Veebruari esimesel nädalavahetusel kogunevad sotsiaaldemokraatide esindajad, et valida parteile Indrek Saare järel uus juht. Delfi „Erisaate“ liinil on seepärast erakonna etteotsa pürgivad Lauri Läänemets ja Riina Sikkut, kes seletavad, milleks üldse aastaid viletsa reitinguga sotse meil vaja on, ehk saaksime väga hästi ka ilma hakkama? Mõlemad osutavad, et sooviksid järgmistel riigikogu valimistel napsata eelkõige Eesti 200 valijaid. Aga mis nad üritavad – kui nad tahaksid sotsid suureks ja võimsaks erakonnaks teha, pangu leivad Eesti 200-ga siis kiiresti ühte kappi?! Viimaks arutavad Sikkut ja Läänemets ka julgeolekukriisi üle, lubades võimule saades liitlastele pidevalt Eesti nägemust seletada. Kas nad ei võiks siis juba praegu Saksamaa sotsist kantslerile Eesti nägemuse selgitamisest alustada, päris saatejuht Raimo Poom.
1x

Vaadates teie reitinguid ja aastaid madalseisu kestmist, siis milleks Eestis üldse sotsiaaldemokraate vaja on? Saaksime ka ilma hakkama, leidub ka teisi, kes võiksid teie valijaid edukalt esindada?

Lauri Läänemets: Kui vaatame ajas tagasi, siis sotsiaaldemokraatidel on olnud suur ja oluline roll hetkedel, kui toimuvad muutused ühiskonnas. Täna räägime energia-, majandus-, tervise- ja kliimakriisist. Ainult kriisis elame. Sotsiaaldemokraatide suur roll on hoida ära ebavõrduse kasvu, mis kriisides kindlasti hakkab tekkima. Selles mõttes sotsiaaldemokraatiat on Eesti riigile ja Eesti riigi tulevikule kindlasti vaja. Lisaks mainiks ära, et oleme ainus vasakpoolne jõud Eesti poliitikas.

See on ka põhjus, miks ma kandideerin. Ma tahan sotsiaaldemokraatide julguse taastada ja et erakonnas toimuks muutus. Ma usun, et sotsiaaldemokraatidel on suurem potentsiaal anda Eestile uus hingamine. Ma tahaks, et kui Eesti inimene mõtleks sotsiaaldemokraatide peale, siis ta mõtleks esimesena tööinimesele, sotsiaalsele tasakaalule, peredele, lastele, eakate toimetulekule, haridusele.

Riina Sikkut: Kahtlemata on Eestil vaja sotsiaaldemokraatiat. On see koroonakriis, mis vajas lahendamiseks seda, et ühiskonnana koos tegutseks – et meil on ühine eesmärk, meil on usaldust, et kokkulepitud suunas minna. Nägime, et meil on võrreldes Põhjamaadega ühiskondlikku usaldust vähe ja koos on keeruline minna. Oleme ühiskonnana palju tugevamad, kui me pole igaüks enda eest väljas, vaid saame aru, et koos tehes on paljut võimalik lahendada kiiremini, paremini.

Viitasite, et mõnda aega on olnud reiting madal. Meil ei ole ühiskonnas seda taju, et madal palk või palgavaesus või tõrjutus... et miks see peaks meie kõigi mure olema. Arusaam sellest, et kui meil on toimetulekuraskustes inimesi, inimesi, kes tunnevad, et riik pole justkui nende oma, siis tervikuna on see meie jaoks kulukas. Kui inimestel pole ligipääsu haridusele, tervishoiule, headele võimalustele tööturul, siis lõpuks me maksame kõik selle kinni. Tahame stabiilset ühiskonda, kus kõik on hoitud.

See on ilus kõigile pai tegev jutt küll teil...

Sikkut: Ilus jutt kahtlemata. Aga kui inimene mõtleb isegi ainult majanduskasvu kategoorias, siis ka sellisel juhul tuleb ebavõrdsuse süvenemisega tegeleda. Seda, kui inimesed oma palgast ära elavad, kui kõigil on kodu kättesaadav, see on ühiskonna elus osalemise ja turvatunde aluseks.

Mis see sotside tugevus siis ikkagi on – Twitteris on näiteks konto, mis küsib iga päev kelmikalt, kas sotsid seisavad täna töölisklassi huvide eest. Ja vastab iga päev „ei“. See on huumor, aga kas selles pole tera tõtt? Mida te konkreetselt teeksite tööinimeste heaolu tõstmiseks?

Sikkut: Praegu on ju üldine hinnatõus ja näeme sissetulekute ebavõrdsuse suurenemist. Need, kel oli keeruline oma teenitud palgaga varem keeruline toime tulla, nende olukord läheb hullemaks. Samas riigil on lihtsad ja selged instrumendid olemas. Viimati esitasid sotsiaaldemokraadid eelnõu tõsta tulumaksuvaba miinimum alampalgani. Selgelt on see regionaalselt tasakaalustav meede, parandab madalapalgaliste toimetulekut, on tõhus ja lihtsalt rakendatav. Selliseid samme meie poliitikates on väga palju, mis igapäevast tööd tegevate inimeste elu paremaks teevad. Oleme ju selgelt seisnud näiteks õpetajate ja päästjate palgatõusude eest.

Läänemets: Ma olen oma programmis palju tööteemasid välja toonud, Minu arvates ka – meie rõhuasetusi tööle kui suurimale võimalusele ebavõrdsust lahendada on vähe. Ametiühingute esimees Peep Peterson on öelnud, et parimad sotsiaaltoetused on ühtlaselt kõrged palgad. Sotsiaaldemokraadid peaksid sellest loogikast rohkem lähtuma. Sellepärast olen teinud ettepaneku, et sotside fookuses peaks palju olema ka majandusteemad, majandusareng. Loogika, et kui panustad ettevõtlusesse ja ettevõttel läheb paremini ja ka ettevõtetel üle Eesti, siis need ettevõtted suudavad ka paremat palka maksta. Sedasi saame ebavõrdsusega paremini tegeleda.

See on ju puha Reformierakonna jutt, et ettevõtted ennekõike, majanduskasv tuleb sealt jne.

Läänemets: Ei, see ei ole Reformierakonna jutt. Mõtleme sotsiaaldemokraatide peale ajalooliselt, keda on nimetatud progressiivseks jõuks. Sotsid läbi ajaloo on tegelenud läbi ajaloo sellega, et meil oleks töökohad. Ilma töökohtadeta peaks ainult sotsiaaltoetusi maksma. Võibolla meid tajutakse ühiskonnas erakonnana, kes pigem rohkem tegeleb sotsiaaltoetuste poolega. Jah, sellega peab ka tegelema. Fookus peaks olema seal, et neid toetusi vaja ei lähe. Küsimus on, kuidas teeme maksusüsteemi, majandussüsteemi õiglaselt, mis tasakaalustatuna toimib nii, et jõukus ei koonduks vaid ühtede inimeste kätte. Vaid et iga inimene saaks osa.

Mis siis inimese taskusse jõuab, öelge konkreetselt?

Läänemets: Olen ka selle eesmärgi seadnud, et kui täna teeb inimene täisajaga tööd, siis tema töö väärtus ei tohiks olla mitte kunagi alla 1000 euro. Inimene peab saama oma palgaga ära elada.

Kui te nüüd need lubadused teoks teete, siis kust ja kellelt tulevad uued valijad, kes sotsid suureks teevad? On need maal, linnas; noored, vanad; Reformierakonna või EKRE praegused toetajad?

Sikkut: Valijad pole ühegi erakonna omad. Valimiseelistused muutuvad. Inimesed soovivad vastutustundlikku valitsemist, et meie sõnumid oleksid selged. Kui rääkisime küsimustest, mis puudutavad praegust aega, tänast ja homset, kas siis hinnatõusust või muudest muredest, siis tegelikult peavad sotsid kui progressiivne jõud vaatama palju pikemat perspektiivi. Minu jaoks on pettumus, mis puudutab kõiki erakondi, see, et Eesti jaoks pole pärast EL-i ja NATO-ga liitumist sellist head tuleviku lugu suudetud luua. Midagi erakondade ülest ja mittepolariseerivat.

Sotsiaaldemokraadid on olnud hariduse usku. Kui me tahame kesta, keelt kultuuri hoida, majanduskasvu, mõistlikku rohepööret, siis meil on vaja tarku inimesi. Hariduse kaudu võrdsete võimaluste loomine on Eesti pikaajalistes huvides. Pika plaani väljajoonistamine on oluline.

Konkreetsemalt palun: kes need valijad on? Nägime kohalikel valimistel, kui räägime sotsiaaldemokraatidest kui progressiivsest erakonnast, siis see tõi kaasa teie märgi lörtsimine ja mürgisuse. Paljudes kohtades ei saanud sotsiaaldemokraadid oma nime alt välja minna, sest kardeti valijate peletamist – kust te leiate valijad, kes tulevad uuesti sotside märgi taha?

Sikkut: See on eestvedamise küsimus. Me oleme uhked, et oleme sotsiaaldemokraadid, see pole mingi silt või nimi, mida peita. Kui vaadata praegu, siis kahtlemata on need siis Eesti 200 valijad, kes on profiililt sarnased sotsiaaldemokraatide valijatega. On inimesi, keda on võimalik kõnetada, ükskõik, kas see on Reformierakonna hoolivam ots või osa Keskerakonnast, kes soovib riigimehelikumat valitsemist. Aga samamoodi EKRE valijad, kellele see vaktsiinivastasus ei sobi või kes ei soovi riigi alustalade kõigutamist.

Läänemets: Oleme Riinaga pikalt debatti pidanud ja neil teemadel rääkinud. Tõesti, 2019. a riigikogu valimistel läksid osad inimesed sotside juurest valima Keskerakonda (14%), EKRE-t (9%) ja siis Reformierakonda ka (ca 10%). Olen selgelt välja öelnud, et kavatsen neist osa tagasi tuua. Täna meie kuvand on väga sarnane Eesti 200-ga. Uuringud on välja toonud, et võiksin kõnetada neid inimesi, kes valivad Eesti 200 ja sotside vahel. See on väga oluline, sest kui peaks näiteks Kersti Kaljulaid tulema Eesti 200 etteotsa, siis läheks sotsidel oluliselt raskemaks. Lihtsamalt öeldes püüaksin Ivari Padari endist valijat.

Mõlemad mainisite, et Eesti 200 on teiega sarnane. Provotseeriks edasi. Peate vaatama juhina pikka perspektiivi, kuidas võimule saada, kuidas olla suurim, mõjukam, et suruda oma programmi koalitsioonilepetesse. Kas te ei peaks pakkuma, et ühinete Eesti 200-ga ja lähete järgmistel valimistel võitma?

Sikkut: Ketserlikud mõtted, ei! Sotsiaaldemokraadid on alati olnud tugeva väärtuste selgrooga ja siin ei ole küsimus selles, et ükskõik kellega liituda, vaid ikka oma väärtuste eest seismises. Ideoloogiline pool on meil selge ja tugev erinevalt Eesti 200-st, kes pole suutnud end selles suhtes kuidagi defineerida.

Läänemets: Meil on kindlasti ühisosa nii Reformierakonna kui Eesti 200-ga, selleks on liberaalne vaade ühiskonna asjadele, inimeste vabaduste küsimustes. Aga kus me erineme neist, on kogu sotsiaalmajanduslik pool, ja nemad on ikka selgelt paremal poolel. Sotsiaaldemokraadid ostivad sellist ühiskondlikku tasakaalu ja ebaõigusluse vähendamist.

Mõlemad olete rääkinud praegustest kriisidest energias, majanduses, inflatsioonist. Aga saades erakonna esimeheks, peate arvestama võimalusega, et teil tuleb koalitsioonis pidada mõne jõuministri kohta, kus tuleb tegeleda Eesti julgeolekuga. Kumbki pole teist veel maininud praegust kõige olulisemat kriisi, mille haldamiseta pole mõtet rääkida majanduskasvust ega millestki. Pean silmas julgeolekukriisi meie regioonis, Ukrainas. Öelge, miks ma ei suuda hästi peaminister Sikkutit või välisminister Läänemetsa praeguses olukorras jõuliselt julgeolekukriisis ohje hoidmas?

Sikkut: Seda, et Eesti julgeolek oleks tagatud ja praeguses kriisi oleksid parlamendi erakonnad ühtsed, on vaja. Kui eelmisel nädalal esines peaminister riigikogus poliitiliste avaldustega, siis energia hüvitiste teemal oli kriitika ja möll. Julgeolekupoliitilise avalduse puhul oli ju tajutav ühtsus ja tugi peaministrile palju suurem.

Samamoodi allkirjastasime riigikogus toetusavalduse Ukrainale, kinnitasime riigi territoriaalset terviklikkust, edastasime Eesti ühtseid välispoliitilisi sõnumeid. Seda, et Eesti julgeolek oleks kuidagi kehvemalt kaitstud, seda pole. Sotsiaaldemokraadid on Eesti patrioodid ja ükskõik millises küsimuses seisavad Eesti suveräänsuse ja demokraatliku õigusriigi eest.

Läänemets: Mis puudutab riigikaitset, siis võibolla ongi hea, et seal mingisugused asjad alati silma ei paista. Kuid mina kui kaitseliidu tegevohvitser ja kompanii ülem olen siin kümme ja rohkem aastat ehitanud laiapindset riigikaitset ja koostegemist. Eesti riik põhineb eelkõige sellel, et oma inimestel peab olema kaitsetahe olemas. Siis on meil võimalus tegeleda heidutusega. Me proovime ju ehitada üles süsteemi, mis heidutaks ja hoiab ära. Kui see on olemas, siis saame tegeleda liitlastega, olla kuskil abiks ja toeks ning loota siis ka teiste abile. Ma arvan, et see kogemus ja teadmised, see on mul väga hea.

Mida Eesti saaks teha täna veel, et oma regiooni ja riigi julgeolekut veel kindlustada?

Sikkut: Ma olen korra tsiteerinud Mihhail Lotmani, kes Ukraina teemalist avaldust riigikogus ette kandis. Ta ütles, et Eesti valmisolekut ja liitlaste oma peaks iseloomustama kaks sõna: ei karda! Me peame võtma positsiooni, et me ei karda, me tuleme toime, ei allu provokatsioonidele ja kui suudame ka liitlastele teha selgeks, et Venemaa pole meiesugune, kes kasutab samasugust kompromisside otsimise taktikat. Aga kui ka liitlaste selge seisukoht on, et ei karda, siis on Eesti poolt juba palju tehtud.

Läänemets: Kauguse ja ajaga on see, et kiputakse asju teisest perspektiivist vaatama. Küsimus pole, kas keegi kardab või ei karda, vaid üldse selles, et mida kaugemal on riigid Venemaast, seda vähem muret tuntakse. Vaatavad olukorda hoopis teise pilguga. Eesti, Balti riikide ja Poola roll on kogu aeg seletada, mismoodi asjad siin piirkonnas käivad, mismoodi Venemaa toimib.

Teine pool seostub Eesti enda ühiskonnaga. Meilgi kasvavad peale uued põlvkonnad, kel võibolla pole seda kogemust. Me ei tohi ajaloolist mälu ära kaotada.

Selles julgeolekukriisis on just selgelt välja tulnud, et Saksamaal on teine taju olukorrast ja ajaloost, mistõttu hoitakse kinni Eesti relvaabi Ukrainale. Saksamaa uus kantsler on sotsiaaldemokraat. Euroopas parteid teevad perekonniti palju koostööd, suhtlevad omavahel. Kas täna ei peaks Eesti sotside juht kirjutama Saksamaa sotsist kantslerile ja selgitama Eesti nägemust, miks haubitsaid peaks Ukrainale saatma ja aidata tal mõista meie nägemust?

Läänemets: Tegelikult ei pea ootama seda hetke, sest sotsiaaldemokraadid tegelevad selliste küsimustega pidevalt. Meil on olemas välissekretär, meie esindajad käivad Saksa sotside suurtel üldkogudel, saamamoodi on meil eurosaadikud, kes teevad selgitustööd sealses sotside grupis. Me oleme seda teinud ja teeme edasi ja kui seal on erakonna esimehel mingisugune tõuge anda, siis seda teeb kindlasti erakonna esimees.

Sikkut: Ma arvan, et avalike kirjade asjade lahendamine, nagu Eesti sisepoliitikas viimasel ajal kombeks on, pole see, mis tingimata tulemust annaks. Veenmine ja selgitustöö peaks olema personaalne..

Helitaks siis hoopis Saksa kantslerile?

Jah, kui silmast silma rääkida ei õnnestu, siis helistaks.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid