Marko Mihkelson Valgevene kriisist: sellisele väljapressimisele ei tohi Euroopa järele anda

Riigikogu väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni sõnul on Merkeli telefonikõned tekitanud liitlastes ja eeskätt poolakates palju segadust ja arusaamatust.

Mihkelson märkis, et asja klaarimiseks on Saksamaa valitsus olnud sunnitud kinnitama kõigile, kuid eriti Poolale, et mingeid üle peade tehtud kokkuleppeid ei ole tehtud. “Kui Venemaa või Valgevene eesmärgiks oli tekitada tüli liitlaste vahel, siis see pole õnnestunud,” ütles Mihkelson.

Kuigi Merkeli kõnede sisust pole kuigi palju teada, keskendusid need ilmselt soovile mõjutada diktaatorit loobuma migrantide kasutamisest relvana Euroopa Liidu vastu, arvas Mihkelson. Tema hinnangul näitavad lähinädalad, mida võib edasi oodata. “Igatahes ei saavutanud Lukašenka peamist – vaatamata Merkeli kõnedele ei tunnusta ei Saksamaa ega ükski teine lääneriik teda presidendina ega ole ka valmis sanktsioonidest loobuma,” sõnas Mihkelson.

Lisaks Lukašenka ähvardustele mängivad piirikriisis rolli ka Saksamaa majandus- ning energiahuvid. Valgevene on oluline transiitriik nii Venemaa energiakandjatele kui ka Aasiast lähtuvatele konteinervedudele ja vastupidi. Kuid kõige olulisem, mida Venemaa jahib Saksamaaga, on gaasijuhtme Nord Stream 2 sertifitseerimine ja lõplik töölerakendamine.

Mihkelsoni sõnul pole Merkel oma ametiajal vaatamata liitlaste kriitikale ja Venemaa agressioonile Ukraina vastu teinud ühtegi sammu gaasisõltuvuse vähendamiseks Venemaalt. “Ja nüüd me oleme jõudnud olukorda, kus Venemaa ähvardab Euroopat, sealhulgas Saksamaad külma kätte jätta. Sellisele väljapressimisele ei tohiks Euroopa kindlasti järele anda,” ütles Mihkelson.

Kuigi Mihkelsoni sõnul võis Lukašenkal olla migrantide relvana kasutuselevõtuga mitmeid eesmärke, siis kõige olulisem võis olla riigipeana tunnustuse saamine lääneriikidelt. “Merkeli kõned olid Minskile seetõttu suur kingitus, mida võrreldi sealses propagandas kui võitu natsismi üle,” ütles Mihkelson.

Mihkelson ütles veel, et ei Merkel ega ka teised Euroopa juhid ei ole valmis Lukašenkat riigipeana tunnustama, mis jätab aga Minski endiselt nn limbo asendisse. See tähendab, et ei ole välistatud olukorra halvenemine Poola-Valgevene piiril. “Seni, kuni pole vabastatud Valgevene poliitvangid ja alustatud sisulist dialoogi Valgevene rahvaga vabade valimiste korraldamiseks, pole ka lootust, et olukord ei võiks uuesti eskaleeruda,” rääkis Mihkelson.

Ideaalset lahendust kriisile, mis rahuldaks kõiki, Mihkelsoni arvates ei eksisteeri ning ka ühisosa leidmine on äärmiselt keeruline, sest huvid on kohati lepitamatud. “Venemaa tahab vaikselt alla neelata Valgevene ja lõhkuda Ukraina riigi, Lääs peab seda arusaadavalt rahvusvahelise õiguse jämedaks rikkumiseks. Tulemuseks on vastasseis, kus käiku on lastud heidutusmeetmed ja sanktsioonid,” selgitas Mihkelson. Tema hinnangul on praegu kõige olulisem saavutada võimaliku sõjalise eskalatsiooni ärahoidmine, kuid seda ei saa teha diktaatorit kunstlikult rahustades. Mihkelsoni arvates oleks ainus töötav mudel usutav heidutus ning majanduslikku võimekust pärssivad piiravad meetmed.