„Kriisiga seotud riiklikele toetustele ei saa läheneda nagu raadiomängule, kus võitja on see, kes jõuab esimesena Munamäe torni tippu või kes toob esimesena oma vanad püksid raadiomajja,“ on üks etteheidetest Holmi pikas loetelus.

Sotsiaalministeerium ei saanud hakkama

„COVID-19 kriisi lahendamise juhtimisstruktuur oli/on ebaselge,“ alustab Holm. Ta märgib, et kriisijuht oleks pidanud õigusaktide järgi olema terviseamet ja sotsiaalministeerium, kuid tegelikult kujunes selleks teise laine ajal hoopis riigikantselei. Niisiis leidis ta, et õigusaktides tuleks anda vabariigi valitsusele ja riigikantseleile selge roll kriisi strateegilisel juhtimisel.

Holm ütles, et otsus kriisi juhtimise ülesanne terviseametilt ja sotsiaalministeeriumilt ära võtta oli mõistlik ning paratamatu, sest nad ei suutnud täita kriisi lahendamisel koordineerivat rolli, mille pidigi haarama riigikantselei.

„Põhjused, miks terviseamet/sotsiaalministeerium koordineerivat rolli kanda ei suutnud, peituvad minevikuotsustes. Õigemini minevikus tegemata jäänud otsustes,“ märkis Holm ja lisas, et terviseametis ja sotsiaalministeeriumi valitsemisalas tervikuna ei ole kunagi loodud võimekust selleks, et hädaolukorra puhul tavapärasest keerukamate ülesannetega toime tulla – paberil kavandatud kriisiaegne töökorraldus ning juhtimisstruktuur on olnud ressursiga katmata.

„Petlik pabervalmisolek tekitas olukorra, kus kriisi süvenemisel muutus kriisi lahendajaks kavandatud asutus hoopis ise abivajajaks,“ märkis Holm ja lisas, et terviseameti võimetus oli tegelikult teada ning neil oli ülesanne see mure lahendada.

„On selge, et olukordadeks, mis võib-olla kunagi aset ei leia, on ka ministeeriumil keeruline raha ja töötajate tööaega panustada, eriti kui seda napib niigi uksest-aknast saabuvate probleemide lahendamiseks,“ kirjutas Holm. „Nii kipuvadki valmisolekuga seotud tegevused lükkuma ikka kuhugi helgemasse tulevikku. COVID-19 kriisi õppetund näitab, et valmisoleku tagamisega tuleb tegeleda.“

Lünklik suhtlemine avalikkusega

Holm märkis, et avalikkust võiks piirangutest ja käitumissuunistest teavitada korrastatumalt – info tuleks edastada ametlike kanalite kaudu ning siis, kui otsus on lõplik ja olulised detailid on läbi arutatud. See peaks Holmi hinnangul vältima avalikkuse segadusse ajamist.

Holm kirjeldas tavapärast jada, kuidas info avalikkuseni jõudis: nädala alguses rääkis teadusnõukoda oma ettepanekutest meediale, teisipäeval toimus valitsuse istung, kus kuulati teadusnõukoda ja arutati asja, enne neljapäevast istungit ja ametlikke pressiteateid jagasid valitsuse liikmed infot uute piirangute kohta oma sotsiaalmeediakanalites, pärast valitsuse istungit teavitati pressiteadete kaudu avalikkust täpsustatud infoga.

„Seega sai info järgi janunev avalikkus aimu lõpuks langenud otsuse kohta nädala jooksul vähemalt kolmel-neljal-viiel erineval korral ja viisil,“ märkis Holm. Selle kirjeldatud aja jooksul võisid aga detailid täpsustuda ning tuli muuta esialgseid kavatsusi. See aga tekitas Holmi hinnangul segadust.

Lisaks pidas Holm oluliseks, et peale avalikkuse teavitataks eraldi riigiasutusi, näiteks kohalikke omavalitsusi, et nemad saaks omakorda küsimuste korral ammendavaid vastuseid anda.

Veel tõi Holm välja, et peab olema selgelt arusaadav, et piiranguid kehtestab valitsus, teadusnõukoda on seejuures vaid nõuandvas rollis – kriisis on need rollid jäänud ebaselgeks. Niisiis tegi ta ettepaneku: „Tuleks kaaluda võimalust, kus vabariigi valitsuse otsuste ning neid nõustava teadusnõukoja ettepanekute kommunikatsioon oleks üheaegne. Pärast otsuste langetamist avalikustataks nii valitsuse otsused kui ka teadusnõukoja ettepanekud, mille järel oleks nii valitsuse liikmetel kui ka teadusnõukojal võimalik anda oma kommentaarid ning põhjendused otsuste ja ettepanekute erinevuse (või siis sarnasuse) põhjuste kohta.“

Millistel tingimustel saadakse toetust?

Holm pani ette, et tuleks saavutada olukord, kus võimalikult täpne info toetusmeetme tingimuste ning toetuse saamiseks õigustatud ettevõtete ringi kohta avaldatakse ühel ajal piirangute kehtestamisega. „Ainult siis saavad ettevõtjad oma tulevikuplaanide tegemisel kohe hinnata seda, kas nad peavad kriisiga omal jõul hakkama saama või saavad arvestada toetusega,“ märkis ta. „Olukorras, kus ettevõtjad teavad küll valitsuse kavatsusest rakendada tulevikus toetusmeetmeid, kuid ei saa olla kindlad selles, et nad vastavad toetuse tingimustele, võivad paljud ettevõtjad teha otsuse vähendada töökohti oma ettevõtetes või lõpetada tegevus. Hilisem teadmine, et nad oleksid toetust saanud, ei päästa enam ei ettevõtet ega töökohti.“

Peale selle ütles Holm, et riik peab selgitama väärikalt, selgelt ja tasakaalukalt, millistest sisulistest kaalutlustest lähtudes otsustati toetuse saamise kriteeriumid. Riigikontrolli poole on pöördutud korduvalt probleemidega seoses kriteeriumide valiku läbipaistmatu ja olematu põhjendamisega.

„Kriisiga seotud toetuse saamise kriteeriumiks ei saa olla kiired jalad või nobedad näpud,“ märkis Holm veel. „Kriisiga seotud riiklikele toetustele ei saa läheneda nagu raadiomängule, kus võitja on see, kes jõuab esimesena Munamäe torni tippu või kes toob esimesena oma vanad püksid raadiomajja.“

Kohalikele omavalitsustele tuleb anda suurem võim

Holm märkis, et kohalikud omavalistused on kurtnud, et erinevad riigiasutused nõuavad läbisegi sarnast infot või andmeid ning soovivad anda kohalikele omavalitsustele ülesandeid, mille andmiseks asutustel õigust ei ole.

Niisiis tegi Holm ettepaneku, et edaspidi peaks kavandama süsteemselt suhtluskanalid kohalike omavalitsustega ning analüüsima, kas õigusaktides on loodud piisavad võimalused kriisi lahendamiseks vajalike ülesannete panemiseks kohalikele omavalitsustele.

Holmi hinnangul oleks olnud võimalik kohalikel omavalitsustel mitmeid probleeme palju tulemuslikumalt lahendada.

„ Näiteks oleks tulnud suuremate linnade puhul palju varem kaasata omavalitsused vaktsineerimise korraldamisse. Omavalitsused tunnevad paremini oma elanikke ning oskavad paremini hinnata viise, kuidas jõuda inimesteni,“ märkis Holm. „Suuremates linnades oldi valmis võtma suuremat vastutust vaktsineerimise korraldamisel, kuid paraku ei tulnud riik sotsiaalministeeriumi tasandil sellega alati kaasa.“

Loe täispikka kirja siit.