Te põgenesite Venemaalt enam-vähem viimasel minutil, kas olete end nüüd perega Eestis sisse seadnud?

Minul on see lihtsam, perel veidi keerulisem. Poeg oli ju oma sealse kooliga harjunud.

Märkasin, et andsite esimesed intervjuud hapras seisus, nägin, et olite kogenud hirmu, muret, ebakindlust. Kas olete nüüd saavutanud emotsionaalse stabiilsuse?

Olen loomult küllaltki närviline inimene. Teatud kindlus on siiski tulnud, aga no mis kindlus. See käib lainetena. See kõik on nii jube, et sõnades on seda võimatu kirjeldada.

Sõda kipub inimsuhteid ja suhtumisi muutma mustvalgeks. Kuivõrd olete Eesti tagasi tulles kogenud teatavat meelsuskontrolli? Et kas olete ikka meiega või viimati meie vastu?

Ei, ma ei tunne seda. Eeldasin küll, et midagi sellist võib tulla: näiteks, et mis sa siia tagasi ronisid. Küll aga märkan venekeelsete inimeste vaoshoitust, vaikimist, soovimatust oma positsiooni välja öelda. Ma ei pea seda õigeks. Sellises õuduses, nagu me elame, ei saa argumenteerida mingi jamaga.

Te elasite Moskvas hästi, olite rahul, teil olid avaramad võimalused kui Eestis. Kas teile ehk seda ette pole heidetud nüüd, kui tulite tagasi?

Ma tegin seal tööd. Töö on mu elu osa. Mulle meeldib filme teha ja sarjades mängida. Mul oli seal võimalus olla pidevas töös. Eeldan, et mu kolleegid käituksid samamoodi, kui selline võimalus on. Nüüd on see riik osutunud agressoriks ja valetab metsikult – sõnu ei jätku, et seda ilgust ja jälkust kirjeldada.

Kuivõrd tajusite näitlejana ohtu, et sattute mõnda propagandafilmi? Sest vaevalt teil Vene võimu suhtes illusioone oli, te pole ju naiivne inimene?

Ma olen väga naiivne inimene. Aga need materjalid, milles ma näitlejana osalesin, lugesin ma ikka läbi, ja üritasin aru saada, millesse mind tõmmatakse.

Kas see õnnestus alati?

Ei, alati ei õnnestunud. Oli väga kummalisi olukordi. 2007-08 oli üks film, mida filmisime peamiselt Tšetšeenia piiri ääres. Sealsetes külades ja linnakestes viibides hakkasin aru saama, millesse mind visati. Sarnane lugu juhtus 2010, kui mulle pakuti suurt taha ja võimalust teha Ukraina rahva vastu suunatud propagandafilm. Tulin ära. Õigemini, ma tegin ettevalmistused filmiks, aga seda hakati siis käigupealt muutma, võtete ajal. Ettevalmistuste ajal oli kõik korras ja kokku lepitud, muutusi hakati tegema võtteplatsil. Teksti ja mõtet muudeti pärast võtteid.

Kuula siit.
1x
00:00

Siis pidanuks ju teis viimanegi naiivsus surema?

Ma läksin minema. Kas ta nüüd suri... Ma olen pigem naiivne muudes aspektides. Nüüd läheb see jutt poliitiliseks... Ma tahaks vahel väga rääkida nende sõnadega nagu pisike Helme: jälk, ilge, vastik, räige, rõlge. Tema ütleb seda konkreetsete inimeste kohta. Seda ma ei talu.

Ikkagi, kas teil on olnud isiklikke kokkupuuteid Vene jõustruktuuridega?

Selline huvi tekkis eelkõige minu naise vastu, ma sattusin suurde paanikasse. Kutsuti prokuratuuri ja puha. Siis mõistsime, et lahkuda tuleb kohe, see oli viimane piisk.

Märkasin eile, et Õhtuleht püüdis kommentaare saada Anne Veskilt, kes on Venemaal kõva karjääri teinud, Veski keeldus midagi ütlemast. Kuidas sellisesse küsitlemisse suhtuda, nii üldises plaanis?

