroopa-vastase Alternatiiv Saksamaale (AfD) 10-protsendine toetus mingit üllatuslikku tsunamit endast ei kujutanud.

Sama lugu kordus Hollandis, kus paremad palad noppisid sotsiaaldemokraadid ja peaminister Mark Rutte liberaalid.

Aga lähemal Eestilegi nägi täpselt sellist tulemust. Ehk Soomes, kus äsja toimunud parlamendi valimiste järel tõusid põlissoomlased korraks isegi küsitlustes kõige populaarsemaks parteiks. Aga päris valimiste kontekstis jäid nad täna alles neljandale kohale. Tõusu tegid üleilmsete kliimamuredega tegelevad rohelised, kes lõpetasid valimistel lausa teise kohaga.

Prantsusmaal võib esmapilgul tunduda, et Marine Le Peni tabas suur võit president Emmanuel Macroni ees. Kuid sisuliselt võttis Le Pen sama suure osa häältest, kui eelmisel korral, ehk ca veerandi. Kui arvestada, et presidendivalimistel jõudis ta Macronile isiklikult palju lähemale, siis ülisuurt spurti Le Pen neil valimistel ei saavutanud.

Macron jääb Le Penist mõne protsendiga maha ja kolmanda koha said Prantsusmaalgi rohelised.

Kuid üldised tulemused näitavad seda, et Euroopa senised kaks suurt parteid ehk paremtsentristlik Euroopa rahvapartei (EPP) ja sotsiaaldemokraadid kaotasid kahe peale nii palju kohti parlamendis, et ei saa enam kahe peale koalitsiooni teha nagu nad seni on harrastanud.

Loe veel

EPP häältesaagiks 751 kohalises europarlamendis ennustatakse mõned kohad üle 170-ne. Kuid selle sees on veel 12 Ungari peaminister Viktor Orbani Fideszi saadikut, kes võivad veel ära pudeneda.

Sotsiaaldemokraatidele ca 140-150 koha vahele, kuid neid võib oodata Briti leiboristide järelejäänud rakukese kaotus peale Brexitit.

Selge on see, et nii EPP kui Euroopa sotsid on europarlamendis kaotanud mõlemad vähemalt 40 kohta.

See tähendab, et nad peavad võtma koalitsiooni kolmanda partei ja neil on sisuliselt kaks valikut. Üheks on tänu Prantsusmaa president Emmanuel Macroni vastvalitud eurosaadikutele ja muudele väiksematele võitudele üle saja liikmeliseks paisuv ALDE ehk liberaalide fraktsioon, kuhu lähevad praeguse seisuga isutuma nii Eestist valitud kaks Reformierakondlast - Andrus Ansip ja Urmas Paet - kui ka keskerakondlasest Yana Toom.

Kuid teoreetiliselt võiks EPP ja sotsid saada kokku koalitsiooni ka rohelistega, ehkki see võib osutuda liiga napiks, arvestades, et EPP ja sotsid võivad veelgi väheneda parlamendi töö käigus. Ja peale selle oleks raske tõrjuda võimu juures Prantsusmaa valitseva erakonna liikmeid.

Kõige raskemad kaasused Euroopa parlamendi jaoks on kahtlemata lahkumisplaane pidav Suurbritannia, kes saadab Brüsselisse suure Nigel Farage'i loodud Brexiti partei esinduse. Parempopulistide hulga tõusu panustab ka Itaalia, kust kaks erinevat valitsusse kuuluvat populistlikku äärmusjõudu saadavad parlamenti palju esindajaid.