Lukašenka sõnul tuleb Leeduga rääkida „karmilt, aga pragmaatiliselt” ja „inimlikult, naaberlikult”. Aga „kui Vilnius koos teiste Balti riikidega päästab valla sõja, on see nende riikluse lõpp”, vahendab EADaily.

Seejuures tuletas Lukašenka meelde, et pingete suurendamisega piirkonnas tegeleb Poola, „kes on majutanud enda juurde Valgevene põgenikke, toetab neid ja suurendab armeed Valgevene piiridel”. Lukašenka sõnul püüab Varssav juba ammusest ajast realiseerida Ida-Euroopa liidri ambitsioone, aga Poola juhtimist ei mõista kõik vastutustunde ja võimalusena olla regioonis siduv lüli, vaid võitlusena Venemaaga, muu hulgas naabrite siseasjadesse sekkumise kaudu. Lukašenka sõnul on Minski seisukoht ühene: selline eskalatsioon piiridel on lubamatu.

„Selline asi juba oli ajaloos 80 aastat tagasi, kui Poola koos Natsi-Saksamaaga osales Tšehhoslovakkia jagamises. Ja täna vaatab ta juba ka meie peale läbi sihiku. Neile on vaja „kogu Valgevenet!”, mitte ainult Ida-Kresyt (poola keeles Kresy Wschodnie – Teise maailmasõja eelsed Poola idaalad, Lääne-Valgevene ja Lääne-Ukraina – toim).

Lukašenka ei jätnud puudutamata ka Ukrainat.

„Üha suuremat ärevust kutsub esile pingete suurenemine lõunasuunal. Ukraina on muutumas kulisside taguse kauplemise objektiks. Ukrainlasi tõugatakse konflikti leekidesse, purustatakse nende eneseteadvust, valmistatakse eesmärgipäraselt ette agressiooniks. Tekitatakse vaenulikke suhteid vennasrahvastega, sealhulgas valgevenelastega,” ütles Lukašenka, lisades, et „Läänele on kasulik vene-ukraina vendlus, meie slaavi vendlus põhja lasta”.

Lukašenka kuulutas, et „me oleme slaavi sugulasrahvad, pärit ühest ristimisnõust”.

„Meie juured on sajandite sügavusest. Ja seda tuleb alles hoida, mida see meile ka ei maksaks. Sest vendlus on märksa kõrgemal kui väljamõeldud solvumised ja poliitilised ambitsioonid. Meie murdumatud sidemed on alus ühisele julgeolekule ja ellujäämisele. Ja kes iganes ka selle vastu on, me toome Ukraina tagasi meie slaavluse rüppe,” lausus Lukašenka.