Jälgin Eesti venekeelset pressi, nii Vene Delfit kui ka ETV vene kanalit, mida nad räägivad ja kuidas. Hoiakud on ikka väga erinevad. Vene Delfi ja ETV Plussi hoiakud on palju reserveeritumad. Ei pea räuskama, karjuma ja vastu rinda taguma, aga hoiak halva vastu selgelt välja tuua on praegu oluline.

Ehk siis: Anne Veski võiks ikka midagi öelda?

See on tema asi. Ma ei tea.

Mis asja te koos Kirill Käroga seal Ida-Virumaal õigupoolest ajasite?

Moskvas rääkisin iga päev õega ja Tallinna sõpradega. Olin emotsionaalselt väga üles köetud ja teatasin õele, et pean vene koolidesse rääkima minema. Tahan kuulda, mis nad räägivad. Et sru saada, mismoodi Eestis see ajupesu on toiminud. Vene meedia, propaganda, nende õnnetute laste vanemad ja vanavanemad, see on kohutav asi.

Millest te seal siis aru saite?

See on suuresti peaga vastu seina jooksmine.

Teie enda sõnum oli ka väga pehme. Põhimõtteliselt: rebjata, davaite žitj družno.

Ei olnud. Proovisime ääri-veeri, tahtmata neile peale hüpata: no et lollid, idikad, te ei saa aru, mis toimub, Putin on värdjas, ta sülitab teie peale.

Midagi säärast te ei öelnud.

See ei toimi. Püüdsime koos Kirilliga mõista anda, et toimuv on kohutav. Te peate leidma teisi kanaleid, kust infot saada. Te peate mõtlema õppima, analüüsima.

Jõudis see pärale?

Ma kahtlen selles väga. Narvas tulid paar naist tänama, pisarad silmis. Kindlasti teevad Narva võimud kõik, et inimestele infot anda ja rahule üles kutsuda 9. mai eel. Mina küll pelgan, et vankad võivad... Neil puudub analüüsivõime. Nad ei ole harjunud seda tegema, nagu ka suur osa Venemaa biomassist. Ta kasvatab aias eluaeg oma juurikat, ei teagi midagi tahta. Ta ei tea, mis on vabadus. Telekast näeb ta huumori- ja muusikasaateid, vahele näidatakse selle värdja lõusta. Seda ta kummardab, see on tema kirik.

Tugevad väited. Vaatame korra eraldi Venemaa elanikku ja Eesti venekeelset elanikku – kelle otsa peaks tema vaatama?

Kust algas Vene maffia? Pärast Nõukogude Liidu lagunemist, mis oli korrumpeerunud ja kuritegelik rühmitus. Grupeeringud jagunesid ümber ja koondusid ühe maffiabossi käe alla. Tulemusi näeme praegu. See on maailma suurim maffia, mis on oma niidid ajanud nii kaugele, kui vähegi võimalik. Kahetsusväärselt kombel valiti Orban tagasi, see maffia ulatub sinnamaani.

Ungari on läinud, tahate te öelda?

Jah. Ja kogu on see mudel meil nähtaval EKRE käitusmislaadis.

Enne kohaliku poliitika juurde jõudmist, kuivõrd on õigustatud selline suhtumine: iga kord, kui teie räägite vene kunstist ja kirjandusest, näitan mina teile Butša pilte? Ehk siis et iga vene inimene vastutab nende õuduste eest, on see õige?

Praegusel hetkel on see adekvaatne. See ei saa teisiti olla.

Hästi. Vaatame Eesti sisepoliitikasse. Nimetasite juba EKREt. Palun, sõnastage nüüd Eesti erakondade roll.

Kujutagem ette, et ma seisan riigikogus, seljaga spiikri poole. Paremat kätt on pingirida, kõige taga on see üks rahvasaadik, kes mähib ennast kilesse...

Kalle Grünthalist käib jutt.

... ja räägib rumalusi. Loll võib olla, aga rumal ei tohi, eriti veel riigikogus. Räägib rumalusi, kiusab mehi ja naisi. Küllap hakkab ta varsti kraaksuma, et Puustusmaa valetas. Tema pani vihmakeebi selga, aga mina ütlesin, et mähkis end kilesse. Ma ei valeta, ma üldistan. Selle erakonna räuskamine teiste poliitikute, valitsuse suunal on näotu. Kõik see süvariigi kisa ja vandenõuteooriad on nii õõnes ja mage. See on nõukaaja slepp. Kui Jüri Krjukov ütles omal ajal Draamateatri suurel laval: „Härrased, me oleme omadega perses” – siis kõik plaksutasid. Kui praegu keegi nii ütleb... Austan väga peaministrit ja teisi selle valitsuse ministreid. Kui keegi neid halvustab, õõnestab... Õõnestamine see halvustamine just ongi. Väikesele seltskonnale Eestis sellised roppused meeldivad. Sellel ei ole midagi ühist sellega, mida Krjukov Draamateatri laval ütles.

Kui need praegu oleks võimul eelmine valitsus, mille taastamiseks Jüri Ratas teatavasti on jõupingutusi teinud....

Ta on teinud suuri edusamme. Kui ma läheksin poliitikasse, õpiksin kiiresti ära poliitilise keele, räägiksin veel segasemalt kui praegu. Aga tema on aastatega arenenud. Ratta ring on... Hea küll.

Peagi on 9. mai. Mida karta, mida loota?

Ei tea. Siin olen väikse Helmega nõus: see tuleb ära keelata ja lukku panna. Kes vähegi kuskil midagi näitab või räägib selles suunas, tuleb välja saata. Praegusel ajal ei tohi üksteisega kembelda.

Ma saan aru, EKRE on teil südamel....

Mulle ei meeldi, et need inimesed teisi solvavad oma Toompea kolleege. Ma olen ka oma kolleegidega halvasti käitunud, aga ma ei ole poliitikas või valitsuses, ma ei peksa endale vastu rinda, et armastan Eestit.

Kas teid on poliitikasse kutsutud?

Ei, ma olen liiga rumal selleks. Kui olin esimest või teist aastat Draamateatri näitleja, siis üks erakond küll kutsus.

Missugune?

Las ta olla. Ma ütlesin, et siis tuleb, kui mulle ülikonna ostate.

Nojah, seda pole teil siiamaani, nagu ma näen.

Ei ole.

Tunnen end sageli süüdi, et ei suuda aidata inimesi, kes abi vajavad. Missugused emotsioonid teil eelkõige sõjaga seostuvad?

Üritan mitte kogu aeg uudiseid vaadata. Ma vaatan, sest ma pean nägema. Ma pean seda tunda saama, muidu ma valetan endale, seda ei tohi lubada. Üle kuu aja vaatasin jälle filmi. Aastaid vaatasin kaks filmi päevas, ühe hommikul ja teise õhtul. Soovitan neid kahte teistelegi: üks on 2016. aastal valminud Hollandi film „Riphagen”, suurepärane film just praegusel ajal vaadata, ja teine on Truffault’ „Viimane metroo”, mille tegevus toimub Prantsusmaal Saksa okupatsiooni ajal.

Te olete alati tahtnud mängida Raskolnikovi, aga seda võimalust ei ole teil vist olnud. Kas olete ehk näinud Semperi ja Ojasoo „Kuritööd ja karistust” Draamateatris, kus Raskolnikovina teeb suurepärase esituse Ursel Tilk?

Ei ole näinud. Muide, ma olen isegi unustanud, et ma olen midagi sellist kunagi öelnud. Näete nüüd, kui ohtlikud asjad on intervjuud. Ütled midagi, aga ajad muutuvad.

Te ei tahaks enam Raskolnikovi mängida?

Ma ei mäleta, et ma tahtsin. Praegu on mul hoopis teised mõtted.

Igatahes, oleme tasa. Teie olete saanud soovitada kahte filmi ja mina lavastust, mida olen vaadanud kolm korda ja olen siiamaani vaimustuses.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid