Euroopana kukkusime me läbi. Me kukkusime läbi, sest ei suutnud veenda Venemaa presidenti Vladimir Putinit seda sõda mitte alustama. Ja iga linn ja küla, mille Venemaa nüüd Ukrainas ära võtab, on osa meie läbikukkumisest. Iga viga saanud, tapetud või kodust küüditatud ukrainlane suurendab meie läbikukkumist, nagu ka miljonid Ukraina sõjapõgenikud igas Euroopa riigis,” kirjutab Karis.

Karis kutsub aitama Ukrainat efektiivsemalt, nähtavamalt ja julgemalt. Venemaa eesmärk on Karise sõnul hävitada olemasolev Ukraina riik, Euroopa eesmärk aga hoida ära selle juhtumine. „On tulnud aeg raputada maha meie hirm ja hakata tegema julgeid otsuseid,” kirjutab Karis.

Karis tuletab meelde, et ÜRO harta artikkel 51 ütleb, et igal ÜRO liikmesriigil on võõrandamatu õigus individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele, kui teda tabab relvastatud rünnak. Karis rõhutab sõna „kollektiivne”, sest see rõhutab väga tähtsat punkti: Ukrainal on õigus ennast kaitsta ja kõigil teistel, kelle jaoks see harta on rahvusvaheliste suhete oluline nurgakivi, on kohus aidata. „See on see, mida Ukraina kollektiivne enesekaitse tähendab,” märgib Karis.

„Me peame tegema kõik, mida suudame, et kindlustada Ukraina tugev sõjaline vastupanu ja et sanktsioonid, mis isoleerivad Venemaa, muudaksid sõja hinna Moskva jaoks nii kõrgeks, et ta on lõpuks sunnitud taganema,” kirjutab Karis.

Karise sõnul peavad majandussanktsioonid olema tugevad ja efektiivsed, eranditeta ja kohe kehtima hakkavad. See tähendab Karise sõnul mõningast ebamugavust meie endi jaoks, aga sealjuures peaksime me lihtsalt vaatama pilte Ukraina linnadest ja küladest pärast Vene armee lahkumist. „Kui me vaatame Putini sõjale näkku, mõistame me, et ebamugavused, mida kogeme Euroopa Liidu ja NATO vihmavarju all, ei ole midagi võrreldes ukrainlaste kannatustega,” kirjutab Karis.

Karis kutsub kastist välja mõtlema. Kohe on vaja naftaembargot. Venemaale energia eest makstes jätkame me Karise sõnul sõja finantseerimist. Karis tuletab meelde, et eelmisel aastal teenis Kreml toornafta ja naftatoodete müügist 180 miljardit eurot.

Karis mainib Eesti ettepanekut, mille kohaselt makstaks osa gaasi eest Venemaale otse, teine osa kantaks aga eraldi kontole, mis oleks Ukraina jaoks külmutatud ning mida saaks tulevikus kasutada Ukraina uuesti ülesehitamiseks. Karise sõnul ei saa gaasi tagasi maapõue panna, mistõttu ei ole mõistlik karta, et me ei saa gaasi, kui me selle ettepaneku ellu viime.

Karis tuletab meelde ka seda, et ÜRO toiduprogrammi juht David Beasley on hoiatanud, et sõda Ukrainas viib maailma rängima toidukriisini pärast Teist maailmasõda. Seoses sellega tuleb Karise sõnul Ukrainat toetada Odessa sadama avatuna hoidmisel viljalaevadele.

Karise sõnul peaksid lääneriigid tekitama selles Musta mere osas sõjalise kohaloleku, et kindlustada kauba- ja humanitaarabilaevade ohutu liikumine.

Ukraina vajab Karise sõnul ka relvi enese kaitsmiseks, nii selliseid, mida Ukraina sõjaväelased kasutada oskavad, kui ka moodsamaid, efektiivsemaid relvi, mis vajavad kiiret väljaõpet. „Me saame neile seda väljaõpet pakkuda. Kui Venemaa sõda Ukrainas läheb üle järgmisse faasi, peaksime me tegema rohkem tööd sõjalise abi planeerimisel ja koordineerimisel, aitama kindlustada, et Ukraina kõige kriitilisemad vajadused on rahuldatud. See oleks tõeliselt efektiivne märk meie ühtsuse kohta,” kirjutab Karis.

Sõda Euroopas mõjutab Karise sõnul meid kõiki ja keegi ei saa seda eirata. Eiramine oleks Euroopa reetmine. „Ja ainult efektiivsed sanktsioonid ja Ukraina jätkuv vaprus viivad meid lõpuks punkti, kus Venemaa hakkab arutama relvarahu sisuliselt ja tõsiselt. Ainult siis saab rahu lõpuks võimalikuks,” kirjutab Karis.

Karise sõnul peab meie eesmärk olema rahu, millega ukrainlased nõustuvad. „Me ei avalda president Volodõmõr Zelenskõile survet järeleandmisteks, ei suru peale mõtet, et halb rahu on ikkagi parem kui sõda. Me ei aktsepteeri rahu, millega Ukraina on sunnitud leppima, sest temale on suunatud raketid,” kirjutab Karis.

„Selle sõja võidab ainult Ukraina,” tsiteerib Karis lavastajat ja ajakirjanikku Eero Epnerit, kes koos Poola ja Balti riikide presidentidega Kiievit külastas. „Aga kui see kaotatakse, ei ole Ukraina see, kes selle kaotab: meie oleme need, kes selle kaotavad.”

„Me ei saa – me ei tohi – kaotada,” lisab Karis.

Jaga
Kommentaarid