Vilimaa lõpetas Tallinna koreograafiakooli ja täiendas end Leningradis, suurema osa oma teatrikarjäärist pühendas Vanemuise teatrile, kus alustas balletitantsijana, luues värvikaid karakterid Ida Urbeli lavastuses – näiteks nimiosa „Paganinis”. Kui inimene on loojaks loodud, ei saa ta olla loomata – ja Vilimaa koreograafilised eksperimendid olid osa eesti balleti uuendusest 1960.1970. aastatel. Tema koreograafilooming on rikas värvidelt ja teemadelt, mis kajastub ka lavastuste pealkirjades: „Kontrastid” (1967), „Maalid ehk Kontrastid II” (1969), „Käed” (1972), „Portreed ehk kontrastid III” (1975). Vilimaa tegi tihedat koostööd eesti heliloojatega, luues koreograafia nende ballettidele, nt Lydia Austeri „Romeo, Julia ja pimedus” (1970) ja „Tiina” (1984), Mati Kuulbergi „Kompositsioon viile” (1971), Alo Põldmäe „Merineitsi” (1974) ja „Sõnnitund” (1981), Rene Eespere „Kõrvalised” (1979); samuti tõi ta lavale balletiklassikat, nagu „Coppelia” (1981) ja „Esmeralda” (1992).

Kuid Vilimaa ei olnud ainult seotud ainult tantsuloominguga, vaid ehtsa teatri lapsena kattis tema looming kogu teatri paletti: ta lavastas oopereid (Puccini „Madama Butterfly” 1975; Gershwini „Porgy ja Bess” 1983, Menotti „Konsul” 1985, Bartoki „Hertsg Sinihabeme loss” 1991, Bizet’ „Carmen” 1991 jt), operette („Lõbus lesk” 1992), muusikale („West Side Story”, 1986, „Minu veetlev leedi”, 1990, „Rose-Marie”, 1996) ja sõnalavastusi („Edith Piaf”, 1977, McNally „Maria Callase meistrikursus”, 1997 Endlas).

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid