Linnapea Mihhail Kõlvarti pöördumine tallinlaste poole, kelle emakeeleks vene keel.

Meie tsivilisatsiooni ajaloo aastatuhanded näitavad, et ei ole midagi õudsemat kui sõda. Sajandite jooksul on valatud nii palju pisaraid ja verd, et inimkond peaks olema sõja vastu immuunne. Aga me ei ole. Jälle surevad naised ja lapsed; saatused ja inimkehad moonduvad. Inimesed kaotavad oma inimlikkuse.

Miljonid inimesed tähistavad 9. mail kannatuse ja kibeduse lõppu - sõja lõppu. 9. mail mälestame kõiki surnuid, mälestame kangelasi, kes kaitsesid ja vabastasid ning tegid kõik, et peatada sõja õudused.

Keegi meist ei taha sõda. Oma koju, kodulinna, kodumaale. Keegi ei taha kogeda lootusetuse kibedust ega korvamatuid kaotusi. Keegi ei taha kodu hüljata, et päästa enda ja oma lähedaste elu. See on 9. mai tähistamise peamine sõnum. Selle kohustuse panid meile need, kes olid Suures Isamaasõjas. Nii need, kes kannatasid tagalas kui ka need, kes tormasid eesliinile. Keegi neist ei tahtnud sõda.

Me peame olema nende mälestuse vääriline. Me peame tegema kõik endast oleneva, et sõda ei tuleks meie kodudesse, tegema kõik võimaliku, et ka teiste riikide elanikud ei kannataks sõjas. See on inimsuse kõrgeim avaldumisvorm ja mälestuse austamine.

Täna on sõda meist vaid tuhande kilomeetri kaugusel. Inimesed surevad. Ükski eesmärk, ükski ideoloogia ei õigusta laste surma ega emade pisaraid.

Sel aastal tähistavad 9. maid plahvatused seal, kus need kõlasid ka 80 aastat tagasi. Sel aastal tähistame 9. maid olukorras, kus pinged, hirm ja usaldamatus ühiskonnas kasvavad. See ei tohiks nii olla!

Peame tegema kõik endast oleneva, et see raske aeg koos üle elada ja astuda järgmistele kriisidele vastu samuti üheskoos. Ja need kriisid, nagu näha, ei ole kaugel. Meid ootavad energia ja toiduhindade katastroofiline tõus. Majanduslangus ja ühiskondlikud pinged. Konfliktidest võimendatud kriis kahjustab kõiki. Kas tahame või ei, me sõltume üksteisest. Olgem üksteise suhtes mõistvad, et meil on tegelikkuse ja ajaloosündmuste osas erinevad vaated. Me peame keskenduma sellele, et meil on igal juhul ühine tulevik. Et meil peab olema tulevik.

Me kõik mõistame, et kui Pronkssõduri juures 9. mail midagi juhtub, kannatavad kõik. Süüdlased leitakse. Ja seda igal juhul, hoolimata sellest, kummalt poolelt lendas esimene kivi.

Emotsioonid ja protestimeel võivad jääda, aga praegu ei suuda keegi kellelegi midagi tõestada. Praegu võib saavutada üksnes niigi pingeliste ühiskondlike suhete teravnemise, konflikti eskaleerumise. Seda ei saa lubada. Kui see päev on teile kallis, kui see monument on teile kallis, tulge tema juurde, asetage lilled ja kõndige uhkelt mööda ükskõik kumma poole provokatsioonidest. Nii näitate meie mälestuste väärilist käitumist ja julgust.

On aeg mõista, et hoollimata keelest ja rahvusest on meie ühine huvi, et parandamatut enam ei juhtuks. Me teeme praegu ühiskonna küpsuse kontrolltööd.

Olen hiljuti kohtunud paljude organisatsioonide esindajatega, peamiselt veteranidega. On absoluutselt selge arusaam, et sel aastal ei tohiks olla sündmusi ega sümboleid vaid ainult austus ja mälestused. Veelgi enam - on arusaam, et see päev tähistab kõige õudsema sõja, suurimate kannatuste lõppu. Igaühe jaoks, hoolimata rahvusest ja ideoloogiast on see väärtus sama: et ainult ei oleks sõda!

Üheksandal mail on meil võimalus tõestada endale, ühiskonnale ja tulevikule oma küpsust ja vastutustunnet.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid