Ta näitab telefonist oma poja pilti. Ainuke viis temaga ühendust hoida ongi sõnumite teel, kuid viimati on seegi raskendatud, kuna piirialal on levi kehv.

"Ma ei tunne end hästi, vaimselt, kuna mu poeg on seal ja ma ei saa midagi teha," räägib ema nõutult. Nende piirkonnast läks Valgevenesse palju noormehi, ka terveid perekondi.

Parema elu otsinguil

Zarin Soleimani poeg, 20-aastane Kamaran töötas kodulinnas Qaladizas juhutöödel karjase või prügikorjajana. Ema räägib, et poeg oli emigreerumise peale mõelnud juba pikalt ning otsustas lõplikult tänavu, kui oli kuulda tuhandete Lähis-Ida ja Aafrika migrantide Minski poole liikumisest. Paljude iraaklaste jaoks tähendas see lootust.

Soleiman laenas poja teekonna jaoks kopsaka rahasumma 12 000 dollarit, kokku viielt sugulaselt. Samuti müüs ta raha kogumiseks maha ühe maatüki. Nende jaoks tähendab see investeeringut loodetakse, et poeg pääseb Euroopa Liitu, kus suudab leida töö ja teenida piisavalt raha, et saadab sellest osa tagasi ka kodumaale. Saadetistest peaks piisama, et maksta tagasi laenud ning hoida üleval üksikema ja kuut nooremat õde-venda. Paljude Minski lennanud noormeeste lugu on sarnane.

Seni pole investeering vilja kandnud. "Me ootasime, et meie lapsed jõuavad kohale ja toovad häid uudiseid," rääkis Kamarani onu Abdullah Hassan. "Me peaksime tähistama, mitte leinama."

Zarin Soleiman, 46-aastane Iraagis elav kurd, näitab viimast pilti, mis ta Valgevene-Poola piiril elav poeg talle saatis.


Kaks surnut, ülejäänud näljas

Pühapäeva õhtul suri Valgevene piiri lähistel kaks Iraagi kurdi. Iraak on lubanud hukkunute laibad kodumaale toimetada. Samuti on Iraak lubanud alustada evakuatsioonilendude pakkumist, kuid pole kindel, kui paljud iraaklased soovivad kodumaale naasta.

Migrantide laagris on olud karmid. Kuigi Valgevene võimud toimetasid sinna lõkkepuid, kurtsid põgenikud vee ja toidu puudumise ning külmade olude üle. Viimaste arengute kohaselt on põgenikelaager maha jäetud ning võetud suund piiri suunas.