Lätlaste kuuajane kinniminek ja komandanditund ei ole nähtus, mille kogemist oleks vaktsiinide laiema kättesaadavuse taustal otseselt ette kujutanud. Lõunanaabrite haiglaravikoormuse kõrval on eestlastele teiseks, põhjapoolsemaks võrdluspunktiks aga heaoluriik Soome, kus pandeemia hakkab kuuluma tasapisi minevikumuusika kategooriasse.

Kui "altpoolt" vaatab vastu äärmuslikult halb olukord, ent "ülalt" hoopistükkis üleilmne edulugu, siis kuidas suhtuda kuskile vahepeale jääva Eesti epidemioloogilistesse näitajatesse? Mis päästaks meie ühiskonda Läti saatusest?