1957. aastal teatasid Nõukogude ametnikud, et neil on arstitõend 1947. aastast, mis näitab, et Wallenberg suri samal aastal 34-aastaselt NKVD peakorteris Lubjankal infarkti.
Wallenbergi saatuse väljaselgitamiseks moodustati 1997. aastal Vene-Rootsi ühiskomisjon.
“Nüüd ei ole meil vähimatki kahtlust, et ta (Wallenberg) lasti Lubjankal maha,” ütles presidendi juures tegutseva rehabilitatsioonikomisjoni esimees Aleksander Jakovlev.
Ta ütles, et ühiskomisjon lasi sõjaväeprokuratuuril uurida asja komisjoni kogutud tõendusmaterjali ja dokumentide põhjal. Ta väljendas veendumust, et president Vladimir Putin annab peatselt välja dekreedi Wallenbergi rehabiliteerimisest.
“Dekreedis öeldakse, et) Wallenberg oli Stalini repressioonide ohver,” ütles Jakovlev ja lisas, et mõned Wallenbergi isiklikud asjad anti üle Rootsi ametnikele.
Komisjoni Rootsi liige ütles, et Stockholm ei ole näinud mingeid ametlikke dokumente, mis räägiksid Moskva kavatsusest Wallenbergi rehabiliteerida, kuid kinnitas, et Rootsi toetaks seda.
“See oleks kunagi tehtud vea omaksvõtmine. Veaks oli tema vahistamine ja ilmselt tapmine, kuna ta nüüd rehabiliteeritakse kui repressioonide ohver,” ütles Rootsi välisministeeriumi ametnik Jan Lundvik.
Rootsi mõjukaimast töösturite perekonnast pärit Wallenberg saadeti Budapesti diplomaadina, kel oli täita salamissioon. Ametliku versiooni järegi vahistas ta Debrecenis spionaažis kahtlustatavana 1945. aastal Punaarmee vastuluure. Pärast seda Wallenbergist enam midagi ei kuuldud.
