Estonialt pääsenu kadus jäljetult

Kaks päeva pärast Estonia hukku saatis Rootsi saatkond Eestis Rootsi välisministeeriumile faksi, milles kinnitatakse Estonia kauplusejuhataja Tiina Müüri pääsemist. Faksis tuginetakse siseministeeriumi andmetele.

SL Õhtulehe käsutuses on 30. septembril 1994 Rootsi saatkonnast Stockholmi saadetud faks pealkirjaga “M/S Estonia: Rootsi viidud ellujäänud”.

Toonane suursaadik Lars Grundberg kirjutab: “Tiina Müüri kohta, keda mainiti meie 453-s, teatab siseministeerium, et ta on päästetud ja endast teada andnud, kuid ei ole veel Tallinna jõudnud. Pihti kohta aga pole veel andmeid.”

Samas väidab suursaadik Stockholmi saadetud faksis, et siseministeeriumis on koostatud reisijate ja ellujäänute nimekiri. “Vaatasime selle täna koos nendepoolse kontaktisikuga läbi ja tegime parandused meile teadaolevatest andmetest lähtudes. Täna hiljem jõuab meieni uus, parandatud versioon, mille siis edastame.”

Faks on teele läinud kell 12.30.

Tiina Müüri vanemad Kalev ja Urve Beek on faksist teadlikud. “Pärast faksiga tutvumist võtsin siseministeeriumiga ühendust ning sain teada, et Tiina peaks juba sisuliselt koju jõudnud olema. Kui ütlesin, et elan tütrega ühes korteris ning pole millegipärast teda kohanud, hakati mingeid erinevatele versioonidele toetuvaid muinasjutte rääkima ning selget vastust Tiina saatuse kohta ei tulnudki,” räägib Kalev.

“Hakkasin alles nüüd, pärast tõestust sõjatehnikaveole ja Sven Aneri (Estonia katastroofiga seotut uurinud Rootsi ajakirjanik) kinnitust, et tal on olemas dokumendid Ühendriikide lennukite salapärase reisi kohta Rootsi, faksi peale uuesti mõtlema,” räägib Kalev Beek. Samuti meenuvad talle nüüd katastroofile vahetult järgnenud “tummad” telefonikõned. “Korduvalt telefon helises ja vastates ainult keegi hingas või ohkas. Ainult korra kostis sõna — mina,” räägib Kalev.

“Aga praeguseks on ta ilmselt surnud. Pole võimalik, et Tiina ei anna mingit elumärki ei meile, ei poegadele ega elukaaslasele,” lisab Urve.

Tundmatust palunud riigiametnik ütleb, et põhimõtteliselt võis Grundbergi faksi ükskõik kelle nimesid sattuda. “Kriisikomisjonil oli 5-7 erinevat laevalolnute nimekirja. Isegi meeskonnaliikmete kohta polnud õieti aimu, kas tööl oli ühe või teise vahetuse mehaanik,” sõnab SL Õhtulehega rääkinu.

Tema sõnul oli tavaline, et keegi Kapa-Kohilast helistas ja teatas, et temal jäid kolm õelast laeva. Pärast aga selgus, et lapsed olid hoopis Antslas. “Kui telefonitsi kellegi kohta küsiti, kas ta on elus, öeldi, et on jah elus. Lihtsalt arvati, et äkki ongi elus ja targem on inimestele lootust anda,” kirjeldab allikas toonast situatsiooni.

Kas juhtus ka nii, et alguses pääsenuks tunnistatu kanti hiljem hukkunute nimistusse? Kartau möönab, et mingi segadus oli. “Kelle nimega seotult, enam ei mäleta.”

Samas vannub ta, et kapten Avo Pihti nimi nende pääsenute nimekirjades kindlasti ei figureerinud.”Tutvusin kapten Pihtiga paar kuud enne katastroofi ning oleksin tema nime kohe fikseerinud,” märgib Kartau.