ERISAADE | Ida-Ukraina sõjarindel ei sirgu normaalseid inimesi. Lapsed pole näinud midagi muud peale viletsuse

Viimasel ajal kuuleme palju teateid, kuidas poliitikud püüavad sõnadega ära hoida Venemaa rünnakut Ukraina vastu. Ometi on Ida-Ukrainas kestnud sõda juba kaheksa aastat.

Kuidas elavad sõjarindel tavalised inimesed, miks nad sealt ära ei lähe ja kuidas Eesti on neid aidanud, räägib Delfi „Erisaates“ Eesti Päevalehe ajakirjanik Tuuli Jõesaar, kes käis äsja Ida-Ukrainas.

Jõesaar ütleb, et teda ei üllatanud kohapeal eriti miski. Küll aga vapustasid teda kohalikud lapsed. Ja mitte lapsed endid, vaid tõik, et on kasvamas peale põlvkond, kes ei olegi näinud muud elu kui sõda.

Olgugi et sõjategevus on Ida-Ukrainas kestnud juba kaheksa aastat, ei ole kõik kohalikud suutnud oma kodukohast lahkuda. Enamik on juba põgenenud, kuid neil, kes on jäänud, polegi kuhugi minna, tõdeb Jõesaar.

„Jõudiski seal kohale, et inimeste elu ei olegi peatunud. Seal on lasteaiaealisi lapsi, seal on koolilapsi. Nad on sündinud sõja ajal, nad ei ole näinud midagi muud peale sellise viletsuse, nagu me arvasime, et võiks olla arengumaades või teise maailmasõja ajal,“ räägib Jõesaar.

Suurem osa on siiski konfliktipiirkondadest põgenenud. Neil, kes on jäänud, ei ole lihtsalt kuhugi minna. Paljud neist, kes on jäänud, vaevlevad tugevate vaimsete probleemide küüsis, ütleb Jõesaar. Piisavalt abi neile aga ei jagu. Kui palju sellistes hädades inimesi kokku on, ei tea tegelikult keegi.

Jõesaar nägi naist, kes on kaotanud sõja tõttu mõistuse, kuid kes ikka tegutseb edasi ja kasvatab oma last.

„Saame sealt täiesti uue kadunud põlvkonna, millest nii kuulsalt on kirjutanud kirjanikud pärast esimest maailmasõda,“ sõnab Jõesaar. „Sealt ei tule vaimselt normaalseid inimesi.“

Kuidas hoiavad kohalikud aga lootust? Kui palju on üldse aega mõelda koroonapandeemiale? Ja kuidas on Eesti kohalikke aidanud? Sellest kuuleb juba täpsemalt Delfi „Erisaatest“.