Putini verine kallaletung Ukraina vastu nõudis esmalt riigilt mobiliseerimist ja sõjalisele vastupanule keskendumist. Kuid samas paotas Kremli agressioonist tekkinud šokilaine kohe sõja alguses aastaid hermeetiliselt suletud olnud Euroopa Liidu ukse ja Kiievis tabati see ära. Paljud mäletavad dramaatilisi kaadreid, kus pommitamise all olnud Kiievis Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi allkirjastas neli päeva peale sõja algust pimendatud, barrikadeeritud ruumis Ukraina taotluse saada Euroopa Liidu kandidaatriigiks. EL-i liidrid andsid kohe peale seda Euroopa Komisjonile ülesande hakata hindama Ukraina sobivust liidu kandidaatriigiks saamiseks. Eestlasest euroliidu suursaadikul Kiievis, Matti Maasikal, on selle protsessiga nüüd palju tööd – ta räägib Delfi erisaates „Ukraina Euroopasse“ selgelt lahti, kuidas suudab keerulises olukorras olev Ukraina tegeleda samaaegselt Euroopa Liidu poole liikumisega. Saatejuht on Raimo Poom.
1x
00:00

Kui vaatasite sündmuste käiku, mis Ukraina EL-iga liitumisega seotult sõja alguses pooleteise nädalaga arenes, kas teid ka üllatas, et uks tehti paokile, mis on aastaid kinni olnud?

Ühtpidi üllatas, sest olukord on pikalt olnud täpselt nii nagu kirjeldate. Igasugused laienemise teemalisi või täpsemalt öeldes liitumise perspektiivi andmise kõnelusi tegelikult pole toimunud. EL on vabatahtlike liimete väga viisakas klubi, kus kõnelusi teemadel, mil on teada, et need liikmete arvamusi lõhestavad, püütakse vältida.

Aga tuli sõda ja seda arutelu pole võimalik nüüd vältida.

Aga võibolla teeme selgeks, millest räägime. Inimestel, kes ei jälgi igapäevaselt, on küsimus, kas see tegelikult tähendab, et Ukraina liitubki varsti EL-iga? Või kui räägitakse kandidaatriigiks saamisest, kuidas see käib?

EL-iga liitumise protsessil on järgmised astmed. Esiteks sa pead olema Euroopa riik Euroopa Liidu lepingu järgi. EL on väga legalistlik nähtus ja igal asjal peab olema õiguslik alus. Esimene samm on see, et EL Ülemkogul ühehäälselt otsustab, et see riik on Euroopa riik lepingu artikli 49 järgi.

Lepingu artikkel 49 ütleb, et kõigil Euroopa riikidel, kes täidavad kriteeriume, on õigus liituda. Selle artikli järgi on seni tunnistatud vaid Lääne-Balkani riike ja Türgit. Loomulikult riigid nagu Island, Norra ja Šveits kuuluvad sinna alla. Idapartneritega on seda arutelu väga välditud. See oleks esimene samm.

Järgmine aste on kandidaatriigiks saamine. Kui vaatame, kuidas Lääne-Balkani riikidele anti see liikmesuse perspektiiv ehk artikkel 49 Thessalonikis 2003 ja kuidas nende riikidega on edasine käinud, siis on alati olnud mingid tingimused, mis on olnud vaja täita enne, kui riik saab kandidaatriigi staatuse.

Esimesena õnnestus see toona debateeritud nimega Makedoonial, nüüdseks Põhja-Makedoonial ja sellekski läks kaks aastat. Saad kandidaatriigi staatuse ja siis hakatakse vaatama, mis on vaja ära teha, et alustada liitumisläbirääkimisi. Ja siis on juba liitumisläbirääkimiste peatükid, lõplikud kokkulepped. Sellel protsessil on laias laastus kolm astet.

Mis te siis nüüd teete kandidaatriigiks saamise protsessis. Räägime Ukraina puhul just ettevalmistuste tegemisest selle jaoks. Olen vaadanud, et Ukraina on andnud teile pakse paberipakke, mida võtsite ise president Zelenskõilt vastu, mis asjad need on, mida nad teile annavad?

Kõigepealt Euroopa Liidu riigipead ja valitsusjuhid ei ole veel seda artiklit 49 paberile pannud. Kui vaatate seda Versailles’ erakorralise Ülemkogu avaldust, siis seal palutakse edasine protsess Euroopa Komisjonil teha vastavalt lepingule, aga artiklit 49 pole välja öeldud, sest polnud konsensust selle välja ütlemiseks.

Loomulikult teeb Komisjon oma analüütilist tööd otsekui oleks talle antud ülesanne vastavalt artiklile 49, sest muud protseduuri võimalust pole. See sama artikkel 49 nimetab ka need tingimused ära, millele liituda sooviv riik peab vastama. See on toimiv demokraatia, toimiv turumajandus ja võime rakendada EL-i seadust.

See viimane on oluline, sest Euroopa kääbusriigid, kus kehtib euro ja kõik töötab nagu EL-is, siis tegelikult pole nad võimelised seda lihtsalt tegema, haldusaparaat on liiga väike.

Komisjon hindab seda praegu, kas Ukraina on toimiv demokraatia ja toimiv turumajandus. Ja tuleb siis juuni keskel välja oma hinnanguga ja soovitusega. Soovitus on siis Ülemkogule, EL-i liidritele ja see on siis Ülemkogu eesistuja Charles Micheli otsustada, millal ta selle otsustamiseks paneb Ülemkogule. Ühtpidi aeg ei oota ja sõda on ikkagi väga äärmuslik olukord ja igasugused viivitused tekitaksid palju küsimusi. Ja Michel on öelnud, kui ta viimati Ukrainas käis, et tema isiklikult toetab kandidaatriigi staatuse andmist. Aga kõik klubi liikmesusega seotud otsused tehakse ühehäälselt, kõik peavad nõus olema.

Kui vaatate, kas on Ukrainas toimiv demokraatia ja turumajandus, siis kas seal sees hinnatakse seda, mis on Ukrainas vastav juba EL-i õigusele, kuna see on juriidiline liit ja toimib läbi selle, et kõigile kehtivad ühtsed reeglid? Ehk vaadatakse, mis on juba tehtud, mis on valdkonnad, kus pole tehtud. Näiteks: meil eelmises saates oli Euroopa energeetikavolinik Kadri Simson, kes rääkis Ukraina elektrivõrkude ühendamisest Euroopaga. Küsisin, kuidas see võimalik, et kahe nädalaga tehti ära. Ta vastas, et muidugi oli Ukrainas palju eeltööd tehtud ja mainis, et see poleks saanud sündida ilma, et neil poleks mingit osa elektrituru reeglitest juba olemas. Kas seda ka vaatate?

Need küsimused ja ka see teema tulevad rohkem esile selles kontekstis, kas oleks võimalik Ukraina kiire liitumine. Ja siin on vastus, et mingit kiirteed, otseteed Euroopa Liitu pole.

Euroopa Liidu toimimise aluseks on siseturg ja siseturg ei saa toimida, kui selle ühes osas ei täideta kõiki standardeid, reegleid, regulatsioone. See elektrituru teema ongi hea näide. Elektrivõrkude sünkroniseerimine õnnestus, kuna Ukraina ja Euroopa Liidu vahel on piisavalt füüsilisi ühendusi olemas. Aga see on füüsiline sünkroniseerimine, kui on vaja pinge ülevalhoidmiseks, siis seda saab. Aga elektriga kaubelda ei saa, kuna Ukraina elektriturg täielikult EL-i nõuetele ei vasta. Ja selliseid asju on väga palju.

Kõigile EL-iga liituvatele keskmisest vaesematele riikidele nagu Kesk- ja Ida-Euroopa riigid on väga suureks küsimuseks alati olnud keskkonnanõuded, mis on EL-is väga kõrged.

Tulles tagasi küsimuse juurde, siis praegu vaadatakse ikkagi suurt pilti: toimiv demokraatia, võimude tasakaal, toimiv turumajandus. Ja ei minda veel nii põhjalikuks, see on järgmine samm siis, kui hakatakse valmistuma liitumisläbirääkimisteks.

Aga kui te hindate praegu, kas Ukrainas on toimuv demokraatia, kas on põhimõtteliselt tegemist turumajandusega, siis ei saa üle ega ümber küsimusest, et Ukraina on sõjas. Sõjaolukorras paljud reeglid ei saa objektiivselt töötada, sest kogu riik on mobiliseeritud ja kehtivad erireeglid. Kuidas saate seda arvesse võtta, kas see mõjutab hinnangut?

Mõjutab ja enamasti positiivses suunas. Vaadatakse muidugi rahuaja korraldust alates põhiseadusest, kuidas on võimude tasakaal, ja muid seadusi. Aga praegune sõjaaja kontekst on abiks selles mõttes, et Ukraina riik on tõestanud, et ta toimib ka sõja ajal, Ukraina omavalitsused toimivad ka sõja ajal, Ukraina väga jõuline kodanikuühiskond töötab sõja ajal. Ja Ukraina demokraatia töötab, parlament käib koos, võtab vastu seadusi. Tõsi, see on kehtiva sõjaolukorra tingimustes, aga ikkagi. Ukraina demokraatia on tõestanud oma toimimist ka sõja ajal.

Saan aru, et Ukrainlased peavad teile andma materjale, mainisin juba hetke, kus võtsite vastu paksu paberikuhja president Zelenskõilt, mis vastas osaliselt küsimustele, mis teil on. Täitsa paneb imestama, et Ukraina avalik teenistus on suuteline sõjaajal paralleelselt võimelised tegelema niisuguste küsimustega, saavad sellega hakkama, riik toimub?

Mitte ainult ei saanud hakkama, vaid said hakkama ülehelikiirusel. Nad tegid seda väga kiiresti. Küsimustiku andis Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen üle 8. aprillil ja vastused tulid 18. aprillil. See on väga muljetavaldav.

On fakt muidugi, et me esitasime vähem küsimusi, kui tavaliselt. Ja mitte selle pärast, et anda Ukrainale hinnaalandust sõja pärast, vaid selle pärast, et erinevalt teistest liituvatest riikidest selles faasis, on meie suhe juba väga tihe. Selle suhte aluseks on assotsiatsioonileping, mis on jõus üle viie aasta. Meil on nii tihe koostöö, et teame asjadele vastuseid nagunii ja siis me täitsime lüngad ise ära.

Kui palju sügav ja kõikehaarav assotsiatsioonilepe aitab? See oli esimese konflikti faasi põhjustaja 2013-15, kui Ukraina otsustas rahva survel selle leppe sõlmida Euroopa Liiduga. Kui palju on see aidanud, et nad on valmis suhtlema EL-iga ja kõigest aru saama, mis on EL-i nõuded ja mida neil teha tuleb?

See on tohutult kaasa aidanud. Assotsiatsioonilepe on väga suures osas kaubanduslepe. Aga nii sügav kaubanduslepe ei ole käsitle ainult küsimusi, milliseid kaubagruppe ja kui palju tohib viia ühte või teistpidi. See on standardite ühtlustamine, regulatsioonid. See tähendab seda, et Ukraina ettevõtted ja Ukraina riik peavad ära õppima EL-i standardid, peavad need sisse viima. Selleks on vaja seadusi muuta päris palju. Assotsiatsioonilepet rakendades Ukraina integreerus Euroopaga päris märkimisväärselt. See on aidanud mõlemat poolt.

Ma siiski ei saa üle ega ümber ühest küsimusest, mis ikka inimesi puudutab ja mida küsitakse ka Ukraina abistamise puhul. Inimestel on mure, et näiteks, kui teen annetuse, siis kas see ikka läheb kohale? Korruptsiooni on seal päris palju olnud, kas mu raha ikka jõuab kohale, ega keegi seda kõrvale pane? Kuidas on korruptsiooniküsimusega, mis on Ukrainat vaevanud Ukraina ühiskonda väga palju. On aus öelda, et see olin üleval ka enne sõda. Kui palju on neil teha korruptsiooni osas? Kas sõda on ka õpetanud, et korruptsiooni ei saa lubada, see sööb neid ja et selleta on nad tugevamad ka vaenlaste suhtes?

Kõigepealt, kui abistada soovivad inimesed teevad ülekande mõnele Ukraina mittetulundusühingule, siis on korruptsioonirisk väga väike. Õnneks.

Nüüd laiema küsimuse juurde. Sõjaolukorras on muidugi oma nokka niisutada keerulisem. On ka muidugi rahvas ja riik väga konsolideerunud. Patriotismi tunde juurde loodame, et käib ka see tunne, et oma riigile on uhke makse maksta. Nähakse seda muidugi, kui sandis olukorras on Vene armee ja kuidas seda on korruptsioon söönud. Kõik see annab lootust, et korruptsiooni teemale hakatakse vaatama senisest veel rangemalt. Aga loomulikult on see küsimus väga tõsine.

Näiteks see sama elektrituru teema, mida puudutasime. Ukraina elektrituru omapäraks on see, et seal on osad kokkulepped, mis pole turupõhised. Keegi saab kuskil odavamalt, sest nii on kokku lepitud.

On selge, et Ukraina sõjajärgse ülesehituse korraldamine peab toimuma suuresti Lääne partnerite rahaga. See peab toimuma tugeva Ukraina osaluse ja huviga. Kuid juba praegu on selge, kui tegelikult nende fondide korraldust veel otsustatud ei ole, et Lääne partnerid ja Euroopa Liit juba ütlevad, et peame vaatama, et Ukraina osalus ei võimaldaks korruptsiooni.

Ma ise arvan, olles päris palju kokku puutunud Ukraina kodanikuühiskonnaga ja ka korruptsioonivastaste ametkondadega, et kui sõda lõppeb, siis nende inimeste energia läheb veel kõvemini riigi päris korda tegemisele. President Zelenskõi ma arvan ja loodan ka tunnetab seda nõudlust. Ta on praegu ju ühiskonna nõudlust väga hästi lugenud ja juhtinud.

Saate valmimist toetab Euroopa Komisjon.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid