Harju maakohus määras kahele Eesti Ekspressi ajakirjanikule ja Ekspress Meediale trahvi selle eest, et avalikustati uudisloo sellest, et Swedbanki endine juhtkond sai aastaid tagasi toimunud võimaliku rahapesu tõttu kahtlustuse. Prokuratuur põhjendas oma trahvinõuet sellega, et info avaldamiseks puudus avalik huvi ja ainukeseks motiiviks oli uudishimu rahuldamine kellegi eraelu kohta. Kallas ütles ka tänasel valitsuse pressikonverentsil, et avavalik huvi selle juhtumi puhul on ilmselge.

Kas te arvate, et see oli õige, et ajakirjanikke trahviti oma töö tegemise eest?
Jällegi kohtuotsuseid ei ole minu asi kommenteerida, aga see, et kohtus vaieldakse need piirid selgeks, sest ajakirjandusel on omad õigused ja nagu ma ütlesin, siis meediavabadus on väga tähtis, ajakirjanikud peavad olema oma otsustes ja tegudes vabad ja ei tohiks karta erinevaid sanktsioone. Teiselt poolt on meil ka süütuse presumptsioon põhiseaduses kirjas ehk siis nendel inimestel, kes on menetluses, on omad õigused. Ei saa öelda, et üks õigus kaalub üle teiste õiguste rikkumise. Teatud juhtudel kaalub, aga seda peabki siis kohus otsustama, kas antud juhul on või ei ole seda tehtud. Oluline on see, et meedia peaks olema vaba oma otsustes.

Sellel trahvil on ju otsene mõju ajakirjandusvabadusele. Millise pretsedendi see juhtum nüüd loob?
Esiteks kohtul on kolm astet, saan aru, et ajakirjanikud on selle edasi kaevanud ja ma usun, et see võiks ka minna riigikohtu tasandile, et me saaksime tegelikult täieliku seisukoha. Et riigikohus seda vaagiks ja teeks selle otsuse. Senikaua ei ole see jõustunud kohtuotsus.

Ajakirjanike trahvimist põhjendati sellega, et juhtumi vastu puudub avalik huvi. Aga mis saab siis nendest juhtumitest, kus avalik huvi ei ole nii ilmselge kui Swedbanki rahapesu kahtluse osas?
Jällegi ei ole valitsuse asi öelda kohtule, kuidas nemad otsuseid peavad tegema või mida kaaluma nii et las kohtus vaieldakse need piirid selgeks ja kolmandas astmes. Eesti on õigusriik ja neid vaidlusi peetakse nii et ma loodan, et see selgus sealt tuleb.

Riigi peaprokurör Andres Parmas ütles, et ajakirjanikud rikkusid seadust. Kas te ei leia, et see on süütuse presumptsiooni rikkumine kõige kõrgemalt tasemelt?
Seda küsib ajakirjanik (naerab). Mina olen seisukohal, et süütuse presumptsioon on oluline ja tõesti kedagi ei tohi käsitleda süüdiolevana enne, kui ei ole jõustunud kohtuotsust. Kas te vaatate mulle silma ja ütlete, et ajakirjandus seda printsiipi alati järgib?

Ma ei tea, kas see on minu asi praegu öelda. Kui see asi kaevatakse riigikohtusse edasi ja ajakirjanikud mõistetakse seal õigeks, siis kas te arvate, et Parmas peaks jätkama riigi peaprokurörina?
Elame ja näeme. Sinna läheb aega kuni kohtuotsused sinnamaani jõustuvad, aga mis on oluline minu meelest kõigi jaoks on see, et meil on põhiseaduses printsiibid ja üks nendest on süütuse presumptsioon, mida tuleb ka järgida. Seda saame me kõik teha, et me ei tembelda kedagi pätiks enne, kui päriselt on riigikohtu otsus. Ma lihtsalt toon selle välja, et mul endal omast kogemusest on see, et minu isal, kellel on kolmest kohtu astmest õigeks mõistev otsus ehk kohtud on leidnud, et ta ei ole süüdi nendes asjades, milles teda on süüdistatud. Ometi igal pool endiselt seda kümmet miljonit tuuakse välja. Paraku elu käib hoopis teist rada mööda.

Kriminaalmenetluse seadustik praegu annab prokuratuurile õiguse ajakirjandust suukorvistada. Kas te arvate, et see seadustik tuleks nüüd üle vaadata?
Ma ei ole seda seadustikku vaadanud sellise pilguga. Kui me oleme praegu ajakirjandusvabaduses neljandal kohal, siis järelikult ei ole meil ajakirjandus kuidagi olnud suukorvistatud. Ma jällegi tahaks rõhutada seda, et ootame nüüd need kohtu astme lahendid ära ja ju siis need vabadused on vaja selgeks vaielda. Kui on vaja selle käigus täpsustada mingit seadustikku, et kõikide õigused oleks kaitstud, siis seda me kindlasti oleme valmis tegema.