Intervjuu: vastavad Taivo ja Andres

Iga raske asi, millega hakkama oled saanud, pakub rahuldust. Need värvilised emotsioonid, mis kogu seda projekti saatsid, teevad selle veel eredamaks. Rahulolu ralli läbimisest on kindlasti sama suur, kui näiteks Erki Noolel oma olümpiavõidust.

Kui palju erinesid (eel)arvamused ja tegelikkus Dakari ralli kohta?

Tegelikkuses oli ta raskem kui algselt arvasime, kuigi oli teada, et ta on raske. Seda just füüsilises mõttes. Väga palju oli tehniliselt raskeid radu ning see muutis sõidu kohati väga aeglaseks, nii 15-20 km/h. Väga väsitav oli kivide otsas ronimine, eriti suure 200-kilose rallirattaga. Muidugi oli see ka korraldajate taotlus viia ralli kiirus alla, et etapid oleksid kokkuvõttes ohutumad.

Mis oli kõige suurem positiivne üllatus, mis kõige suurem pettumus?

Otseses mõttes üllatusi ja pettumusi ei olnud. Kuid hea oli see, et saime meid tabanud raskustest üle.

Kaua Te kokku ratta seljas olite ja kui mitu kilomeetrit läbisite?

Läbisime kokku 9000 kilomeetrit. Sõidupäevi oli 15.

Kas Teie jaoks oli tähtsam tulemus või osavõtt ja lõpetamine?

Eesmärk oli lõpetamine, sest nii põgusa ettevalmistusega nagu meie puhul, ei ole mõistlik kohta jahtida. Enamik Dakari rallist osavõtjatest on vanad ja kogenud tsiklimehed ning on ülisuur vahe, kas sõidad esimest või mitmedat korda. Noori kutte seal üldiselt ei ole, meie vanuseid oli alla keskmise.

Kas mingid jõuvarud ka jäid? Kas oleks saanud ka kiiremini sõita või oli kõik viimase piiri peal?

Jõuvarud taastusid pidevalt. Praegu võiks veel nädal otsa sõita. Dakari puhul ongi oluline oma jõuvaru optimaalne jagamine, sest etapid on väga pikad. Kunst on ressursse mitte nii ära kulutada, et jõud täiesti otsas on.

Kas ei tulnud tahtmist, et vaat järgmine kord tulen sõidan esikolmikusse?

Oleme võibolla segased, aga mitte nii segased, et esikolmikusse tulla. Esikolmikusse tulevad elukutselised ja kogenud tsiklimehed.

Nüüd kus te teate täpselt, kui raske see ettevõtmine on, kas teeksite selle ikkagi läbi?

Absoluutselt. Ning vaatamata selle, et tegemist on raske katsumusega. Kui tahaksime kergeid katsumusi, siis teeksime midagi muud. Rahuldust pakubki see, kui mingi raske asi ära teha.

Kas saavutatud tulemus oli teie maksimum või sõitsite kindla peale. Kui ei, siis milline koht oleks teie lagi?

Lõpuetapid sõitsime kindla peale. Võib öelda, et see oli alla võimete tempo. Kuid eesmärk oli finišisesse jõuda. Dakari puhul määrab just füüsiline vastupidavus: kas kriitilises olukorras jääd püsti või kukud. Kui oled heas vormis, sõidad turvalisemalt. Kui oled väsinud, siis ei aita ka hea sõidutehnika, sest pole jaksu seda tehnikat realiseerida.

Taivo: Kui haigestumisi poleks ette tulnud, siis maksimum oleks võibolla olnud 50. koht, kindlasti mitte rohkem.

Andres: Mulle pani kukkumine Marokos kindla põntsu. Kui seda poleks olnud, oleks kindlasti koht parem olnud. Kukkumisega kaotasin kindlasti oma kümme tundi.

Kuigi eesmärgiks oli läbimine, mitte kõrge koht, kas jäi midagi hinge kriipima?

Taivo: Kogu aeg oli selline tamp peal, et ralli nautimiseks aega ei olnud. Oleks rohkem tahtnud tajuda kohalik inimeste elu-olu. On võimas emotsioon sõita läbi Aafrika külade ja näha kohalikke kaasa elamas. Tee ääred olid nii vanemaid inimesi kui ka lapsi täis. Paljud lapsed olid paljad, aga kus karjuvad… Ma pole sellist kaasaelamist veel näinud. Nende jaoks oli ralli aasta tippsündmus. Oleks tahtnud seal peatuda ja aega veeta.

Andres: Kukkumine jäi kriipima. Tänu sellele oli päris kriitilisi hetki. Aga kukkumine on alati enda süü, oleks pidanud ettevaatlikum olema ja sellist olukorda vältima.

b>Millal ja kuidas te Fabrizio Meoni surmast kuulsite ja kuidas see mõjus? Katkestamist ei tulnud mõttesse?

Kuulsime sellest sama kiiruskatse finišisis. Teel olles küll nägime, et kellegi mahajäetud tsikkel oli teeääres, kuid sel hetkel me ei teadnud, kellele see kuulus.

Oli üllatav, et selline õnnetus juhtus Meoniga, kes on niivõrd kogenud sõitja, kuid samas teavad kõik tsiklimehed, millega nad riskivad. Surma on rallidel alati saadud. Katkestamismõtteid küll pähe küll ei tulnud. Pigem vastupidi. Ralli lõpuni sõitmine näitab just austust ja lugupidamist hukkunu vastu.

Milline ralli osa kõige raskem oli? Füüsiliselt, vaimselt, tehniliselt? Ja kuidas üle saite?

Taivo: Minul oli juba enne starti Barcelonas raske. Jäin haigeks ja suured jõuvarud, mis said kogutud, läksid haigusest taastumise peale. Nii sõitsin esimesed päevad energiasäästurežiimis. Sellele vaatamata pidi laevaga Marokosse sõites pilt peaaegu tasku minema. Teine raske hetk oli siis, kui sain toidumürgituse. Aga kuna see oli Meoni surma päev, siis katset lühendati. Sain lisaaega taastumiseks. See mu tagantjärele päästis.

Andrus: Raskeim oli kukkumine Marokos neljandal päeval ja sellele järgnev maratonietapp. Siis oli võitlus valu ja totaalse kurnatusega, mis oli nii füüsiliselt kui ka vaimselt üliraske. Tehniliselt on kõige raskem suurte kivide otsas ronimine suure rattaga ja seda tuli ette päris palju.

Kokkuvõttes lisavad sellised august välja tulemised just väärtust lõpetamisele. Võtsime päev korraga, muud taktikat ei olnud. Üldiselt kõigil juhtus midagi, me ei olnud ainsad. See käib selle ralli juurde. Katkestab üle poolte osalejatest ning keegi ei tee seda kerge südamega.

Milline oli kõige ohtlikum hetk?

Peale kukkumiste, mida tuli ette iga päev, on kõige ohtlikum sõita läbi Aafrika linnade. Liiklus on seal täiesti võimatu. Ei mingeid liiklusmärke, näiteks teetöödest võib anda märku ainult tee peal seisev teerull. Samuti võivad loomad tee peale ette joosta. Palju liigutakse eeslirakenditega ning eeslid lähevad mootorrataste müra peale pööraseks.

Kas ka omapärane loodus andis sõiduks mingit positiivset impulssi või ümbritses Teid lihtsalt kõrb?

Loodus oli väga erinev. Marokos oli näiteks kivine, seal suurt midagi vaadata ei olnud. Mauritaanias aga olid ilusad liivadüünid. Malis olid väga ilusad ahvileivapuud. Ent suuremalt osalt on ikkagi liiva- ja kivikõrbed.

Suhteliselt palju oli teil probleeme tsiklitega, eriti akudega. Millest need probleemid tekkisid?

Akudega oli tänavu kõigil tõsine probleem. KTM tehas hakkas isegi tasuta akusid jagama, tunnistades, et tegu oli praakpartiiga.

Siinkohal aga kiitus meie mehhaanikutele, kes suutsid rattaid pidevalt korras hoida. Vahel oli päeva lõpuks tsikkel selline, et häbi oli üle anda, kuid hommikuks oli jälle korras. Kokkuvõttes polnud mehhaanikutel kergem kui meil. Oli pigem isegi üllatav, et tehnika nii perfektselt vastu pidas. Muid tehnilisi probleeme ei olnud.

Taivo oli kolm päeva enne lõppu 61. kohal ning šanss oli kukkuda mitte rohkem, kui ühe korra võrra ehk siis 62. kohale. Siiski oli lõpptulemuseks 64. koht. Mis juhtus?

Taivo: See oli just see aeg, kui mul oli toidumürgitus. Ja samas, kas oled kaks kohta eespool või tagapool, siis ei olnud enam suurt vahet, sest eesmärgiks oli lõpuni sõita. Sai valitud turvaline ja riskivaba tempo. Paari koha pärast oleks andestamatu veel vahetult enne lõppu riskida.

Kui palju jäi aega suhelda teiste võistlejatega? Kas ja kuidas “vanad” olijad nõustasid?

Väga palju aega ei jäänud, millest on muidugi kahju. Kuid üldiselt saab ralliseltskond omavahel hästi läbi. Vanad kogemustega tegijad on uute vastu väga sõbralikud.

Enim sai suheldud ühe maailma parima sõitja, poolakas Marek Dabrowskiga, kellelt Taivo võistlusratta ostis.

Kui suur on olnud seni Teie keskmine aastakilometraaž?

Ettevalmistusperioodil, 2004. aastal sai aastas läbitud 10 000 kilomeetrit. 2003. aastal oli see tunduvalt väiksem ja jäi paari tuhande kilomeetri kanti.

Kui palju erineb teie tsiklite tehnika tipptiimide omast ja kui, siis mille poolest?

Baasmudel on sama, aga amortisaatorid ja mootor on erinevad. Proffide tsikleid on võimsamaks tuunitud. Ralli ajal vahetatakse neil varuosi tihedamini, ühtlasi kasutavad nad kaht mootorit. Kui kiirusi võrrelda, siis meie rattad võtavad välja umbes 170 km/h, profiratas aga üle 200 km/h. Sellist kiirust ei ole rallil reaalselt küll vaja — meie tsiklitel on võimsust ja kiirust piisavalt -, kuid see näitab rataste vahet.

Miks sõitsite just KTM-ga. On ju teisigi?

KTM on ainus, kes spetsiaalselt ralli jaoks tsikleid ette valmistab. Ei pea hakkama ise tsiklit ehitama. KTM on ka ainus, kel on kogu ralli vältel tehase toetus. Varuosateenust saab kohapealt. See teeb ülisuure vahe teist marki ratastega. Meie varuosadevajadus on ettearvamatu.

Mis oli Teie suurim kiirus ja milline umbes keskmine sõidukiirus?

Taivo: Paar korda sai sõita 150 km/h, kuid reeglina kiirus üle 120 km/h ei küündinud. Oleks ohtlik kogu aeg sellise kiirusega sõita. Ka rada ei võimaldanud kiiremini sõita. Eelmistel aastatel on olnud kiirem rada.

Mis kiirustega sõidavad esimesed, kas see on midagi meeletut või ei võeta erilisi riske?

Nad sõidavad meist umbes 25-30% kiiremini. Ka maksimuskiirused on kohati ligi 200 km/h. See on riskipiiril sõitmine.

Kui suureks osutus ühe sõitja eelarve kokku selle ettevõtmise jaoks. Mis oli kõige kulukam?

Kõige suurem kuluartikkel on ratas. Uus ratas maksab tehasest telllides 360 000. Sinna lisandub ettevalmistuskulud ja mehhaanikute tasu. Üldiselt võib erinevate võistlejate eelarve kordades erineda.

Kas järgmisel korral peaks kaaluma kogu sõidu läbimist kahe või enama mehega koos, nagu te viimased etapid sõitsite, et abi kogu aeg käepärast oleks — on ehk sellisel juhul tulemus parem?

Pigem mitte. Oluline on sõita oma tempos. Kui hakata teise tempos sõitma, suureneb kukkumise oht. Koos sõita on sellisel rallil suhteliselt raske, eriti viimastel etappidel, kus õhus on palju tolmu, lisaks kipub tähelepanu hajuma. Turvalisem on sõita üksi.

Mis motiveeriks veelkord Dakari rallit läbima?

Motiveeriks see, kui tekiks tekiks vinge tiim ja seltskond. Et oleks vähem punnitamist ja rohkem naudingut. Sel korral oli ikka jube palju hambad ristis pressimist.

Mis on teie edasised plaanid? Mõnest Eesti tsiklivõistlusest osa võtate?

Hobi tasandil jätkame tsiklisõitu. Üks võimalusi oleks kevadel Eesti motokrossi hobiklassis osaleda. Kuid kõige reaalsem on, et teeme mõnepäevaseid sõite mööda Eesti metsi. Me ei ole elukutselised motosportlased, et sellega pidevalt tegeleda.

Taivo: näiteks surfamine on mulle rohkem hingelähedasem.