Sellest mida on Leedu, Läti ja Eesti võitnud ja kaotanud, „vahetades Nõukogude Liidu Euroopa Liidu vastu”, rääkis Komsomolskaja Pravdale fondi direktor Aleksandr Djukov.

„Täpselt kaks nädalat tagasi oli kurb juubel, mis möödus praktiliselt märkamatult. 1991. aasta 15. oktoobril võttis Läti NSV ülemnõukogu vastu otsuse Läti Vabariigi kodanike õiguste taastamisest ja naturalisatsiooni peamistest tingimustest, mis jagas vabariigi elanikud täieõiguslikeks „põliskodanikeks” ja „mittekodanikeks”, teise sordi inimesteks, kes jäid ilma tervest reast poliitilistest, sotsiaalsetest ja majanduslikest õigustest. Analoogiline „mittekodanike” staatus kehtestati ka Eestis. Ja kui te täna kuulete, et Läti ja Eesti on demokraatiad, tuleb alati täpsustada: väga spetsiifilised, rajatud õiguste äravõtmisele neilt, kes võivad hääletada „valesti”. 20. sajandi 20.-30. aastatel olid Nõukogude Liidus niinimetatud „ilmajäetud” – „ekspluataatorite” perekondadest pärit inimesed jäeti ilma reast õigustest. Balti „mittekodanikud" on nõukogude „ilmajäetute” täielik analoog. Kohalikud poliitikud räägivad vahet pidamata Nõukogude „okupatsiooni” õudustest, aga ei kavatse loobuda repressiivsetest praktikatest. Ilma liialdamata: dissidentide ja sõltumatute massiteabevahendite tagakiusamine tänapäeva Baltimaades ületab nõukogude korra suhtes ebalojaalsete tagakiusamise KGB poolt,” ütles Djukov Komsomolskaja Pravdale.

Edasi läks jutt inimeste heaolule Balti riikides.

Djukovi sõnul ei ole olemas tõsiseid uuringuid, mis lubaksid võrrelda Baltimaade elanike heaolu Nõukogude Liidus ja Euroopa Liidus, aga:

„Nõukogude Liidus läksid nendesse riikidesse suured investeeringud, sealhulgas kõrge tarbimise taseme toetuseks. See oli nõukogude saavutuste vitriin. EL panustab samuti Baltimaadesse, aga „vitriin” igal juhul need riigid enam ei ole. Nõukogude Baltimaades oli elatustase kõrgem kui Nõukogude Liidus, tänapäeva Baltimaades madalam kui EL-i „vanades” riikides. See viib elanikkonna massilise väljavooluni. 30 iseseisvusaastaga on toimunud Baltimaade katastroofiline rahvastiku kadu. Lätlased, leedulased ja eestlased lahkuvad oma kodumaalt üheotsapiletiga. Kui Nõukogude Liidu ajal nende rahvaste arvukus järjekindlalt kasvas, siis pärast 1991. aastat on see pidevalt langenud. Täna käib juba tõsiselt jutt nende säilimisest praeguste kahanemistempode juures. Balti riikides sureb välja küla. Riias elab praegu pool Läti elanikkonnast. Ja Nõukogude Liidult päritud tööstuse kokkuvarisemine andis tugeva löögi võimalustele leida kodumaal väärika palga eest tööd.”

Edasi rääkis Djukov ebamugavate Vene ajakirjanike ja teadlaste tagakiusamisest, mis on tema sõnul tsensuuri vorm ja sõnavabaduse rikkumine. Kõik see on aga Djukovi väitel lapsemäng selle kõrval, mida teevad Balti riikide eriteenistused kohalike dissidentide ja ajakirjanikega. Kõigi kolme riigi eriteenistused on tegelikkuses väljunud parlamendi kontrolli alt ning on ainult CIA ja MI6 kontrolli all ja muutunud teisitimõtlemise mahasurumise mehhanismideks, teatas Djukov.

Venemaa vihkamise poliitika on süsteemne poliitiline tegur, mis aitab valitsevatel natsionalistidel oma valijaskonda mobiliseerida, jätkas Djukov, kelle sõnul ei kasvatata vihkamist mitte ainult Venemaa vastu, vaid kohalikud neonatside leeri äärmuslased õhutavad seda süstemaatiliselt ka rahvusvähemuste vastu.

„Ja need jõud on juba võimul. Lätis on Rahvuslaste Ühendus valitsuskoalitsioonis juba mitu aastat, kuigi ei suuda oma radikaalset programmi täielikult realiseerida. Eestis olid rahvuskonservatiivid EKRE-st valitsuskoalitsioonis kaks aastat. Viha õhustamise kõrval käib ajaloo ümberkirjutamine,” rääkis Djukov.

Näituse eesmärgist rääkis Djukov järgmist: „Vastupidiselt Baltimaade ametlike võimude katsetele esitada 30 aastat iseseisvust kui „edulugu” ei saa neid riike tegelikkuses vaadelda demokraatlike heaoluriikidena. Võimul olevate režiimide poliitiliste oponentide süsteemne tagakiusamine, tsensuur ja sõltumatute massiteabevahendite tegevuse keelamine, neonatslike meeleolude levitamine ühiskonnas võimude toetusel – Baltimaade võimud varjavad kõiki neid lugusid hoolikalt. Näitus tuletab neid tänapäeva Euroopa riikide jaoks häbiväärseid fakte meelde.”

Venemaa ühiskondlik koda on konsultatiiv- ja nõuandeorgan, mis on asutatud 2005. aastal. Selle liikmed ei saa oma tegevuse eest tasu. Seda finantseerib riik võrdväärselt föderaalsete riigiorganitega.