Kõivupuu leiab, et eutanaasiadebatte on seni Eesti kultuuriruumis peetud suusoojaks-hea-küll-põhimõttel, tegelikult lahenduste või otsusteni jõuda soovimatagi. „Inimesel peab olema õigus otsustada oma asjade üle ka elukaare viimases otsas,” on Kõivupuu veendunud.

Kuni patsienditestamenti juriidiliselt kehtival kujul meil siiamaani ei ole, soovitab Kõivupuu inimestel oma murega abi küsida juristidelt ja meedikutelt. „Kui inimesed hakkavad järjest enam nende poole abipalvetega pöörduma, siis on noil omakorda kohustus hakata ette valmistama eelnõusid, mida menetleb riigikogu,” sõnas Kõivupuu.

Laiemas plaanis peaksime aga tähelepanelikult jälgima, mida on teinud ja teevad need riigid, kus eutanaasia on seadustatud. „Me ei tea kuigi hästi, kuidas on need otsused on sündinud, missuguste probleemidega on silmitsi seisnud inimesed, kes selle teemaga tegelevad,” märkis Kõivupuu.

Tegelikult peame alles kasvatama põlvkonda, kes seda debatti viljakalt pidada ja asjakohaseid seadusi vastu võtta suudaksid. „Koolis räägime palju seksuaalsusest, sellest, kuidas inimesed paljunevad,” tähendas Kõivupuu. „Aga me ei räägi sellest, et loode võib peetuda ja kõik lapsed ei sünni elusana. Lastele peab rääkima surmast, leinast, kaotusest. Õpetajad tunnistavad, et seda on vaja, aga ei ole julgeid, kes otsa lahti teeksid.”

Kuula saadet!
1x
00:00
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid