Võib tulla päev, mil osutute üheks paljudest näljastest suudest erakondlikus toiduahelas. Miks te selle peale välja läksite?

Uued väljakutsed on alati head. Kutse tulla siseministriks oli väga suur väljakutse. Olen 25 aastat politseis siseturvalisuse valdkonnas töötanud, seda arendanud, olnud ka õppejõud sisekaitseakadeemias. Kaheksa aastat kuulusin politsei- ja piirivalveameti tippjuhtkonda. Nii et see väljakutse tuli õigesse kohta. Sellised väljakutsed tulevad üks kord elus ja neid tuleb ära kasutada.

Teist oleks võinud Elmar Vaheri järel saada PPA juht. Samuti üks kord elus. Viis või kümme aastat tippkarjääri. Miks ei eelistanud te selle posti otsa ronida?

Olla pealinna politseijuht on samuti tippkarjäär. Olin kaheksa aastat olnud PPA kõige strateegiliste otsuste juures, juhtisin Eesti suurimat siseturvalisuse asutust [Põhja prefektuuri]. Olen mõelnud, kas mul olnuks peadirektorina midagi uut pakkuda, kui olin juba kaheksa aastat tippjuhi meeskonnas Vaheri kõrval olnud. Võib-olla peakski PPA uueks peadirektoriks saama täitsa uus inimene. Valisin uue väljakutse vastuvõtmise tee, aga ma ei ole välistanud politseitööle tagasipöördumist.

Nalja teete või, kes teid sinna tagasi ootab?

Ikka oodatakse. Mul on hea väljaõpe, head inimesed saavad ikka tööd.

Tänavale patrullima te ei ju ei lähe enam ja tippjuhi ametisse teid vaevalt oodatakse.

Miks mitte tänavale, kui vähegi aega on, siis panustan praegugi abipolitseinikuna. Eilegi käisin abipolitseiniku koolitusel, et taset hoida.

Kas te päriselt kujutate ette, et keegi teid politseis päriselt tagasi ootab pärast poliitikast lahkumist?

Jaa, siiralt. Mina arvan küll, et võiksin tagasi minna. Küsimus on, millist rolli täitma. Politseis või siseturvalisuse valdkonnas tervikuna. Sisekaitseakadeemia, teised õppeasutused, Euroopa institutsioonid, jne.

Kui tulite poliitikasse, tunnistasite, et olete peast politseinik. Kas nüüd olete saanud peast poliitikuks?

Ei ole. Olen jätkuvalt peast politseinik. See ei kao kuskile. Rohkem kui aasta jooksul on küll asju juurde tulnud. Aga veerand sajandit politseis töötamist ei kao.

Kuula siit.
1x

Kui asusite ministriametisse, lubasite omalt poolt kaasa aidata Keskerakonna seotud korruptsioonikaasuste uurimisele. Mida olete tänaseks teinud?

Oluline on olnud mu nn kehahoiak ja sõnumid eelnõude üle arutledes. Olen selgitanud, missugused eelnõud on korruptsiooni vastu võitlemisel eriti olulised. Ametisse astudes ütlesin, et meie õiguskaitseorganid on väga tublid ja kui keegi kuskil midagi [halba] teeb, siis varem või hiljem jääb ta vahele. Nii on see olnud. Kahju, et selliseid tegusid toime pannakse.

Teate, kui mina oleks keskerakondlane, siis ma julgeks vist küll ainult, ringi joosta, kott peas. Korbil võeti äsja ära saadikupuutumatus, Repsi asjas tuleb välja üks piinlik detail teise järel, Porto Franco. Kas teil pole vahel oma erakonna pärast häbi?

Need on tõesti kõik väga kehvad näited, tõepoolest. Aga neid ei tohiks kogu erakonna peale üldistada. Seda muidugi tehakse, kui erakonna juhtkonda kuuluvad inimesed on kahtlustuse saanud. Õiguskaitseorganid on teinud head tööd. Enamik keskerakondlasi on ikkagi head ja tublid inimesed. Neil on süda õiges kohas, nad võitlevad õigete asjade eest.

Kui lubate, võtan kinni ühe teie Twitteri säutsu sabast. Miks üldse selliseid „muresid” kajastada. Krt küll, ühed varjuvad keldris, et ellu jääda, teised koguvad kalleid jooke keldrisse, et „ellu jääda”. Jutt käis ühest Delfis ilmunud uudisest Vene iluuisutaja kohta, kes kurdab, et ei saa sanktsioonide tõttu enam head elu nautida. Minu tähelepanu langes sõnale „joogid”. Teie ilmselt Jüri Ratase autosse tellitud jooke maitsta ei saanud, aga kuidas meeldis sellekohane ajakirjanduslik kajastus?

Oma säutsus juhtisin tähelepanu sellele, et osa Venemaa kodanikke ei saa ikka absoluutselt mitte millestki aru. Aga see viidatud olukord oli muidugi kehv. Ajakirjanduse ülesanne ongi sellised olukorrad välja tuua. Erakonna esimees on seda piisavalt palju selgitanud. Minu seisukoht: see ei olnud hea pilt, mis loost välja paistis, loomulikult.

Erakonna reitingud on kehvemad kui eales. Olete vahel kahetsenud ka, et astusite erakonda, mis liigub täiskäigul allamäge?

Ei ole. Ministriametit vastu võttes oli selge, et mingil hetkel pean tegema erakonnaga liitumise otsuse. Olukord ei ole hea, aga loodan, et languse selgroog on murtud ja ma suudame erakonnana tõusta, enam madalamale mitte langeda.

Erakond on rahahädas, 850 000 eurot tuleb Midfieldi asjas välja käia. Sellega seoses on erakond aktiivselt liikmemaksu koguma hakanud, teie maksite esimeses kvartalis 2412 eurot. Kahju ei olnud nii palju raha välja käia?

Ei olnud. Ministritel ja riigikogu liikmetel on eraldi liikmemaks.

Ministrite liikmemaks on suurem kui teistel?

Täpselt nii.

Kõik ministrid maksid sellise summa?

Ma loodan küll, et kõik maksnud nii, nagu on kokku lepitud.

Teil on erakonnas ligi 15 000 liiget, aga liikmemaksu maksis ainult 542 parteilast. See on ju hullumaja ja korralagedus. Kuidas nii?

Oleks muidugi õige, et kõik liikmed maksavad liikmemaksu, see on põhikirjas ette nähtud. Erakonna juhatus tegeleb sellega aktiivselt, samuti peasekretär Andre Hanimägi.

Ukraina sõja alates tühistasite lepingu Ühtse Venemaaga, aga see on teil ikka nagu ... saapa küljes, ka kümne aasta pärast ikka veel mäletatakse. Paljudel erakonna liikmetel oli sõja alates raskusi oma sõnumite vormimisega ja erakonna usaldusväärsus kahanes. Kuidas sellega erakonnas tegeletakse?

Erakonna esimees ja juhtkond tegi selle nimel väga palju tööd. Mina olen lihtliige ja ei osale otseselt neis protsessides. Erakonna esimees on tõepoolest väga aktiivselt töötanud selle nimel, et erakond oleks ühtne ning et erakonnal oleks selged ja üheselt mõistetavad sõnumid.

Loonel ja Stalnuhhinil olete suu kinni pannud, aga mis kasu on riigikogu saadikust, kellel on suu kinni topitud?

Eks riigikogu liikmetel ole omad arvamused, aga erakonna esimees pingutab selle nimel väga palju, et erakond oleks ühtne.

Uudisvoog rääkis agressioonisümbolite keelamisest vormis, et Z-täht ja Georgi lindid keelati ära. Ometi mingit sellist loetelu eelnõus ei ole. Teie olete arvanud, et küll inimesed ise saavad aru, millest jutt. Millel säärane lootus põhineb?

Vastuvõetud seaduseelnõu puhul on oluline see, et oleme kujundanud põhimõttelise hoiaku: agressioonisümbolite eksponeerimine ründajat toetaval viisil on süütegu. Enne oli see avaliku korra rikkumine, mida sai küll käsitleda ka laiemas vaates, mis võimaldas samuti süüteomenetlust läbi viia. Aga on põhimõtteline öelda, et agressioonisümbolite eksponeerimine on karistatav. See on oluline. Seadus räägib eksponeerimist toetaval viisil ja selle mõistmiseks tuleb lugeda eelnõu seletuskirja. Väga oluline roll on politseil, sellel, mismoodi hakkab politsei olukordi hindama.

Vaevalt on politsei teile tänulik, et seadus on nii umbmäärane. Nemad peavad otsustama, kellega rääkida ilusti, kes viia natukeseks rahunema, kellele määrata trahv. Suur tõlgendamiskoormus ei pruugi politsei elu ju üldsegi kergemaks teha?

Endise politseiametnikuna olen ma rohkem kui kümme korda tegelenud 9. mai sündmustega. Enne oli olukord veel keerulisem. Oli võimalik sekkuda korrakaitseseaduse alusel. Praegu käib selliste tegevustega kaasas reaalne süüteo koosseis, mille eest on võimalik karistus määrata. See on hoopis teistmoodi lugu. Politsei jaoks paneb see paika uued raamid. Politsei on seda seadust oodanud ning olnud ka õigusloome protsessi kaasatud. Nii et politseil on hea meel. Muidugi, iga uue õigusnormi rakendamine on väljakutse.

Ja mida rohkem me sellest teemast räägime, seda rohkem võib mõnel rusikas sügelema hakata ja tekkida tahtmine kaklema minna?

See on ikkagi ühiskonnas väga väike osa, näitavad avaliku arvamuse uuringud. Georgi linte ja muud sarnast sümboolikat on avalikus ruumis järjest vähem näha. Suurele osale eestimaalastest on kenasti kohale jõudnud, et pärast 24. veebruari on sümbolitesse suhtumine muutunud.

Veel enne 9. maid jõuab kätte pronksiööde 15. aastapäev. Kas seoses sellega võib kellelgi tekkida kiusatus korda rikkuda?

Selliste kuupäevadega seostuvad alati teatud ohud. Politsei peab hindama ohtude realiseerumise tõenäosust. Tõenäoliselt üritab osa inimesi pronksiööde juubelit tähistada, aga ühe käe sõrmi jääb üle, et neid kokku lugeda, ütleb eelmiste aastate kogemus.

15 aastat tagasi saite te ise pronksiööde käigus kergelt viga. Palun, meenutage, kuidas see lugu oli.

Juhtisin siis Tallinna kesklinnas koos kolleegidega taktikalisi tegevusi. Mingil hetkel tekkis vajadus ka koos rühmadega tänavale minna. Mingi esemega ma pihta sain. Adrenaliin oli kõrgel ja sellest, et midagi juhtus, sain aru alles paari päeva pärast.

Arstiabi te ei vajanud?

Hiljem ikka vajasin. Jalg paisus suureks ja vajas ravi, aga kõik läks hästi. Kahjuks said viga paljud politseinikud.

Sel nädalal selgus, et keegi on pronkssõdurit juba kratsimas käinud ja tema viisnurka vigastanud. Millal me teada saame, kes seda tegi ja miks?

Kes iganes seda tegi või Nevski katedraali sodis, pingestas ühiskonda. Milleks seda vaja on? Selliseid asju ootab Putini režiim. No ei ole vaja teha selliseid asju. Politsei on sellised olukorrad lahendanud väga kiiresti, tegijate kättesaamine on päevade, võib-olla tundide küsimus.

Viitasite Postimehes pronkssõduri ümberdefineerimise vajadusele ja sellele, et Aljoša kannab Nõukogude Liidu vormirõivaid. Kas tahate Aljošale uusi riideid, kavatsete ta teise kohta viia või mis see plaan on?

Ma rääkisin sellest, et 9. mai tähistamiseks kasutatud sümbolid on nüüd rakendatud kahjuks hoopis teise vankri ette. Näiteks Georgi lindi tähendus on kaaperdatud Vene armee praeguse tegevuse õigustamiseks. Selle ja teiste sümbolite taha peitudes tapetakse Ukrainas süütuid inimesi. Pronkssõduriga seoses oli juttu mäluvalvest, mida on peetud Vene armee vormides. See ei ole kohane ei täna ega tulevikus.

Reformierakond soovis agressioonisümbolite keelamise eelnõus keelata ka vaenukõnet. Maris Lauri meenutas eelmises saates, et see eelnõu tuli valitsusest ja seal olnud kõik kokku lepitud. Aga siis hakanud Keskerakond mäkra mängima. Kuidas see käis ja miks nii toimiti?

Tõepoolest, valitsuses oli kokkulepe. Riigikogu pidi aga hindama, missugune on tõenäosus parlamendis kompromiss saavutada, et seda kiiresti ära menetleda. Iga eelnõu peabki läbima kvaliteedikontrolli: midagi lisatakse, midagi võetakse välja. Seekord võeti midagi ära ja eelnõu läbis üsna libedalt kolm lugemist.

Kas oleks vaenukõnega pidanud tegelema sellessamas eelnõus või mitte?

Ega see karistusseadustiku paragrahv 151 hästi rakendunud ei ole. Vaenukõne on ühiskonnas murekoht. Süüteokoosseis on seotud konkreetse tagajärje saabumisega. Kindlasti on see arutelu koht.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid