Laagrid asuvad endistes nõukogude sanatooriumides, pioneerilaagrites ja muudeks rahvamasside vastuvõtmiseks kohandatud asutustes. Osa neist asub Ukrainale suhteliselt lähedal, paljud aga kaugel Siberis, Kaukasuses, Kaug-Idas ja arktilistes piirkondades. Väljaanne on tuvastanud 6250 isikut, kes elab 38 eri laagris. Kokku peaksid laagrid olema võimelised majutama 10 800 inimest. Enam kui kolmandik laagriasukatest on pärit Mariupoli linnast.

Väljaanne kinnitab Vene sõltumatu meedia varasemaid teateid, et erinevalt Donbassi „filtratsioonilaagritest” inimesi Vene „pagulaslaagrites” kinni ei hoita ja teoreetiliselt võivad nad sealt lahkuda, ent seda takistab paljudel puhkudel rahapuudus. Abi osutab Vene vabatahtlike inimõiguslaste võrgustik, kes organiseerib laagrielanikele rongipileteid piirile, samuti ajutisi majutusvõimalusi teel kodumaale. Osadel inimestel aga puuduvad dokumendid, mistõttu legaalselt lahkumine on võimatu.

„Riik kohtleb neid tööjõuna, objektidena, keda liigutatakse nende vajadustest sõltumata ühest kohast teise,” ütles üks Vene aktivist väljaandele. „Riik nende eest hoolitseda ei suuda, nad on haavatavad ja vajavad abi.” Muu hulgas üritatakse Venemaalt lahkuda üle Gruusia ja Kasahstani piiride.

Jaga
Kommentaarid