1) Kes sa oled?

Birgit Maranik, Ärilehe reporter:

2020. a suvel olin Eesti Ekspressis praktikal ja käisin ühe toreda fotograafiga koos pildistamas.

Tulin paar kuud hiljem Ärilehte tööle ja läksin reportaaži tegema. Fotograafiks märgitud Andres Putting. Mõtlen oma peas - äge, Andresega oli eelmine kord koos nii lõbus!

Ootan siis sel reportaaži päeval sisehoovis, et Andres mind peale võtaks ja tuleb mingi hoopis teine karvane tüüp. Mõtlesin, et ju see ikka õige auto on ja tõmbasin ukse lahti ning ütlesin viisakalt "Tere!"

Samal ajal oli endal jube piinlik: sõidan mingi võõraga kuskile ja ei teagi, kuhu Andres jäi.
Küsin ettevaatlikult: "Mina olen Birgit, aga kuidas sinu nimi on? Ma enda arvates pidin Andres Puttinguga pildistama minema.."

Ja sellepeale vaatas ta mind nagu ma oleks puuga pähe saanud ja ütles, et mina olengi Andres!!!!

Lugu sellest, kuidas ma kaks fotograafi segi ajasin ja Tiit Blaati pikalt Andres Puttinguks pidasin 🙂


2) Tihe nädalavahetus

Mari-Liis Rüütsalu, endine Delfi tegevjuht ja tänane Ekspress Grupi juhatuse esimees:

Kohe meenub üks esmaspäevahommikune koosolek aastaid tagasi, kus tundmatuks jääda sooviv peatoimetaja teatas, et nädalavahetusel tegime kõvasti Kanepit.


3) Uudisvoog on ohtlik, kärestikuline jõgi

Hans H. Luik, omanik

Ühel suvehommikul ärkasin vara ja lõin lahti Delfi. Seal seisis uudis: teadlased on ookeani põhjast leidnud plasmapüramiidi!

Tegin otsingu maailma suurimate lehtede saitidel. Pommuudist ei kajastanud neist keegi.

Helistasin varajasest tunnist hoolimata toimetajale ja palusin, et ta kiirelt paneks pealkirjas jutumärgid, et teadlased "leidsid" ookeani põhjast plasmapüramiidi.

Toimetaja ei nõustunud, vastates, et Hans – see on ju tõsi! Palusin siis juba tungivamalt teha pealkirjas parandus: eks pärast vaatame.

Pärast vaatasime muidugi. Oligi tegu mingi uduteaduse uudisega.

Uudisvoog on üks ohtlik, kärestikuline jõgi!

4) Mitte sädemed, vaid sularaud!

Argo Ingver, foto- ja videograaf

2017. aasta viimastel päevadel olime tegemas "EV100 Peret" sarja lugu Peeter Reemannist, keda tuntakse Rõuge Sepana.

Vaimusilmis oli mul peas pilt, kuidas ta lööb oma töökojas tulist rauda ja sädemeid lendab. Peeter selgitas, et tegelikkuses ei lenda sädemeid, vaid sularauda, mis pani mind korraks kaaluma.

Kõige hullemast päästis nagist võetud vana tahmane jakk ning silmi mask. Joosep Tiks filmis üles ka selle, kuidas pilt sündis ja mis tule sees ma olin. Tööandjale infoks – tehnika jäi kõik korda!


5) Kui nüüd Delfi kokku kukub...

Piret Põldoja - endine Delfi sisujuht ja praegu Ekspress Meedia äriarenduste juht

Kui ma kümme aastat tagasi tulin tööle Delfisse, siis oli päris hirmuäratav, kui palju kasutajaid sinu töö tulemust näevad. Esimene uudisteplokk, mille pidin lisama Delfi esilehele, tekitas otsa ees kõige rohkem külma higi.

Mäletan, kuidas süda puperdas, kui nuppu vajutasin. Siis saad aru, et põhimõtteliselt näeb seda terve Eesti, aga kui miski läheb valesti, kui Delfi kukub nüüd kokku? See tunne kestis väga lühikest aega, sest muudatuste tegemine Delfis käis nii tihti, nii kiiresti, et mõne aja pärast ma üldse enam ei teadvustanud seda endale. Aga näen, et kõigil uutel inimestel, kes meie Delfi perre saabuvad, on alguses sama värin sees ja see möödub kiiresti. Delfit külastab terve Eesti, vanaemast lapselapselapseni ja kõik need toredad inimesed seal vahel😊

6) Paar aastat eestikeele õpet: valmis raadioeetriks?!

Andrei Šumakov - Vene Delfi peatoimetaja

Kord õhtul tuli mu laua juurde Delfi tegevtoimetaja Tarmo Paju ning rääkis midagi taolist: Andrei, mul tuleb täna salvestada podcast sündmustest Venemaal, Navalnõi vahistamisest, protestidest ning vahistamistest (see kõik toimus käesoleva aasta veebruaris).

„Hea küll," noogutasin, peaaegu võtmata silmi ekraanilt. Ning siis Tarmo lisas: „Ega sa tahaks kaasa lüüa?" Kuni tema sõnad kahemeetrise keha kõrguselt minu kõrvu jõudsid ning kuni ma nad vene keelde tõlkisin, kuniks leidsin, mida vastata, kulus võib-olla et terve igavik.

„Osa võtta? Tõsiselt?" küsisin igaks juhuks üle. „Jaa, muidugi, tule, sa oskad küll!" veenis ta mind ning saatis viie minuti pärast teemad, millest rääkima hakkame.

Probleem on selles, et olin selleks hetkeks elanud Eestis vähem kui neli aastat ning keelt õppinud veelgi vähem. Mõistagi oli eesti keele kasutamine eetris minu jaoks uus tase. Oli ühtaegu nii meelitav, et kolleeg minusse nii usub, kui ka kohutavalt närvi tekitav – umbes samamoodi kui esimest korda Eurospordi otse-eetris kommentaatorina üles astuda.

„Ega see pole siin otse-eeter," oleks Tarmo, otsekui oleks mu mõtteid kuulanud. „Kui väga tugevalt sassi läheb, salvestame ümber." Ning me võtsimegi ette: Putini, Navalnõi, novitšoki ning kogu toonase temaatika. Eetrit mäletan häguselt. Mäletan vaid, et ümber salvestada ei tulnud. Aga veel mõistan, et ilma tööta Delfis oleks eesti keelt mu elus mõnevõrra vähem ning „terest" ja „aitähist" kaugemale poleks jõudnudki.

7) Täiskuu mõjud

Mari Skuin, endine Naisteka pealik, praegune Oma Maitse tegevtoimetaja

Varasest Naisteka ajast on mulle jäänud harjumus jälgida kuufaase. Põhjus lihtne – kui muidu olid meie töö lauatelefonile tehtud kõned üsna rahulikud ja asjalikud, siis täiskuu lähenemisest hakkas alati märku andma uskumatult jaburate kõnede märkimisväärne sagenemine. Peamiselt olid mured seotud foorumi või kommentaariumiga ja helistasid isikud, kes kas ei osanud neid väljendeid tehniliselt kasutada, ei leidnud enam oma püstitatud teemat üles või kes olid oma ebatsensuursuste või vihakõne tõttu blokeeritud.

Aga toredaid kõnesid tuli ikka ka – kiideti, soovitati teemasid, jagati oma muresid ja rõõme, mis nii mõnigi kord said ka lugudeks vormitud. Ka skeptilised lauanaabrid ja kolleegid, kes juhtusid nendest kõnedest osa saama, vangutasid pead ja olid sunnitud tõdema – täiskuul on tõesti uskumatu mõju.


8) Kaameraga kimbatuses

Andres Putting - fotograaf

2008. aasta maikuus, minu fotograafi ametiaja alguses, oli mul lähetus Belgradisse, kuhu Delfi saatis mind esimest korda Eurovisioni pildistama. See oli see kord, kus "Leto Svet" laval oli.

Keset esimesi proove läks mu kaamera (siis kasutasime tööks isiklikku tehnikat veel) katik puruks. Pildile ilmusid kummalised jooned ja sealsete piltnikega konsulteerides kõlas julm diagnoos – katik lendas.

Kuidas lahendada sõjast purustatud linnas kaameraprobleem, sest Delfi ju ootas pilte. Kus on Canon, kas üleüldse on?

Kuna Google oli oma alguses ja sealt suurt midagi leida ei olnud, siis otsisin samast pressikeskusest üles kohaliku lehe fotograafi: "Kes teil katkiseid Canoneid parandab?" Sain info, et tõesti on isegi Belgradis keegi onu, kes neid kaameraid parandab.

Mis mul kaotada, võtsin aadressi, tellisin takso ja kimasin äärelinna elamurajooni, kus majadel olid kuuliaugud ja sõja jäljed. Ühe sellise räämas maja seinal ilutses Canoni logo. Palusin taksol oodata ja sisenesin hoonesse. Vuntsidega onu kuulas mu mure ära (inglise-vene segakeeles sai talle seda seletatud) ja ütles: "Anna kaamera siia ning tule kahe tunni pärast tagasi."

Mis mul üle jäi, andsin oma väärtusliku, aga katkise silmamuna onule ja tegin linnas kaks tundi aega parajaks. Aja möödudes olin tagasi. Kaamerakatik vahetatud, vana andis mulle isegi katkise katiku kaasa. Mure oli lahendatud.

Ma ei mäleta enam, kas parandamine maksis 200 või 300 dollarit, aga sama kaamera töötab mul tänaseni, kui ma ta vahel kotist võtan. Moraal: igasugused probleemid leiavad alati lahenduse, tuleb vaid suhelda.

8) Koroonaaugust saadi kenasti üle

Mikk Puskar - Delfi veebireklaami juht

Esiti meenub 2013. aastast alustava müügiinimese pakett, mis hõlmas endas lauaarvutit, CD-d, et laadida sinna Delfi, ja kohtumiste püksid (suurus XXXL), mille pidi jalga tõmbama, kui minna kliendikohtumistele. See oli muidugi nali.

Koroona on müüki väga palju muutnud, sest enne koroonat oli veebimüügi inimesel normaalne 20 kliendikohtumist kuus, koroona lõhkus selle ära. Põhimõtteliselt ühe päevaga tuli ümber mõtestada kliendisuhtluse ABC. Sellega on väga edukalt hakkama saadud, kuna lõviosa müügitiimist on vanad olijad, kel tugev põhi alla loodud.

Aga kuupäeva 12.03.2020 mäletan hästi. Müügiosakonna töötajad tegelesid eranditult kampaaniate tühistamisega ehk millegi muu jaoks aega ei jäänudki. See kestis nädal-kaks ja siis hakkasid lahendused tulema. Müügiargument polnud enam tugev toode, vaid: aita Delfil ellu jääda. Väga paljudele see töötas. Langus, arvestades olukorda, oli minimaalne ja väga tugeva aasta lõpuga tegime sellegi tasa.

Teine lugu: mõni aasta tagasi otsustasime tuua reklaamiosakonda ka kaks loovinimest, kellega põrgatasime ideid ja tulime selle peale, et peaks veebi ka tootma kohandatud kujul telesarja ("Kodukujundaja"). Mõte oli hea, briifisime seda ühele suurele arendajale. Kui jutt hinnani jõudis, siis seda polnud me ette välja mõelnud ja samal koosolekul ütlesime parajalt ulmelise numbri. Endile tundus see piinlik, aga müügis peabki küsima täpselt niipalju, et endal hakkaks piinlik. Ei kohkunud ta midagi ära ja lubas juhatusega arutada, aga kui ise pärast kaaluma hakkasime, siis mõtlesime, et küsime veel juurde. Miks ma sellest räägin? Sest see tõi suure muutuse reklaamiturule. Kliendid nägid, et Delfi teeb nullist suuri asju ja ei karda vastutust võtta.

9) Puhkuse ajal e-mailid

Mari-Liis Helvik - Anna & Stiili peatoimetaja, endine Delfi Catwalki pealik

See, et ajakirjanik on ajakirjanik 24/7, on selge. Aga Delfis töötades on see ka päriselt nii.

Aasta oli 2017 ja töötasin siis Delfi moeportaalis Catwalk. Olin parajasti suvepuhkusel Hiiumaal – täpsemalt sugulastega mustikal, kui helises telefon.

Teadsin, et sel päeval abielluvad ühed Eesti avaliku elu tegelased. Telefonil oli Publiku peatoimetaja ja jutt juba tuttav: "Ma tean küll, et oled puhukusel, aga... oleks ikka vaja, et sa pulmakleidi kohta paar sõna ütleksid." Nii ma siis paningi korvi kanarbikule, süvenesin kõikidesse juba avaldatud piltidesse ja tippisin-analüüsisin kauni pruutpaari komplekti kommentaarid toimetaja Messengeri. Endal näpud sinised, rätik peas ja marjulemineku riided (loe: vanad kodudressid) seljas. 10 minutiga oli toimetajal soovitud kommentaarid olemas. Kui paari minuti pärast Delfi esilehte refreshisin, oli kommentaar juba esilehel üleval.

Lähedane hüüdis, et mis sa seal kohmitsed. Vastasin: ei midagi, kohe tulen!

Lihtsamaks tegi kogu selle "ootamatuse" minu senine kogemus – ma ju teadsin selle pulma toimumisest; muidugi olin juba eelnevalt end kurssi viinud selle inimese senise stiili ja punase vaiba valikutega. Mul oli pool vastusest juba telefoni Notes'ides olemas...

Ah jaa, ma ju tegelikult olin seda kõnet oodanud... jah, ka puhkusel olles.


10) Töövaidluskomisjon nagu jalgpallimatš

Urmo Soonvald - Delfi ja Eesti Päevalehe peatoimetaja, Ekspress Meedia juhatuse liige

2015. aasta aprillis sai lõplikult selgeks, et meil tuleb lõpetada töösuhe RusDelfi ajakirjaniku Margarita Kornõševaga. Oli ette teada, et lahkuminek tuleb emotsionaalne, sest etteheiteid Margaritale olid just sellised, mida Vene propaganda kõige enam igatses. Minu silmis oli ta ebaprofessionaalne, just teemadel, kus tuli käsitleda Venemaad, Venemaa riigipead ja Venemaa agressiooni Ukrainas. Vene propaganda nägi selles aga „meelsuse tõttu töökoha kaotamist". Klassika. Meie jutt Margaritaga lepingut lõpetades oli konkreetne ja osapoolte reaktsioonid etteaimatavad ning ta kinnitas, et me veel kohtume töövaidluskomisjonis. Nii ka läks.

Aga töövaidluskomisjoni kitsukeses toas oli lisaks ametnikele ja meie advokaadile ka Dimitri Klenski – seltsimees, kes samuti tuntud Kremli-ihaluse poolest. Piisas mul alustada kaitsekõnet, kui Klenski tõusis ja üle keskmise valju häälega asus mind süüdistama valetamises. Juhtisime advokaadiga komisjoni esimehe tähelepanu Klenski räuskamisele, aga ka sellest polnud kasu. Kisa oli nagu jalgpallimatšil. Margarita jaoks lõppes see saaga õnnelikult – ta sai Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi nõunikuks ja suurepärase palga peale.

11) Päev kolleegiga

Ester Vaitmaa, endine foto- ja videomeeskonna juht, tänane Ekspress Meedia loovjuht

Kümmekond aastat tagasi, kui olin foto- ja videoosakonna pealik ja Laura Kõrvits oli toonase meelelahutusportaali Publik juht, vaatasime nädalavahetuse kajastamisega tõtt: vaja oli käia Jõhvis toimuvat superstaarisaate esimest vooru vaatamas, aga temal polnud reporterit tööl ja minul kõik foto- ja videograafid juba kinni.

Noh, lähme siis ise! Tüütu küll, aga tore ka, sest heas seltskonnas pole ju pikk sõit mingi probleem!

Saime laupäeva hommikul kokku ja alustasime sõitu. Aeg läks autos kiirelt, kuigi Jõhvi on ju päris kaugel. Korra tegime veel nalja ka: tea, kas ikka õigel päeval tuleme, olid ju need voorud nii pühapäeval kui ka laupäeval.

Jõhvi kontserdimajas tervitas meid tühi parkla, paar autot ainult nurgas konutamas. Ka fuajee tundus klaaside taga pime. Selgus, et olimegi tulnud päev varem! Näod häbi täis, sõitsime Tallinna tagasi, et järgmisel päeval siis sama tee uuesti ette võtta. Aastaid hiljem on seda muidugi lõbus meenutada.

Eks aastatega on muutunud palju ka Delfis välimuses: 2007, mil sai tööle tuldud, oli Delfi esikal vaid kaks fotot, ülejäänu koosnes tekstist. Suure uuendusena loodi juurde tikutopsisuurune aknake videole ning et video toonastes arvutites ja aeglase internetiga ka mängiks, tuli kvaliteet pea olematuks renderdada.

Vaata videost ja meenuta, milline on Delfi esileht varasematel aastatel olnud:

12) Otseblogide võidukäik

Matti Aivar Lind - Endine Delfi välisuudiste reproter, nüüd Delfi avalehe toimetaja

Alustasin Delfis tööd ligi üheksa aastat tagasi - veel koolipoisina, kui sain võimaluse hakata nädalavahetuseti välisuudiseid toimetama. Selle aja jooksul ei ole tõenäoliselt möödunud ühtki suuremat sündmust, mida mul ei oleks õnnestunud kajastada – alustades sõdadest ja konfliktidest ning lõpetades olulisemate valimiste ja suuremate katastroofidega maailma eri paigus.

2013. aastal algas Delfis otseblogide võidukäik ja iga suurema kriisi puhul käivitasime loo juures blogi, mille vahendusel said lugejaid end kõige värskemaga jooksvalt kursis hoida. Tänu neile oli just Delfi portaal, kust Eesti inimene sai oma emakeeles info kätte kõige kiiremini – ja julgen öelda, et on seda ka täna. Üks esimesi sündmusi, mida otseblogina kajastasime, oli Süüria konflikt ja keemiarünnak tuhandete sealsete tsiviilisikute vastu. Huvi jooksva kajastuse vastu on taoliste raputavate sündmuste puhul alati väga suur – nagu ka ajakirjanike adrenaliinitase – ning see andis meile võimaluse senisest kiiremini pöördelistele arengutele reageerida.

Tõenäoliselt meeldejäävamad kajastused nende aastate jooksul olnud Ukraina sõja päevilt, mil hirmud võimaliku konflikti ees olid kõrged ka kodumaal ja naelutasid lugeja sealseid sündmusi pingsalt jälgima. Toonased otseblogid lõid loetavuse rekordeid ja tõestasid nende vajalikkust ärevatel aegadel. Otseblogid on tulnud, et jääda – nii täna kui ka tulevikus.

13) Delfis peab kõik olema juba eile valmis

Eve Kaljusaar - Delfi turundusjuht, Ekspress Meedia turundusjuhi KT

Kui seoses Ajakirjade Kirjastuse liitumisega 2018. aasta sügisel tehti ka turundusosakonnas ümberkorraldusi, siis potsatas minu portfelli Delfi bränd. Kui nüüd aus olla, siis päris rõõmust ma lakke ei hüpanud, pigem vastupidi.

Kolme aastaga võib aga palju muutuda, kui töötada koos inimestega, kes teevad oma tööd alati kustumatu kirega. Päris raske on selliselt rongilt maha saada, kus kõik on pidevas arengus ja muutumises, uued ideed sünnivad sekunditega ja loomulikult kõik pidi juba eile valmis ja eetris olema.


14) Rõõmustav vaatajaskond

Kerttu Jänese, endine Pere ja kodu peatoimetaja, praegu Eesti Ekspressi Elu osa juht ja peatoimetaja asetäitja

Teade, et Ajakirjade Kirjastus läheb Delfi alla ja minu saamine Pere ja Kodu peatoimetajaks toimusid täpselt ühel ajal 2018. aasta suvel. Minu jaoks oli see ekstra põnev, sest haistsin seal kohe võimalust jõuda suurema auditooriumini. Mul oli suur usk sellesse, et Pere ja Kodu teemad seal lendama hakkavad. Uus veebiplatvorm pakkus võimalusi sisu erineval moel esitleda: tulid Pere ja Kodu podcast'id, videod, videokoolitused.

Kui üks juba varem Delfis töötanud kolleeg mulle alguses rääkis, et ta ei taha kirjutada lugusid, mis saavad ainult 5000 lugemist, vajus mul suu lahti – sest sellest vaid mõnisada rohkem oli ajakirjal tellijaid. Hiljem nägin Pere ja Kodu ajakirjalugudel veebis lugejanumbreid 30 000 ja 90 000 ning harjusin sellega muidugi ära. Eriti tore oli Delfiga liitumisel ka see, et kui tundsin, et minu kirg seoses Pere ja Kodu teemadega on jahtumas, sain liituda Eesti Ekspressiga. Kindlasti olen saanud ka juurde ühe sõltuvuse – pidevalt jälgida veebis lugejanumbreid ja digitellimusi.


15) Kuidas me (isikliku raha eest) palmi all tööd tegemas käisime

Eve Kallaste - toonane portaali Pere ja Laps pealik, praegune Anne & Stiili tegevtoimetaja

"Kui odavalt ja efektiivselt on tegelikult võimalik palmi all tööd teha?" See küsimus vaevas Delfi vertikaale (Mairi Peetersoo juhtimisel tegutsenud ühemeheportaalidest koosnev üksus) juba siis, kui kaugtöö oli veel kauge unistus ehk umbes kuus-seitse aastat tagasi. Oma rolli mängis suures soovis teist keskkonda katsetada ka see, et meie lähedal pesitsenud sporditoimetus käis kadedaksajavalt tihti töö asjus välismaal.

Kõhklesime, kogusime julgust (Aafrika polnud hetkel just turvaliste riikide nimekirjas), ja guugeldasime välja kõik hinnas üliodava (u 270 eurot nägu!) pakkumise Egiptuses. Põdesime kohaliku interneti toimimise pärast ja vedasime kohvrid lennujaama. Vauu! Viiel vertikaalide võitlejal polnud terve nädala jooksul muid kohustusi kui töö ja päevitamine!

Selgus, et mõlema jaoks jagub aega täiesti piisavalt. Panime paika üpris range päevakava ja kuna töötulemused olid klikkidega vägagi mõõdetavad, pingutasime ekstra, et numbrid ületaksid eesmärke. Nautisime varahommikusi ärkamisi - kardinaid eest lükates avanes vaade lilleküllasele terrassile ja sammuke eemal olevale sillerdavale basseiniveele. Kaks korda päevas sai hotelli lobby meie avatud kontoriks ja selgus, et kaugtööd saab tõepoolest teha odavalt ja efektiivselt, sest mingeid segavaid faktoreid ehk igapäevamuresid ja aeganõudvaid sehkendamisi ju kõigi mugavuste keskel polnud. Kolleegidega, kellega midagi sellist ühiselt ette võtad, saavad pikaajalised kamraadid - sellel on suur väärtus.

Nädalane päikeselaks keset talvepimedust, isegi kui see on töine, laeb pikaks ajaks ja muidugi kolisime kontori nädalaks palmi alla ka järgnevatel aastatel. Siis tuli koroona ning kaugtöö sai hoopis uue tähenduse. Panin endale kodus lauanurgale potipalmi ja kui kontorisse lubatakse, istun ka Ekspress Meedia majas palmi all. Plastmassist küll, aga midagi ikka.


16) Üks lugu korraga!

Kerttu Pass, endine Delfi päevatoimetaja, nüüd LP peatoimetaja

Praegu võib see tunduda kui kiviaeg, aga veel mõniteist aastat tagasi käisid Delfis asjad nii, et korraga sai eetrisse paisata vaid ühe uudise (sest muidu oleks internet umbe jooksnud). Loomulikult oli uudise avaldamise eelisõigus päevatoimetajal, nii et kõik teised pidid kõigepealt temalt selleks kas suuliselt, MSN-is, Skype'is või mõnes muus moodsas kanalis loa taotlema. Päevatoimetaja oli nagu Karlsson, kes otsustab, millal tibuke tuleb ekraanile!

Neid kellest lugusid tehtud on aga palju. Tunamullu valmis Delfi 20. sünnipäevaks tore tabel, kuhu kõik suuremad nimed kokku said. Oleks see vast pidu, kui see seltskond päriselt ka kohtuks!


17) Välkkomandeering dopingumeeste jälgedes

Gunnar Leheste - sporditoimetuse ajakirjanik

2019. aasta veebruar. Rootsi meedia pasundas esimesena, et Seefeldis arreteeriti teiste seas kaks Eesti suusatajat. Imestunult koguneti Kanal 2 reportaaži suusaraja äärest jälgima sporditoimetuse teleka ette ning samal hetkel sündis ka otsus, et mind Andres Puttinguga saadetakse dopingumeeste jälgi ajama.

Hommikul teele asudes ei teadnud me muud, kui et Münchenist tuleb võtta rendiauto ning sõita Seefeldi. Kellega me räägime? Kust me infot saame? Pea oli täiesti tühi. Alustasime politseimaja uksele koputamisest ning suutsime ajakirjandusega kogenematutelt politseinikelt välja pigistada, et nad olla nende majas viibinud küll, kuid viidi edasi suuremasse jaoskonda Innsbruckis. Rohkem infot polnud ka Team Haanja treeneril Anti Saarepuul, kes tundis end reedetuna ning rääkis meile sellest pisaraterohkes videointervjuus.

Ühel hetkel, kui ajalehe deadline juba peale pressis, saabus teade eestlaste vabaks laskmise kohta, aga mul polnud veel ühtegi rida paberile pandud. Pinged olid haripunktis. Sihitult suusakülas ringi tiirutades jõudsime Andresega veel teineteise peale karjuda ja uuesti parimateks sõpradeks saada. Tallinnast nõuti juba lugu, aga meil polnud neile veel piltigi anda.

Mingi selgus pidi saabuma keskööl politseimaja ees, kuhu Karel Tammjärv ja Andreas Veerpalu türmist vabanedes toodi, kuid üllatuslikult võttis nende auto fotograafe nähes uuesti kummide vilinal paigalt. "Järele neile!" karjus keegi. Kimasimegi eravärvides politseiautole järgi, kuid kaotasime nad siiski silmist.

"Poisid ütlesid mulle, et see dopingukeiss," ütles Saarepuu mõnikümmend minutit hiljem kuulsad sõnad. Edasine on juba ajalugu. Austriasse sattusime veel kaks aastat hiljemgi, et kajastada Andrus Veerpalu kohtuistungit, kuhu "suusasangar" kohalegi ei suvatsenud ilmuda.


18) Tähtis telefonikõne või sõprade vemp?

Risto Veskioja, Delfi reporter ning päevatoimetaja, Kroonika peatoimetaja asetäitja

2011. aasta oktoober. Olin värskelt ülikoolist tulnud ning Delfi reporterina töötanud veidi üle nädala. Lobisen lõbusalt kõrvallauas istuva kolleegiga, kui heliseb mobiiltelefon. Vastan. Telefoni otsas on mulle täiesti tundmatu hääl, kes tutvustab ennast Mihkel Kärmasena.

"Ohh teid poisse küll," mõtlen ma lõbusalt enda vembumaiatele sõpradele – keda arvan telefoni otsas noorreporteriga nalja tegevat – ning vastan aasivalt, et "jaa, herr Veskioja kuuleb". Kuigi hääl telefonis jääb endiselt vaoshoitud ja viisakaks, annab see mulle aasimiseks veelgi rohkem jõudu juurde.

Nüüd teatab hääl juba, et ta sooviks mind "Pealtnägija" toimetusse kutsuda mingit videot vaatama. Mina, teist nädalat reporterina töötav tundmatu ajakirjanik? "Ohh teid kutte küll...," kordan mõttes ja jätkan lõbusas ning üleolevas toonis vestlust. Poetasin vist isegi lõbusalt märkuse video kohta, et kas see ikka kannatab alla 18-aastastele näitamist. Kui jutt läheb aga KredExi toetusteni, siis lööb mul tuluke peas põlema: oh, ei, ongi päris Mihkel Kärmas!

Probleem oligi nimelt selles, et kuna – toona veel eriti – Delfi ajakirjanikul on tihtilugu käsil korraga vähemalt 7–8 teemat, siis olin täiesti ära unustanud, et üks neist oli seotud "Pealtnägija" saatega. Viimast taibates kargasin toolilt püsti, sundisin hääle nii viisakaks kui võimalik ja üritasin vestluse korralikult lõpuni pidada. Kui telefonikõne lõppes, puhkesin ma tulipunaste põskede leemendades naerma.


19) Terve Tartu linn loeb samal ajal...

Kristjan Jõevere, Delfi päevatoimetaja

Vahel ehmatab, KUI PALJU lugejaid Delfil on. Tuhat sinna, kümme tuhat tänna, tublimatel päevauudistel kenasti üle 100 000 lugeja, mõnel suuremal hitil veel mitu-mitu-mitu korda rohkem. Lõpuks kaob numbrite tagant reaalsuse-tunnetus ära, need sajad tuhanded lugejad taanduvad statistikaks. Ja siis järsku tuleb reaalsus suure pahvakana tagasi: 100 000 inimest! Paari tunniga! Kõik lugesid! See on ju meeletu... Olen ma üldse kunagi nii palju inimesi näinud? Ilmselt mitte, see on ju näiteks kaks keskmist laulupeorongkäiku või siis näiteks kõik Tartu elanikud ühekorraga. Lihtsalt metsik vastutus.


20) Viimane valve

Kristi Helme - 6 aastat Delfis toimetaja, nüüd 3,5 viimast aastat EPL-i kultuuritoimetuses

Oli 14. detsember 2014. Valmistusin jääma lapsehoolduspuhkusele, aga mõni päev oli veel tööl käia. Pühapäevasel päeval võtsin ette Delfi päevatoimetaja nädalavahetuse valve. See ei tähenda valves millegi imelise ootamist, vaid üpris intensiivset tööd umbes 15 tundi järjest. Päris kõikidele seda soovitada ei saa, aga põhimõtteliselt on võimalik hakkama saada.

Kell oli saanud umbes viis ja olin olukorraga üsna rahul – 9 tundi oli möödunud ilma suuremate jamadeta. Siis aga otsustas ilmataat, et nüüd on õige aeg libeduseks ja kiilasjääks. See aga tähendas, et valves olev krimifotograaf helistas ja andis teada õnnetustest – esimesel hetkel ju ei tea, kas suurem õnnetus või plekimõlkimine – nii intensiivselt, et telefon ei saanud üldse käes ära panna. Lisaks otsustas just siis, tolsamal õhtul, 20 aastat kapos töötanud Uno Puusepp anda Vene meedias teada, et ta on Eesti riiki reetnud töötades FSB heaks. Hiilgav ajastus.


21) Toolimäng Delfis

Tanel Saarmann - toona Delfi Eesti Elu rajaja ja praegune Delfi Ärilehe juht

See oli ajal, mil Delfi tegutses veel Rävala puiestee ääres. Oli esimene tööpäev. Saatus oli määranud, et tulime abikaasaga koos samal päeval samasse kohta tööle. Meid tervitas igihaljas Urmo Soonvald. Soojade käepigistuste järel tekkis küsimus, kus on meie töökohad. Selgus, et neid ei olnudki.

Kiiresti organiseeriti lauake, aga toolide osas pidin endale ise variandi leidma. Sai võetud ühe värske kolleegi toolike ning kui too umbes tunni aja pärast saabus... Piinlikumat tutvumist pole mul vist kunagi olnud.

Vanad lauad ja toolid Delfi Rävala kontoris:

Nüüd, toimetuse juhina uusi kolleege tervitades, veendun enne nende esimest päeva spetsiaalselt selles, kas neil ikka tool on olemas. Muu ei ole nii tähtis. Juba toona käis uudistemajas elu kiirelt ja on arusaadav, et siis vahel ununevad igasugu pisidetailid. Tänapäeval on ilma konkreetse töökohata kontorid lausa moodsaks saanud.

Uued lauad 2011. aastal Delfi Narva mnt kontoris:



22) Peadpidi eksperimentidesse!

Anne Soosalu - Delfi Publiku reporter, praegu Pere ja Kodu veebijuht

Eksperimenteerimises ja testimises on delfikad alati olnud kõvad käpad. Olgu selleks siis verivorstid, veinid, siidrid, moosid... Kõik, mis põleb ja mis ei põle. Meenub, kuidas ühel aastavahetuse eelsel ajal sai koos kunagise Oma Maitse toimetaja Martin Hansoniga ühte Ekspress Meedia arvukatest pisikestest koosolekutubadest kokku pressitud 3 punkarit ja 10 vahuveini, millest otse loomulikult kujunes päise päeva ajal võrdlemisi raju pidu. Kuna sellel kuldsetel kümnendatel paiknes toimetuses ka suitsunurk, siis edasi-tagasi saaliv Indrek Spungin ansamblist Chungin and the Strap Faggots ei jäänud kellelegi märkamata. Aga test sai sooritatud, artikkel kokku kirjutatud ning kindlasti said paljud head Delfi lugejad veinišopinguks väärt inspiratsiooni. Tänapäeval enam nii ehedat komejanti küll ei saa.


23) Ärilehe algus, mida mäletab arvamustoimetus

Krister Paris, toonane Ärilehe toimetaja, tänane Eesti Päevalehe arvamustoimetaja

Selle päeva hommik ei teadnud, mida toob õhtu. Andres Eilart oli kokku pannud väga erinäolise seltskonna, keda hakati kutsuma... mitte A-Rühm, aga Ärileht. Äsja oli tulnud pressi alt välja üks esimesi roosasid trükiseid ning pidime minema päriselt seda kuskile analüüsima.
Aga Balti jaamas seisis Pruuli-Vichmanni rongil Tartusse ning kuratlik hääl õlal ässitas utsitama kolleege: „Seal on hea restoranvagun, arutame seal, sõidame kuskile!"

Ja me saabusime. Esimene peatus, Tapa. Perroonil veeres rong mööda vanast, aegade unustusse vajunud jaamahoonest, aknad laudadega kinni taotud. Laususin veendunult: „Läheme maha, siin jaamas lihtsalt peab olema üks õdus õllekas," – usaldades meid kõiki saatuse kätte. Saatus kuulas meid. Uks sel tondilossil tõesti avanes ja sees...

Ei kunagi varem ega hiljem elus pole ma kogenud uuesti sellist koosolekut, mille järel sai Ärilehe tegijatest viimaks ometi tegus tuumik. Ja eks pärast sai Ärilehest osa Delfist ja... saate isegi aru.

Möödus veel veidi ja sain tuttavaks oma abikaasaga, kes koos Vilja Kiisleriga jagas uhkelt Delfi debiiliku tiitlit. Äsja olid nad pannud artiklile tulevikku sissejuhatava pealkirja: „Juhan Parts – mul on suurem."


24) Uued tuuled

Tarmo Paju - Delfi tegevtoimetaja

24. veebruar, 2013. Teeme vabariigi aastapäeval oma esimese saatepäeva, hommikul kella 9-st südaööni välja. Otseülekanded paraadilt, presidendi vastuvõtult, stuudioarutelud, isegi täispikk mängufilm "Detsembrikuumus". Nagu "päris", nagu ETV-s!

Lisaks uhkusele (ikkagi Eesti veebimeedias ajalooline samm!), põnevale kogemusele, õppetundidele ja viperustele (ei möödu vist vabariigi aastapäeva, kus keegi ei meenutaks piinlikku apsu, kuidas alkoholi reklaaminud bännerid presidendi kõne otsepildi kõrvale sattusid) pärineb üks aastate jooksul enim meelde jäänud hetk toonasest ettevõtmisest hoopis järgmisest tööpäevast ja Delfi juhtide-mänedžmendi koosolekult. Omajagu melu ja elevust päeva kordamineku üle segunes seal ka portsu "tarkusega", mida kõike võinuks teisiti teha – kaameranurkadest saatejuhtide silmavaate ja saatekava ülesehituseni.

Aastad on möödas, aga aina enam meenub toonane tagasiside-ring hoopis uues valguses – siis tundus meile kõigile suures õhinas, toimetuse juhtidest turundus- või reklaamispetsideni, et teame "teletegemisest" veidi liialdades kõike. Täna töötab Delfis kümme inimest, kelle ülesanded ainult videosisu loomisega seotud – produtsendid, monteerijad, operaatorid, videoreporterid ja -toimetajad. Oma valdkonna spetsialistid, olgu teemaks kaameranurgad või küsimused, mida ja kuidas üldse aastal 2021 või 2022 veebis liikuvas pildis mõistlik luua. Neid ja nende professionaalsust vaadates on omamoodi rõõm tõdeda, et 2013. aasta veebruaris, mainitud laua taga, oli meie oskuste ja teadmiste hulk ses vallas veel pöördvõrdeline hasardi ja ambitsioonikusega.

Aga just need viimased viisid kiirelt järgmiste arenguteni. Sama aasta juunis vahendasime esimest rahvusvahelist otseülekannet Kaia Kanepi veerandfinaalmatšist Wimbledoni tenniseturniirilt. Sama aasta augustis alustas tööd esimene Delfi TV produtsent.


25) Kell kolm öösel lugu värskendama!

Maarja Pakats - Forte toimetaja ning eriprojektide toimetaja

Delfis töötamisega tulevad kõige eredamalt meelde eriprojektid, mida mul on ca 10 aasta jooksul päris mitmeid õnn teha olnud. Olgu selleks taasiseseisvumise 25. aastapäeval peetud umbes 60-tunnine otseblogi, kus jagasime kolme peale ära, kes täpselt 25 aastat tagasi toimunud sündmusi blogisse vahendab ja nii tuli mul muuhulgas kell 3 öösel äratuskella peale üles ärgata ja tööd tegema hakata.

Või siis valimiste otsesaated ja see tunne, mis tekib kaadri taga, kui näed rahvuskonservatiivse poliitiku sotsiaalmeediast postitusi vesipiibubaarist, kui ta tegelikult peaks 5 minuti pärast sul stuudios kaamera ees olema. Sellises olukorras polegi muud teha, kui õlgu kehitada ja kiiresti plaanid ümber mängida - õnneks oli ülejärgmine saatekülaline juba kohal. Väike uudisnupp saatesse tuleku asemel vesipiibubaaris valimistulemusi ootavast poliitikust sai kolleegide abiga siiski eetrisse.

Ja siis veel need klassikalised "tehnika veab alt" olukorrad! Sisestad süsteemi pika-pika loo, erilahendused ja 20+ fotot, ainult teada saamaks, et kui vajutad "salvesta" nuppu, siis jookseb süsteem kokku ja su paaritunnine töö on vastu taevast. Keegi teine oli samal ajal süsteemis sees ja nullis kõik tehtud muudatused. Kõik sellised väikesed eneseületused hoiavad ajakirjanikutöö huvitava ja alati sulle midagi uut õpetava, igav ei hakka kunagi.