ERISAADE | „Seltsimees lapse“ režissöör Moonika Siimets: Eesti filmi tipp on väga hädas ja vajab riigilt abi

Täna saatsid 60 Eesti filmi režissööri avaliku pöördumise, täpsemini manifesti pealkirjaga „Eesti filmi lõpp“, milles väljendavad nördimust selle üle, et valitsus plaanib järgmisel aastal vähendada rahastust filmivaldkonnale 42 protsendi võrra. Murest loob selgema pildi režissöör Moonika Siimets.

Režissööride hinnangul tähendab rahastuse kahandamine filmikultuuri vältimatut hääbumist. Manifestile allakirjutanute soov oleks, et filmi baasrahastus oleks vähemalt seitse miljoni eurot, nii nagu see oli Eesti vabariigi 100. aastapäeva tähistamise ajal. Nüüd aga ähvardab oht, et baasrahastus jääb kolme miljoni peale.

„Aastal 2022 plaanib riik toetada meid summaga, millest piisab ühe ja poole mängufilmi, paari lühianimatsiooni ja mõne dokumentaalfilmi tegemiseks,“ märgivad selle peale režissöörid.

Olgugi et järgmise aasta riigieelarvet ei ole veel lõplikult kokku pandud, sõnas Siimets, et filmitegijad on ju sel teemal rääkinud kultuuriministriga, valitsusega ja filmi nõunikega ning on teada, milline häälestatus sel teemal valitseb.

Suurimat tuska ja segadust tekitab režissööride seas just see, et eelmine kultuuriminister Tõnis Lukas oli andnud märku, et filmi baasrahastust suurendatakse, kuid nüüd näib, et asjad kipuvad minema hoopis vastupidi.

„Filmi valdkond on iseenesest juba kohtavalt ebastabiilne,“ ütles Siimets. Ta lisas, et asja ei tee kergemaks see, kui baasrahastus ei ole paigas ja filmitegijatel pole võimalik arvestada selliste summadega, mida aasta alguses lubati ning millega on juba tootmisel arvestatud.

Mida arvab asjast kultuuriminister?

„Mina küll tahaksin, et kultuuriminister seisaks avalikult filmivaldkonna eest,“ kommenteeris Siimets praeguse kultuuriministri Anneli Oti meelsust. Ta avaldas, et oleks kena, kui minister leiaks aega, et kohtuda eri gildidega ja saada aru, mis neile muret valmistab.

Minister Ott oma meelsust täna Delfiga jagada ei soovinud. Küll aga edastati kultuuriministeeriumi audiovisuaalnõuniku Siim Rohtla kommentaar, milles seisis nii: „Kultuuriministeeriumi soov on peatselt algavate riigieelarve läbirääkimiste käigus filmi osa kultuurieelarves suurendada.“

Niisiis on ministeeriumil soov rahastust suurendada, kuid lõplik otsus sõltub majandusprognoosi ja riigieelarve võimalustest, märkis Rohtla „Aga riik ei ole taganenud põhimõttest filmide tootmist ja laiemalt filmikunsti arengut kõigiti toetada,“ lisas ta.

Segane olukord jätab plaanid lahtiseks

Siimets rääkis, et praegu valitseb absurdne olukord, kuivõrd 2021. aasta on lõpusirgel, kuid seni pole täit selgust, mis hakkab saama järgmisel või ülejärgmisel aastal. „Filme sa ei tee nii, et täna tuleb otsus ja nüüd ma teen selle filmi ära,“ selgitas ta. Teisisõnu: filmi tootmine on pikk protsess, mis vajab rahastamise kindlust pikemalt ette.

Manifestis oli veel välja toodud, et alarahastuse tõttu muutub filmialane haridus mõttetuks, sest BFMi filmiosakonda astunutel pole head tulevikku. Kas see pole mitte märk filmitegijate üle-tootmisest?

Filmivaldkond on julm, tunnistas Siimets, kuid lisas, et manifestile allakirjutanud ei ole tudengid, vaid režissöörid, kes on end juba tõestanud. Ta loetles suuri tegijaid: Priit Pärn, Ilmar Raag, Peeter Simm, Sulev Keedus, Veiko Õunpuu.

„Me räägime tegelikult Eesti filmi tipust, kes on väga hädas ja palub südamest abi Eesti riigilt,“ sõnas Siimets. Ta tunnistas, et mõtleb ise juba lisaeriala peale ning arvas, et ta ei ole ainus režissöör, kes selliseid mõtteid mõlgutab.

Pikemat intervjuud kuula juba Delfi „Erisaatest“.