Laialehise neiuvaiba päästeaktsioon sai alguse juhuslikust kohtumisest botaanikaias. “Möödunud suvel olin parasjagu askeldamas meie uue, spetsiaalselt Eesti looduslike liikide kasvatamiseks loodud kollektsiooni ühel väljapanekualal, sõnajalgade orus, kui mööda jalutas transpordiameti keskkonnakorralduse juht Villu Lükk,” kirjutas botaanikaaia liigikaitsespetsialist Iti Jürjendal transpordiameti kevadises väljaandes “Teejuht.”

Lükk ja Jürjendal tundsid üksteist mõne aasta tagusest ajast, kui Võõbu-Mäo tee-ehituse jalust koliti ära haruldase kaitsealuse orhidee kauni kuldkinga (Cypripedium calceolus) taimed, mida ei tohi looduskaitseseaduse järgi hävitada. Orhideed toimetasid uude asupaika Tallinna botaanikaaia spetsialistid.

“Villu on suur aiandus- ja loodushuviline ning käib sageli taimi vaatamas ka Tallinna Botaanikaaias. Rääkisin talle selle koha haljastusplaanidest ja selgitasin, et soovime harulduste kõrval tutvustada inimestele ka kõige tavalisemaid Eesti liike. Mainisin muu hulgas, et Eesti taimede kollektsiooni loomine on omaette päästeoperatsioon, sest soovime kasutada istikutena vaid selliseid taimi, mis jäävad kusagil ehitustegevusele ette. Uurisin Villult, ega Tallinna lähiümbruses pole silmapiiril mõnda tee-ehitusobjekti, mille raadataval alal kasvaks näiteks tavalisi Eesti sõnajalgu,” meenutas Jürjendal. Lükk võttis mõttest tuld ja tema vahendusel jõudiski Jürjendal Tallinna ringtee ehituse ümbrusse ringi vaatama. Seal nägi ta, et sõnajalgu eriti pole, kuid on muid tavalisi ilusaid liike. “Nii päästsin asfaldi alla jäämisest näiteks sinililli ja nurmenukke, aga ka vähem tuntud liike, nagu metspipar – need kõik leidsid koha botaanikaaia sõnajalgade orus,” sõnas Jürjendal.

Vahepeal tekkis lootus, et tee alla jääval maa-alal kasvab ka kaitsealust orhideeliiki suurt käopõlle (Listera ovata). “Paraku ei õnnestunud mul seda metsast üles leida – ilmselt olid taimed juba kolletunud. Suureks rõõmuks leidsin samast paigast hoopis üht teist, samuti üsna laialt levinud, kuid kaitsealust orhideed, laialehist neiuvaipa (Epipactis helleborine). See liik õitsebki alles suvel teisel poolel ja taimed olid hästi näha,” rõõmustas ta.

Laialehise neiuvaiba pilte saab vaadata Eesti orhideekaitse klubi lehelt.

Keskkonnaamet andis loa taimede kolimiseks ja Jürjendal kaevas mõnikümmend laialehist neiuvaipa välja ja andis neile uue kodu Tallinna Botaanikaaias. Paraku ei olnud tee-ehituse graafik sugugi kooskõlas orhideede elukaarega. “Tee-ehituse graafiku tõttu tuli väljakaevamised teha keset põuaperioodi juuli lõpus, mis on taimede ümberasustamiseks tegelikult väga vale aeg. Aga seekord oli valik lihtne: võta või jäta. Kaevasin taimed välja võimalikult suurte mätastena ja sõidutasin need marjakastides Kloostrimetsa. Istutamise järel kastsin taimi sageli, kuid ilmselt võtab neil uute oludega kohanemine veel aega,” rääkis Jürjendal.

Kevadel saavad Kanama–Valingu teelõigult pärit taimed sarnaselt teiste eksponaatidega etiketid, kust on näha liigi nimi, nende päritolukoht ja botaanikaaeda jõudmise aasta. “Ootan ise erilise põnevusega, kas ja kuidas harjuvad uute oludega kaitsealused laialehised neiuvaibad. Eesti looduslikud orhideed ehk käpalised on salapärased taimed, kelle kasvatamise ja paljundamise kohta on veel palju õppida,” sõnas ta.

Lisaks paneb ta tee-ehitajatele südamele, et enne tee-ehitusega alustamist võiks tellida erialaspetsialistidelt ehituse alla jääva maa-ala ja selle lähiümbruse inventuur. “Selle käigus võib märgata huvitavaid liike või saada soovitusi loodusliku haljastuse säilitamiseks ja taastamiseks. Sealjuures tasub meeles pidada, et kindlaid taimi tuleks otsida ajal, mil nad on nähtavad,” kirjutas Jürjendal. Tallinna ringteel ju jäid just selle tõttu leidmata veel ühe liigi orhideed, kuna nad olid selleks ajaks, kui spetsialist neid otsima tuli, juba kuivanud.

Samuti palus Jürjendal mõelda, et ehitusjärgne haljastuse taastamine ei peaks olema poemuruga, “Näiteks võiks haljastuse lõppviimistlusel kasutada enne ehitustegevust samalt alalt õhukese pinnakihina kooritud ja selleks otstarbeks eraldi kõrvale tõstetud pinnast. Selles on suure tõenäosusega säilinud samal alal varem kasvanud liikide seemneid, millel on vähemalt mingi võimalus end taas algses kodus sisse seada,” juhendas spetsialist.

Tallinna ringtee Kanama–Keila 2+2 teelõigu ehitus algas 2017. aastal ja peaks lõppema tänavu. 4,6-kilomeetrine lõik ehitatakse 2+2 sõidurajaga maanteeks, et suurendada liiklusohutust, maantee läbilaskvust ja parandada sõidumugavust. Ehitus läheb maksma enam kui 30 miljonit eurot.

Möödunud aasta juunis peatas keskkonnaamet peatas pesitsusrahu tõttu ehitajatele ootamatult tee-ehituseks vajalikud metsatööd, mis võivad ehitusaega pikendada kuni kuus kuud.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid