VILJA KÜSIB | Jevgeni Ossinovski: ma olen Kaja Kallases siiralt pettunud
(179)
Te jäite hiljaks. Linnavolikogus on töö pingelisem kui riigikogus? Sest varem te ei jäänud hiljaks. Mis toimub?
Käib Tallinna linna eelarve kokkupanemine järgmiseks aastaks ja nõupidamine tõepoolest venis. Pidin sealt ära tulema, et üldse saatesse jõuda. Vabandan hilinemise pärast.
Kõlvart ei lasknud teid minema? Ta ise teab täpselt, et saatesse tuleb jõuda õigel ajal. Tõmbas teid lohku, et teie mainet kahjustada?
Ei, tundus, et kohe-kohe saame valmis, aga minutid aina venisid.
Te rääkisite viimati „Esimeses stuudios” midagi Tallinna linnavõimu juures toimivast pariteetsest partnerlusest. See oli nali, eks? Sotsid võeti kahe hääle puududes mängu, sest nad olid Keskile kõige mugavamad.
Selle hinnanguga ma ei nõustu. Linnavolikogu koosseis on selline, et koalitsioonipartner on meist tükk maad suurem, selline oli valijate tahe. Koalitsiooni aga oleme kokku leppinud pariteetsetel alustel. Linnavalitsus ei hääleta, küsimusi lahendatatakse konsensuse korras.
Olete ka rääkinud toiduahelate purustamisest. Jälle nali? Te saite just ise just ju toiduahela osaks.
Sellist sõnavara ei ole ma kasutanud. Linnasüsteemi kvaliteedi parandamine on kahtlemata sotsiaaldemokraatidele oluline teema.
Ja sõna „korruptsioon” on sotsid juba unustanud. Nii piinlik ehk ei ole kui Jüri Pihli ajal, aga ega teil puudli seisundist palju ei puudu ka?
Kui ma eelmisel korral Tallinna linna valitsemises osalesime, ei toiminud see tõepoolest pariteetsetel alustel. Siis ei olnud tõesti meie hääli sisuliselt vaja. Ka volikogu esimehe kohta meil tookord ei olnud. Sel korral on olukord tüki maad parem. Korruptsiooni ei ole kindlasti unustatud. Läbipaistvuse teemad arutasime läbi, konkreetsed kokkulepped on lihtsalt teises sõnastuses. Näiteks mulle on oluline, et linnavolikogu revisjonikomisjon saaks jõudu juurde, ka lisavahendeid, et tellida auditeid väljastpoolt maja, teostamaks järelevalvet linna ressursside kasutamise efektiivsuse üle. Oleme kokku leppinud, et linna äriasutuste juhtimine muudetakse professionaalsemaks ja tasakaalustatumaks. Muutused tulevad, aga ma eelistan neist kõnelda, kui nad on tulnud.
Kui tulevad. Leiab Kõlvart need kaks häält mujalt ja viskab teid üle parda.
Demokraatia juurde kuulub alati koalitsiooni vahetumise võimalus. Selliseid kaalukaid poliitilisi samme ja otsuseid, millesse riskid ei kuulu, pole olemas.
Harjusime Raimond Kaljulaidi nägema linnapeakandidaadina, aga nüüd istub ta ikka riigikogus. Kõlvart ütles, et Kaljulaidi me ei siin näha ei taha, vana keskerakondlane, nagu ta on, reetur ja lurjus?
Ei olnud nii. Esiteks, Kaljulaid on Tallinna sotsiaaldemokraatide fraktsiooni juht, nii et ta osaleb linnavolikogu töös.
Aga volikogu esimeheks ei kõlvanud.
Selline meie ühine otsus oli.
Või Kõlvarti?
Seda tüüpi otsuseid teevad ikka meeskonnad ise. Loomulikult võib meil olla tundeid mõne keskerakondlase suhtes ja neil meie suhtes, aga otsused teeb meeskond.
Olete otsustavalt eitanud, et läksit 6100eurose palga pärast te linnavolikogu juhtima. Aga te olete olnud minister ja erakonna juht, kõik need torujuhtmed ja veeavariid, kogu see munitsipaalvärk ei saa teile ju põnev olla?
Esiteks, Tallinn on Eesti pealinn ja peaaegu pool Eestit. Ja see ei ole kindlasti ainult torujuhtmed....
No ma liialdan, loon kujundit.
Ma saan aru. Nii et küsimus ei ole ainult igapäevastes kommunaalteemades, kuigi ka see kuulub linnavalitsusse juhtimisse. Mind huvitavad rohkem strateegilise arengu küsimused: näiteks linnaruumi teema, milles, ma usun, on mõne aasta jooksul olulisi muutusi ette näidata; kliima- ja keskkonnaküsimused, mis on mulle isiklikult väga olulised. Väga põnev on olnud viimastel nädalatel.
Küllap see läheb ikka nii: istute oma 6100eurose palga peal järgmiste riigikogu valimisteni seal ära ja siis võtate uue mandaadi riigikokku.
Ma ei ole oma poliitilist tulevikku sellisel viisil ette planeerinud. Lähtun sellest, et avanevaid võimalusi on võimalik vastu võtta või tagasi lükata. Püüan Tallinna linnavolikogu juhi ja sotside tiimi juhina oma tööd teha võimalikult hästi.
Sotsidele teete võib-olla karuteene isegi: võib-olla ei lähegi teist riigikogus vabanev koht sotsile? Anastassia Kovalenko hoiab teid ikka veel teadmatuses.
Erakond on seda arutanud ja leidnud, et selline vangerdus on mõistlik. Kahte tööd ma kvaliteetselt teha ei oska, minu eelistus on pühenduda volikogu tööle.
Kas see 6100eurone palk on õiglane? Riigikogulased, tundub, on ikka vaesed, Repinski, näe, peab isegi taksot sõitma.
Ma ei ole seda palka veel saanud. Riigikogu liikmel on lisaks palgale igakuised hüvitised, linnavolikogus neid ei ole. Palk on kindlasti suur. Ainult volikogu koosoleku juhtimise eest tundub see ilmselt ebaõiglane. Aga minu roll on natuke laiem, juhin ka Tallinna koalitsiooni ühte osapoolt.
Aga äkki on Saku valla juhtidel õigus, kui nad endi palka tõstsid? Erasektoris teeniksid nad rohkem kui kohalike juhtidena?
Avalik teenistus ei pea konkureerima tippkohtadega erasektoris. Avalikus ametis poliitikuna töötamine on eelkõige inimeste teenimine. Seda ei pea tegema tasuta, seda tuleb rahaliselt hüvitada, aga seada sihti niimoodi rikkaks saada ei ole õige. Mina ei pea kindlasti Eesti arengu peamiseks küsimuseks seda, et Eesti poliitikud saavad liiga vähe palka.
Reformierakondlane Jürgen Ligi on väga rahutu, sest kõik Kõlvarti meeskonna abilinnapead on vene nimedega. Samuti on rahutu Postimehe peatoimetaja. Kui teie saite esimest korda ministriks, siis oli sotsidelgi suuri kahtlusi, kas vene nimega inimene sobib Eestis ministriks. Selgus, et sobib.
Aga Jürgen Ligi ei olnud ikka rahul. (Naerab.)
No tema ei ole kunagi rahul. Pärast nimetas ta teid sisserändaja pojaks roosast erakonnast ja astus selle pärast tagasi. Aga teatav rahutus on ühiskonnas olemas selle pärast, et Kõlvarti meeskond on venekeelne. On see probleem?
Tegemist on teatud sümptomiga, mis näitab, et rahvussuhetega ei ole Eestis kõik hästi. 30 aastat pärast taasiseseisvumist võiks ju selle üle rõõmustada, et meil on üles kasvanud vene emakeelega poliitikute põlvkond – noored inimesed, Tallinna uus linnavõim on ajaloo noorim –, kes valdab eesti keelt, on täielikult Eesti ühiskonnaga integreeritud ja on loomulikult võimeline täitma kõrgeid avalikke ametikohti. Eesti keeles töötamisel neil mingit probleemi pole. Linnavalitsuse istungid toimuvad korrektses ilusas eesti keeles. Aga et see teema tekitab ühiskonnas tundlikkust ja et teatud poliitikud seda võimendavad, näitab, et asjad ei ole hästi.
Millal jõuab kätte see aeg, kui Eesti on valmis mitte-eestlasest peaministriks?
See on omaette küsimus, milleks siis täpselt valmis ei olda. Kas selleks, et kellegi on vene nimi, või selleks, et ta räägib eesti keelt aktsendiga?
Milles ikkagi asi on siis?
Mingi osa jagab inimesi omadeks ja mitte päris omadeks. Ja selle tunnetuse pealt on võimalik võimendada küsimust, kelle huvides need mitte päris omad avaliku võimu juures olles otsuseid teevad. See juhtub [et Eesti saab mitte-eestlasest või mitte-eesti emakeelega peaministri] siis, kui poliitilised konstellatsioonid selle võimaluse kätte mängivad.
Järgmiste riigikogu valimiste järel?
Võib-olla järgmiste, võib-olla ülejärgmiste järel, aga võib-olla kahekümne aasta pärast. Näiteks praegu on meil naispeaminister, kes oleks võinud tegelikult ametisse saada juba kaks aastat tagasi, aga ei saanud tollaste poliitiliste kombinatsioonide pärast. Et naispresident sai ametisse 2016, oli poliitiliste kokkulepete ja juhuste kokkulangevus.
Olete Kaja Kallase suhtes olnud väga kriitiline. Kas olete samadel seisukohtadel Andrus Ansipiga, kes siinsamas stuudios viimati laamendas, nii et stuudio seinad värisesid ja reformierakondlastel jäi süda seisma, või on ka mõned erinevused nüanssides?
Andrus Ansipi meediaedu oleks mul ilmselt keeruline korrata, ma ei ole nii apetiitne, aga mis puudutab Kaja Kallast, siis olen ma siiralt pettunud. Kui Kaja Kallas ametisse astus, olid minu ootused tema kui peaministri ja tema valitsuse suhtes väga suured. Enamikku ootusi on ta nende üheksa kuuga petnud. Näiteks koostöö mõttes teiste poliitiliste jõududega. Koroonakriisiga seoses tehtud ettepanekuid ei ole üleüldse arutatud. Mulle on isiklikult ette heidetud, miks ma ei tee ettepanekuid.
Te tegite viis ettepanekut koroonakriisi lahendamiseks, mis neil häda oli? Või tulid liiga hilja?
Raske öelda. Kahjuks ei ole peaminister minuga rääkinud ei nendest ettepanekutest ega nende puudumisest, see kommunikatsioon käis meil meedia vahendusel. Teine asi on baasjuhtimise funktsiooni puudumine. Valitsus on laperdanud paremale-vasakule, suutmata ühiskonnale mingit suunda anda kriitilisel ajal, mil seda on eriti vaja. Kolmandaks, mul olid suured ootused siis, kui valitsusest lahkused kliimaskeptikutest inimesed. Lootsin, et roheteemaga hakatakse kiiresti edasi minema.
Aga tegelikult see teema vist eriti ei huvita?
Ma ei tea, kas ei huvita, aga tegusid ei ole. Mõnes asjas liigutakse tagurpidi, näiteks õlitehase rajamisega minnakse edasi. Narvas hakatakse massiliselt puid ahju ajama, mida peaminister ise on halvaks mõtteks pidanud.
Kas te saaksite sõnastada, mida Kaja Kallas valesti teeb?
Mul on raske juhtimisauditit pakkuda, aga arvan, et tal on puudu juhtimiskogemusest. See on mõneti mõistetav, Kaja Kallas ei ole minister olnud. Aga üheksa kuud on möödas. Jüri Ratas tuli ka peaministriks ilma igasuguse tegevjuhtimise kogemuseta.
Jüri Ratase esimene aasta oli omavahel öeldes ikka täiesti kohutav.
Ma tean, ma nägin seda lähedalt. Õppimiskõver oli väga järsk. Aga mingil hetkel tal ikkagi tekkis kindlam jalgealune.
Umbes aastaga tekkiski.
Jah, nii et võib-olla asjad arenevad. Aga ilmselgelt on praegu olnud puudu kogemusest ning ka kogenud meeskonnast, kes vigadele tähelepanu juhiks ja vigade parandusele suunaks.
Andke Kaja Kallasele nõu: mida teha, et ta saaks selliseks peaministriks, nagu me ootasime ja lootsime?
Poliitikule on oluline, kuigi raske tunnistada vigu. Viia meid kaks korda koroonasse nakatumise poolest maailma tippu, kuristiku servale, haiglate kokkukukkumise äärele, ja siis hakata siis mõni kuu hiljem rääkima, et kõik tehti õigesti ja nii just oligi vaja, ei ole ikka adekvaatne. Kui tehti viga, siis on vaja seda tunnistada ja öelda, et me teeme nüüd teisiti.
Räägime sotsidest, kes on viimasel ajal olnud täitsa mökud. Indrek Saare juhtimise ajal pole see partei ei elanud ega surnud. Miks on see nii läinud?
(Hingab sügavalt sisse.) Siin on palju põhjusi. Mõned asuvad meist väljaspool: poliitiline konjunktuur ei ole meile soodne. Sellel on omakorda kaks põhjust. Üks on natsionaalpopulismi esiletõus, mis on üleeuroopaline probleem. Mõnes kohas, näiteks Saksamaal on juba näha sotside toibumise märke. Loomuldasa aga viib natsionaalpopulism osa meie tavapärast valijaskonda ära. Suurem toetuse kadu on toimunud juba mõnda aega, juba siis, kui mina olin partei esimees. Teine asi on Eesti 200 esiletõus, nemad konkureerivad ka meie elektoraadi pärast. Küsimus on, kas meie oleme suutnud muutunud olukorras adekvaatselt reageerida, pakkuda ühiskonnale usutuvat visiooni, millega kaasa tulla. Seda ei ole me suutnud.
Teie ajal oli erakond rohkem pildis, osalt EKRE-ga vastandumise tõttu, kuigi poliitilise kasu võttis välja EKRE, mitte teie. Oli ju nii?
Oli ka nii, aga ma ei taha seda poliittehnoloogiliseks taandada. Oluliste demokraatlike väärtuste, inimõiguste eest tuleb seista ka siis, kui see viib hääli ära.
Aga Eesti 200? Kui Kersti Kaljulaid nendega liitub, siis panete teie pillid kotti?
Ei, kindlasti ei pane. Praegu on Eesti 200 suhteliselt ideoloogiavaba organisatsioon, mis lubab muutust, pikka plaani, mis seisneb selles, et plaan peab olema pikk. Reaalseid konkreetseid küsimusi väldivad nad oskuslikult, näiteks et kas tervishoid peab olema solidaarne või tasuline. Nii konsolideerivad nii parem- kui ka vasakapoolseid valijaid. Täiesti mõistetav strateegia.
Eriti opositsioonis olles.
Just, aga pikaajalises vaates niimoodi võimalik ei ole, eriti kui nad kavatsevad kord valitsema hakata. Seal on palju toredaid inimesi, paljusid neist ma tunnen ja mul on hea meel, et nad on poliitiliselt aktiivsed, aga nende võimalik roll riigile oluliste strateegiliste küsimuste lahendamisel on mulle selgusetuks jäänud. Ma ei näe neil olevat üheski teemas fundamentaalselt uut lähenemist, mida oleks võimalik rakendada. Poliitilise jõuna on nad jäänud väga ebamääraseks.
Miks see möku Indrek Saar üldse erakonnajuhiks saada tahtis, kui ta sellel kohal midagi ei tee?
Kui tahate teada, mida ta on teinud ja mida ei ole, siis kutsuge ta saatesse.
Iga erakonna esimees teeb palju tööd, võin kinnitada, olgu ta edukas või mitte. Objektiivne reaalsus on see, et sotsiaaldemokraatide seis on kehv. Uue esimehe ülesanne on viia erakond enne järgmisi riigikogu valimisi palju paremasse vormi, kui ta praegu on.
Saar uuesti ei kandideeri. Kui kandideerivad Riina Sikkut ja Lauri Läänemets, siis kelle poolt teie hääletate?
Olen pikka aega toetanud Riina Sikkutit. Tervikuna ei ole küsimus siiski ainult erakonna juhi persoonis.
See on siiski väga tähtis.
Kahtlemata, aga küsimus on ikkagi ka väärtuspakkumises. Et mis see on, mida me inimestele pakume.
Aga mis see peaks olema? Sotside puhul ma sellest ammugi enam aru ei saa.
Siin on juhikandidaatidel erinev nägemus.
Mis peaks teie hinnangul olema see suur asi, mille eest sotsid seisavad?
Minu jaoks on see kaheosaline. Arvan, et sotsiaaldemokraatide fundamentaalne ideoloogia ei vaja värskendamist. Olen selle kokku võtnud kahe sõnaga: vabadused ja võimalused. Sotsiaaldemokraadid seisavad selle eest, et kõigil läheks ühiskonnas paremini, selleks peame tagama võrdsed võimalused hariduses, tervishoius ja teistes valdkondades. Teisalt tähendab see inimese õigust olla tema ise. Ehk siis inimõiguste, vähemuste kaitse.
Hästi, aga miks te ise erakonna juhiks ei kandideeri?
Minu panus selles rollis on antud.
Aga miks see peaks nii olema?
Kui erakonnal läheb kehvasti, siis vaadatakse tihti minevikku ja mõeldakse, et toome sealt mõne inimese, kelle ajal oli elu parem. Mina olen ikka seda meelt, et minna saab ainult edasi.
Kui nii, siis on sotsiaaldemokraatidel ainult üks võimalus. Ainult üks nimi. Te võite selle ise välja öelda.
Miks ainult üks?
Ma pean silmas Marina Kaljuranda. Europarlamendi liige, kunagine suure toetusega presidendikandidaat, kes tooks sotside taha ka inimesed, kellel muidu SDE peale üldse pilk ei jäägi. Olete valmis teda nõusse rääkima?
Marina Kaljurannaga on ju neid vestlusi peetud.
Ja me teame, mida ta tavaliselt ütleb.
Just. Inimene on keskendunud tööle Euroopa Parlamendis. Kui temas tärkab huvi sisepoliitika vastu...
Eino, mis tärkab. Seda tuleb teil ju aktiivselt tekitada, kui te tahate, et sotsid välja ei sureks.
On inimesi, kes on temaga sel teemal vestelnud. Hetkel tundub mulle, et temas ei ole seda soovi.
Vaatajad saavad Facebookis ka saatekülalisele küsimusi esitada. Muide, mis te arvate, millega te kõige paremini meeles olete neil ministriajast?
(Ei vaja järelemõtlemisaega.) Kõrgema viinahinnaga.
Nimelt. Ja vaataja küsimus kõlab nii: mis see teid kotib, kui palju keegi joob?
Mind isiklikult ei kotigi. Riigi ülesanne on kaitsta ühiskonda alkoholi tekitatud kahjude eest: uppumis- ja liiklussurmad, koduvägivald. Alkohol ei kahjusta mitte ainult inimese enda, vaid ka ühiskonna tervist. See on olnud minu põhimõtteline arusaam, mida tõendavad sotsiaalministeeriumi poliitikate aluseks olnud materjalid.
