Teil on viimasel ajal Kaja Kallasega ütlemist olnud. Kallas andis teile viimati teada, et pole te ühti nii kõva mees kui räägite. Mis teil omavahel juhtunud on?

Ega ei olegi rohkem olnud kui ainult see üks repliik. Minu poolt ei ole isikuvastaseid ründeid olnud. Viimasel ajal ei ole ma isegi koroonakriisi asjus sõna võtta saanud, sest olen Euroopa Parlamendis nii hõivatud.

Asi algas nii: teie hõõrusite Kaja Kallasele nina alla, et tema valitsuses istub vaktsineerimata minister Anneli Ott, kes on tänaseks küll tagasi astunud. Miks te Kallasele niimoodi kanna peale astusite?

Anneli Ott on piisk meres. Kaja Kallasele ei meeldinud sugugi see, et ma kritiseerisin otsustamatust koroonakriisis lahendamisel. Olen korduvalt saatnud meile ja sõnumeid Kaja Kallasele fraktsiooni listi, milles olen juhtinud tähelepanu, et Eesti hea lähtepositsioon vaktsineerimises hakkab kaduma. Teatavasti oli Eesti vaktsineerimises Euroopa esimeste seas aprilli keskelt mai keskpaigani. Meist eespool olid ainult Malta ja Ungari, kellel oli rohkem vaktsiine. Siis hakkasime ära vajuma. Vaktsiinid hakkasid kogunema külmkappi. Ma andsin sellest märku ja sain vastuseks, et mul olevat valed numbrid. Et ma võtan need ajakirjandusest, aga ajakirjandus valetab.

Teie saatsite Kallasele soovitusi, kuidas asju teha, ja tema ütles, teil on valed numbrid ja ajakirjandus valetab?

Nii see paraku oli. Ütlesin, et kui tahad olukorda parandada, siis pead parandama olukorda Eestis.

Põhimõtteliselt saatis Kaja Kallas teid kukele?

Kas see just nii oli, aga mingit adekvaatset reaktsiooni ei järgnenud. Kõigepealt öeldi, et numbrid on valed, siis, et vahed on väikesed ja need teeme kohe tasa. Lõpuks kuulsime, et oleme idaeurooplased, kellest polegi midagi paremat oodata.

Kuula siit.

Novembri alguses olime täpselt seal kui Kaja Kallase valitsuse ametisse astudes: koroonaga nakatumise maailma tipus. See näitab, et midagi tehakse meil süsteemselt valesti. Mida?

Jah, seda ei oleks pidanud juhtuma. Kui eelmine kord maailmameister olla oli veel kuidagi seletatav eelmise valitsuse tegematajätmistega, siis praegune kriis on puhtalt selle valitsuse juhtimisel tekitatud. Selles kriisis on inimesed maksnud oma eludega, neid on sandistatud. See on valitsuse tegevusetuse tagajärg.

Mida oleks pidanud teistmoodi tegema?

Murrang tekkis siis, kui hakati vaktsiine külmkappi koguma. Mäletame seda kuulsusrikast nädalat, mil 68 000 Astra Zeneca doosi soojaks, oli meil külmkappides veel 203 000 vaktsiinidoosi. Inimesed tahtsid end vaktsineerida, ent neile öeldi kõrgilt, et sõitke bussiga Antslast Tartusse. Sellal oli mujal maailmas oli ammu aru saadud, et vaktsineerimiskeskused – mis teatud ajal töötasid efektiivselt – enam ei toimi, sest kõhklevad inimesed ei võta sellist rännakut ette. Mindi üle vaktsineerimisele kaubakeskustes, pandi käima kaitsesüstimisbussid. Mindi koju vaktsineerima. Saksamaal kaitsesüstiti kiirrongides. Mõeldi välja igasuguseid paindlikke meetodeid.

Aga vaatame sügisesi piiranguid, mis praegu kehtivad. On need kohased, tulid need õigel ajal? Nakatumiskordaja on langenud alla ühe, järelikud toimivad?

Seda ei saagi teada, miks on inimesed rohkem vaktsineerima ja ettevaatlikumalt käituma hakanud. Kahtlen, kas see on piirangute mõju. Inimesed on ettevaatlikumad selle pärast, et nakatumisnäitajad on kõrged ja viirus tiirutab neile järjest lähemale. Vaevalt on nakatumist suutnud vähendada see, et kõrts paar tundi varem kinni pannakse.

Hetk, mil inimeste motivatsioon end vaktsineerida hakkas vähenema, on ikkagi seotud Tondiraba skandaaliga. Noored inimesed, kes mõtlesid, et vaktsineerimine on patriootlik tegu, läksid ja tahtsid oma doosi kätte saada – ja neid hakati hurjutama. Neist tehti peaagu kurjategijad! Neid, kes said vaktsineeritud, hakati ähvardama. Siis lõid paljud käega – õige mul siis seda vaja.

Valitsus on jätnud tööandjatele ja organisatsioonidele vabaduse vaktsineerimisvastaseid menetleda. Neid vallandanud PPA, kaitsevägi ja Tallinna kiirabi on sellega juba kohtusse jõudnud. Kuidas seda hinnata?

Kriiside puhul kehtib üks lihtne reegel: tee kõige õigem otsus kõige lihtsamaks otsuseks. Kui meie eesmärk on võimalikult palju inimesi vaktsineerida, tuleb see muuta inimese jaoks hästi lihtsaks. Meil seda ei tehtud ja see on minu meelest kõige suurem viga. Kui on kriis ja asjad lähevad halvasti, siis tuleb otsustada. Otsustamatus toob tavaliselt kaasa suure kahju. Tulemusest on näha, kas otsus oli õige või mitte. Otsustamisjulgusest on kõvasti puudus olnud.

Otsustamisega käib meil nii: peaminister räägib sotsiaalmeedias, mis ta arvab, siis avaldavad teised ministrid oma seisukoha, aga keegi ei tea, milles on kokku lepitud ja kas otsus üldse tuleb. Kuidas ravida valitsuse liikmeid kombest oma arvamust väljendades segadust külvamast?

Nõus, inimesed ei saa aru, missugune on otsus ja kas keegi selle üleüldse langetas. Seda ma ainult kiidan, et inimesed jagavad oma arvamusi sotsiaalmeedias või ajalehtedes. Arutelu peab olema avalik. Praegune valitsus ei ole mõistnud kaasamine ja avalikustamise tähendust. See ei puuduta ainult koroonakriisi, vaid on märksa laiem. Kõik otsused, mis langetatakse kabinetivaikuses ilma rahvast teavitamata, satuvad tavaliselt suure kriitika objektiks. Head nahka neist ei tule.

Mida te konkreetselt ette heidate?

Ei ole vahet, kas räägime koalitsiooniläbirääkimistest, mida peetakse ajakirjanike eest salaja, või eelarvestrateegia koostamisest, millesse rahvas ei ole kaasatud. Koroonaga sama lugu: tülitsetakse teadusnõukojaga. Küsimus on juhtimises. Rollid pole paika saanud. Poliitika on oma olemuselt avalik. Kui inimestele on poolt- ja vastuargumendid teada ja koos arutledes jõutakse lõpptulemuseni, siis võetakse otsus omaks ja hakatakse selle järgi tegutsema. Kui otsus tuleb nagu välk selgelt taevast, kui see lüüakse nagu kotlet laua peale, siis peavad inimesed seda laiduväärseks ja materdavad maha. See on läbiv, et rahvast ei kaasata ega informeerita.

Intervjuus Raimo Poomile viitas valitsusjuht, et kui tema mingil põhjusel ei peaks enam valitsust juhima, siis tuleb kohe EKRE võimule. On nii või?

Mina endale sellist suhtumist kindlasti ei lubaks. Ainult isekas mõisapreili võib mõelda, et temaga kogu elu mõisas algab ja ka lõpeb, et kogu elu keerleb ainult ümber tema. Keegi meist pole ei ajaloo algus ega lõpp. Me kõik jätkame seda, mida keegi on varem alustanud, ja loodame, et jätkab seda, mis meil pooleli jäi. Iga ettevõtte, organisatsiooni või valitsuse juhil on kohustus mõelda sellele, kes on tema järglane. Iga juht peab mõtlema sellele, mis saab asutusest või organisatsioonist siis, kui teda seal enam ei ole: kui teda edutatakse, ta tagandatakse või sureb. Mina pole küll märganud, et Martin Helme oleks Reformierakonda astunud ja võiks olla järgmine juht.

Juhin vaataja tähelepanu sellele, et võrdlesite Kallast iseka mõisapreiliga. Teiseks, ma saan aru, teie meelest oleks Kallas võinud oma järglasena viidata oma parteikaaslasele, mitte Helmele?

No see mõttekäik oli tal [Kallasel] ikka väga väärastunud. See ei ole ühele erakonnajuhile ja peaministrile kohane suhtumine, et oma erakonnast ei ole kedagi võtta. Iga juht peab mõtlema sellele, kes on juht siis, kui tema ise enam juht ei ole. Kui mina teatasin, et enam ei kandideeri, ütlesin välja mitu nime, kes võiksid jätkata erakonna esimehena ja peaministrina. Meenutuseks: Urmas Paet, Taavi Rõivas, Hanno Pevkur, Kristen Michal. Arto Aas, Keit Pentus-Rosimannus. Nende kõigiga ma rääkisin omal ajal: mis on nende tugevad küljed ja mis vajavad arendamist, et olla peaministriametis. See on ju loomulik: ükskord pead sa lahkuma, keegi peab sind asendama. Ja me tahame, et kunagi tehtud satuks headesse kätesse. Iga juhi kohustus on mõelda oma järeltulijale.

Tõepoolest, varem või hiljem tuleb Kaja Kallase asemele keegi teine. Kes sobib kõige paremini?

Ma ei taha nimesid nimetama hakata, see mõjub võimu pööramisena...

Te juba nimetasite.

... ja ma olen erakonnast juba seitse aastat üksjagu eemal.

Reformierakondlastel ja Kaja Kallasel jäi juba niikuinii süda seisma. Nii et võite küll veel nimedest rääkida.

Kui te nii kangesti tahate.... Ma ei tea, kas ma teen nüüd inimestele head või halba. Pigem halba, sest neid hakatakse kohe ühelt ja teiselt poolt kritiseerima. Neid nimesid on ju erakonnas palju. Need, keda ma nimetasin oma võimalike järglastena, on endiselt elus ja täie tervise juures. Juurde on tulnud palju häid inimesi. Mina näen peaministrimaterjali Liina Kersnas. Sellise pühendumisega töötegijaid ministriametis palju ei ole. Ja seda inimest ei pea otsima ainult erakonna juhatusest. Näiteks Paavo Nõgene on koroonakriisis olnud ülimalt aktiivne. Tema sõnal on tugev kaal.

Täna sai teatavaks, et erakonnast astus välja Ignar Fjuk. Kuivõrd võivad tema lahkumise argumendid kõnetada teisi reformierakondlasi, kes ehk ka pole rahul valitsuse tegutsemisega koroonakriisis?

Ega seda segadust tunneta paljud. Viidatud artiklit ei ole ma veel jõudnud lugeda. Ka teadusnõukoda on nõutu. Käib vastastikune süüdistamine. Lihtsad inimesed on nõutud ega tea, kust peaks tulema see õige sõnum. Peataolek, argus otsuste langetamisel on meid jälle teinud nakatumise maailmameistriks. Nõutus on laialdane – seda pole mitte ainult väljaspool erakonda, vaid ka erakonna sees. See on valdav. Reitingutest on näha, et ka reformierakondlased ise ole oma juhi, peaministriga rahul. Rahulolematus on küllaltki suur. Ja jõuane jällegi teadusnõukoja juurde.

Jah, räägime nüüd sellest.

Teadusnõukoda on loodud valitsuse juurde. On vale küsida Kiige käest, mis see teadusnõukoda otsustas või otsustamata jättis, mida selle või teisega teha. See on valitsuse asi. Ühed annavad nõu, teised otsustavad – ja valitsuse asi on see skeem paika panna. Inimesed peavad olema kaasatud. Nõuanded peavad olema avalikud. Inimesed peavad teadma, kes lõpuks otsustab. Praegu on see kõik segane ja udune. Teadusnõukoda on nõuandja, otsustaja on ikkagi peminister.

Teadusnõukoja liikmetel on tekkinud tunne, et nende nõu ei võeta piisavalt kuulda, hõõrumisi on olnud rohkemgi. Kas seal pole ikkagi natuke egode mängu? Nad ju teavad, et otsustaja on valitsus.

Mulle tundub, et kohati on otsustamise roll jäetud teadusnõukoja liikmetele. Nad ei taha seda rolli kanda. Krista Fischer on väljendanud, et ta ei taha seda rolli. Tema tahab olla ekspert alal, mida ta tunneb, mitte otsustada, kas lasteaed lahti jätta või kinni panna. Teadusnõukoja liikmetele ei saa ka ette heita, et nende otsused muutuvad, ka üleöö. Teadus küll kolme päevaga ei muutu, aga ekspert luges lihtsalt vahepeal mingeid artikleid.

Te tahate öelda, et on ebaprofessionaalne oma seisukohti kolme päeva tagant muuta?

Nad lähtuvad alati parimast teadmisest. Kui see muutub kolme päevaga, siis tuleb seda aktsepteerida. Seda ei saa ette heita ka otsustajale. Ainult tugevad juhid paluvad vabandust ja julgevad otsustada risti vastupidi sellele, mida otsustasid kolme päeva eest. Näiteks Angela Merkel on tugev juht, kes saab endale lubada öelda: palun vabandust, läks halvasti, nüüd teeme teistmoodi. Kui juht on nõrk, siis ta kardab eksida. Kui juht kardab otsustada, siis ta ütleb midagi, satub kriitika alla, võtab öeldu tagasi. Kahe nädala pärast ütleb jälle seda, mida on kunagi varem öelnud. Kui sa oled ebalev, siis sa ei ole usaldusväärne.

Te viitate praegu, et Kaja Kallas peaks vabandust paluma, kas saan õigesti aru?

Põhjust vabandust paluda on paljudel inimestel, kes on praegu juhtivatel kohtadel.

Nimed, põhjused?

Olla nakatumise maailmameister, sellel on väga rängad tagajärjed. Surmad, tüsistused. See on midagi, mida inimesed, kes on otsustanud või otsustamata jätnud, peaksid väga kahetsema ja kindlasti tuleb ka vabandust paluda.

Kes peab vabandust paluma?

Kõik need, kes on viinud Eesti sellesse olukorda, kus me praegu oleme. Me ei peaks siin olema. Ja kui meile siis öeldakse, et oleme idaeurooplased, meist, tühmakatest, polegi paremat oodata... Mind see küll ei rahulda.

Öelge nüüd, kes peab vabandust paluma ja konkreetselt mille pärast?

Hakkame ülevalt peale. Kõige eest vastutab peaminister. Loomulikult Tanel Kiik. Ma arvan, Kiike ei võta enam keegi tõsiselt. Ta räägib, räägib, räägib... Keegi ei pane enam tähelegi, mida ta räägib. Lannolt pole enam vabandust nõuda mõtet, küll aga võiks keegi vabandust paluda selle pärast, et juba nii mitu kuud ei ole suudetud tema asemele uut juhti leida.

Kui vaktsiinikahjustuste fondist esimest korda juttu tehti, teatas Kaja Kallas, et selle loomine annaks vale signaali. Ma ei tea, täiesti okei oleks ju, kui inimesel on kuhugi oma hädaga pöörduda?

Olin nädal tagasi Iisraelis, kes olid alguses maailma parimad vaktsineerijad. Nemad otsustasid kohe, et kõik vaktsineerimisega seotud kahjud korvab riik. See oli seal vaktsineerimise alustamise eeldus. Täiendava kindlustunde saab riik kindlasti anda. Öelda, et täiendava kindlustunde andmine annaks vale signaali, on jällegi üks ebaõnnestunud seisukoht.

Mul hakkab teid kuulates Kaja Kallasest kahju, nagu mul on korduvalt varemgi hakanud. Kas te talle siiski ülekohut ei tee? Kui hulk inimesi on rumalad ja keelduvad end kaitsesüstimast absurdsetel põhjustel, siis ei aita ju ka ükskõik kui tark valitsus?

Te tahate kogu seda vestlust üles ehitada inimestevahelisele konfliktile. Seda konflikti tegelikult ju ei ole. Ükskõik kes seal praegu peaminister ei oleks ja teeks sedasama, mida valitsus on teinud, siis oleksin ma ikkagi kriitiline. Küsimus ei ole persoonidevahelistes vastuoludes. Kui on tehtud halvasti, siis tuleb minul kui endisel peaministril sellele tähelepanu juhtida. See on ka minu riik ja ka mina vastutan selle eest. Ma ei taha olla vait, kui näen, et asjad lähevad halvasti. Seesama Paavo Nõgene – miks ta räägib? On tal sellest isiklikult kasu? Ta on Eesti Vabariigi kodanik, ta näeb, et asjad lähevad vales suunas. Ta reageerib nagu vastutustundlik kodanik. Kas me saame talle seda ette heita? Et ise oled reformierakondlane, aga kritiseerid Reformierakonna valitsust? Ei. See on meie riik. Me räägime oma riigist, oma rahvast, oma tulevikust.

Kaja Kallase elu on raskemaks teinud ilmselt ka koalitsioon, kus parteide suhted pole olnud kaugeltki pilvitud?

Missugused koalatsioonid need pilvitud on? Rääkida tuleb. Rääkida tuleb avalikult. Rääkimine aitab ka korrastada suhteid koalitsiooni sees. Jutud, et see on erakordselt raske koalitsioon, on minu meelest kummalised. Kus need kerged koalitsioonid on? Kui sa räägid rahvaga, siis on ka koalitsioonid märksa vähem pingeid. Veenmisoskusest on vajaka. Pole suudetud veenda inimesi vaktsineerima, aga sama kehtib koalitsiooni sees. Ka seal tuleb veenda. Et veenda, tuleb rääkida. Kui asjad on selgeks räägitud, siis küllap nad sujuvad.

Kohalike valimistega saime just maha, kes võidab järgmised riigikogu valimised?

Veendunud reformierakondlasena ütlen, et Reformierakond võidab.

Kes moodustab valitsuse?

Reformierakond moodustab valitsuse.

Vaatajate küsimused! Millal jõuame Euroopa viie rikkama riigi hulka, nagu meile palju aastaid tagasi lubasite?

See on konksuga küsimus. Kas keegi võttis seda siis Ansipi lubadusena – et ta võtab riigi sülle ja viibki? See oli üleskutse, et me kõik selles suunas liiguksime. Me oleme selles suunas liikunud väga kiiresti.

Millal tulete tagasi sisepoliitikasse?

Eks ma olen sisepoliitikas kogu aeg. Sellest küsimusest oleks võinud alustadagi, siis oleks kohe selge olnud, et eespoolset kriitikat ei ajenda isiklik ambitsioon. Mul tõepoolest süda valutab Eesti pärast. Peaministrina sisepoliitikasse ei tule ma kindlasti mitte kunagi tagasi. Nende üheksa mulle antud aasta eest olen tänulik. Selle ajaga ammendub iga inimene. On nooremaid, on andekamaid, paremaid. Usaldan oma riigi nende kätte, isegi nende nimesid teadmata.