Kas Alar Karisest saab Eesti president?

Ma loodan küll, et saab. Oleme otsinud presidendikandidaati koos opositsiooniga, teinud palju koosolekuid leidmaks kandidaati, kes kõigile sobib. Eesti põhiseaduse järgi peaks president olema erakondadeülene. Tuleb leida konsensus vähemalt 68 häälega riigikogus. Usun, et Eesti saab hea presidendi.

Missuguse presidendi me Karise näol saaksime? Avalikkus teab küll tema endisi ametikohti, ent seisukohtadest mitte kuigivõrd.

Ei saa öelda, et Karis on avalikkusele tundmatu. Ta on olnud kahe ülikooli rektor, riigikontrolör, esinenud eri seisukohtadega. Olen temaga koos töötanud majanduskomisjoni esimehena, kui tema oli Arengufondi nõukogu esimees. Tegemist on väga intelligentse, viisaka, rahuliku ja lugupeetud inimesega, kes oskab kuulata ning Eestit esindada nii siin kui ka väljaspool.

Ja ei tee erakondadele tüli. Sest erakonnad ei vali presidenti ju mitte Eestile, vaid eelkõige iseendale.

Ei vasta tõele. Varemgi on arvatud, et see või teine president on erakondadele mugav. Kui jutt käis Kersti Kaljulaiust, arvas Isamaa, et kuna tegu on nende ridadest võrsunud inimesega, on ta neile mugav. Kuidas läks? Ei ole olnud väga mugav. Riigikontrolörina ei olnud Alar Karis ühelegi valitsusele mugav. Kes iganes eeldab, et ta ühele või teisele mugav, eksib. Nii on läinud kõigi presidentidega. Igaüks neist on ametit sisustanud vastavalt oma äranägemisele ja põhiseaduses ette nähtud piiridele.

Miks laskis Reformierakond nii kergesti käest oma positsiooni Kaljulaiu teise ametiaja suhtes ja peale jäi Jüri Ratase seisukoht, et ta ei tohi kindlasti jätkata?

Miks te arvate, et kergesti? Presidendi saab valida vähemalt 68 riigikogu liikme toetusega. Vähemalt kolm erakonda riigikogus ei ole valmis Kaljulaidu toetama. Ei ole piisavalt hääli, et ta valituks osutuks.

Kuula siit.

Viitasite, et Reformierakonna loobumine Kaljulaiust ei käinud kergelt. Mismoodi te püüdsite Jüri Ratast veenda, et ta võiks jätkata?

Need arutelud olid meil ju kõigi riigikogu erakondadega.

Räägime praegu kahest suurest.

Kahest suurest ei piisa, et presidenti ära valida, meil on vaja ka opositsiooniparteisid.

Reformierakonna esindajad on viidanud, et kuna ollakse peaministripartei, ei pretendeerita presidendikohale. Ometi pole selle kohta ametlikku kokkulepet, miks te ikkagi loobusite presidendi tegemisest?

Ma ei ole sellega nõus. Kui iga erakond on oma hobusega areenil, igaühel on oma sõdur võitlusväljal, siis on tema tagant ära tagurdada väga keeruline. Ka põhiseadus näeb ette, et erakonnad peavad kokku leppima. Kujutage ette, et meie tuleme välja Urmas Paeda või Andrus Ansipi kandidatuuriga, ja siis ma peame ühel hetkel – et presidenti ära valida – erakonna sees ütlema, et me nüüd teda enam ei toeta. Kuidas me seda põhjendame? Presidendivalimised on teistsugused kui kohalikud või riigikogu valimised. Põhiseadus surub erakondi kokku leppima. Paraku on nii, et ühele ei sobi üks, teisele ei sobi teine.

Lohutuseks võin öelda kahte asja. Eelmisel nädalal kohtusin Angela Merkeliga. Tema tunnistas, et ka neil on see protsess keeruline. Teiseks oli mul eelmisel nädalal lõunasöök eelmiste peaministritega. Kõik rääkisid olnud presidendivalimistest ja nentisid, et sellega on alati olnud igavene jama. Alati on olnud raske, aga alati on Eesti saanud hea presidendi.

Kersti Kaljulaiu valimise, õigemini riigikogus ärakinnitamise järel olid erakonnad ühisel arusaamal, et valimiskorda tuleb muuta. Ometi seda ei tehtud. Miks?

Tõstatasime teemat mitu korda, aga koalitsioonis ei olnud soovi sellega tegeleda. Põhiseaduse muutmiseks on tarvis suuremat toetuspinda ja konsensust ei leitud.

Alar Karis arvestab võimalusega, et ta tehakse riigikogus lolliks. Miks ikkagi peaks see süsteem olema inimesi lörtsiv ja institutsiooni alavääristav?

Vaadake, valimised on valimised. Ma võiks ka öelda, et see on inimeste lörtsimine, et teie võtate meedias ette, mida keegi on öelnud või teinud. Selles trumlis ongi väga raske olla.

Presidendivalimised polegi õieti valimised, see on rohkem ametissemääramine, kas pole nii?

Ei ole. Valivad erakonnad. Põhiseaduses on ette nähtud erakondadeülene kokkulepe.

Tegite vihje ajakirjanduse rollile. Olete ka varem ajakirjandust süüdistanud, et ajakirjandus võtab presidendikandidaadid paljaks ja sunnib neid joonistama. On see kohane?

Mina ei süüdista ajakirjandust. Meil on isegi fraktsioonis seinal plakat: poliitik, kes süüdistab ajakirjandust, on nagu meremees, kes süüdistab tormist merd. Olen toonud aga välja, et kohati idealiseeritakse eelmisi valimisi. Öeldakse, eelmisel korral teadsime selleks ajaks kandidaatide seisukohti. Kõik olnuks suurepärane, kui president tulnuks nende inimeste seast, kes debatti pidasid. Aga ta ju ei tulnud.

Aga oli see siis ajakirjanduse süü?

Ma pole kordagi öelnud, et see oli ajakirjanduse süü. Ka mulle meeldis, et saime eelmisel korral teada, mida kandidaadid ühest või teisest asjast mõtlevad. Peeter Esimenegi ütles, et kõik bojaarid peavad rääkima, et rumalus oleks kohe näha. Ent president ei tulnud eelmisel korral ju kandidaatide seast, seda tahan ma öelda.

On teil järgmine valitsus koos, juhuks kui presidendivalimised lörri lähevad ja teie valitsuse lõhki ajavad?

Ei ole. Ei saa keskenduda kahele asjale korraga. Kui ehitada samal ajal teist valitsust, läheb see esimene katki.

Ei saa aga ju välistada, et Jüri Ratas tõmbab juba niite järgmise võimuliidu kokkupanemiseks?

Poliitikas ei saa midagi välistada, see on tõsi. Meie koostöö Jüri Ratasega on presidendivalimiste ajal paranenud, meil on hea koostöö. Me saame koos Keskerakonnaga valitsuses teha otsuseid. Mul ei ole tunnet, et praegu käiks kuskil mõni paralleelprotsess. Alati on küll võimalik, et pean pettuma.

Koroonaviirusega võitlemine oli teie valitsuse esimene prioriteet algusest peale. Edu asemel oleme näinud, kuidas sotsiaalminister Tanel Kiik esineb täieliku käpardina ning terviseamet laseb vaktsiinid raisku ja keegi ei võta vastutust. Alustame Kiigest, miks ta ikka veel teie valitsusse kuulub?

Esiteks, koroonavaktsiinid terviseameti laos pahaks ei läinud. Aga tõepoolest, see on erakordne käkk, mis on tehtud. Raporti kohaselt on vastutajad projekteerija, tellija, ehitaja, ehitusjärelevalve, terviseamet, ravimiamet, RKAS. See kõik on tehtud juba 2017. Kujutage ette, et teie tulite tööle 2019 ja siis selgub, et teie kolleeg on 2017 kirjutanud artikli, mis on vale ja mille eest nõutakse kahjutasu. Tööandja ütleb, et teie vastutate oma peaga selle eest, mida kolleeg on teinud.

Nii et te õigustate seda, et keegi ei võta vastutust?

Ei, ei. Tahan öelda, et vastutajaid on nii palju.

Nii palju, et keegi ei vastuta?

Ei. Me tegeleme kahjude sissenõudmisega: nii projekteerijalt kui ka ehitajalt. Ma ei ole küll selles suhtes eriti optimistlik. See käkk on tehtud 2017. aastal.

Aga miks Kiik ikka veel ametis on?

Minister Kiigel on olnud väga raske vastutusvaldkond. Jah, ma ei ole olnud paljude asjadega rahul. Oleme tegelenud sellega, et saada need protsessid paremaks. Nüüd on sotsiaalministeeriumis uus kantsler, kelle käes on rahakott. Oleme seadnud vahe-eesmärgid. Püüdleme eelkõige lahenduste poole, mitte ei võta päid maha.

Ilmselt tegite siiski ettepaneku Kiik vabastada, aga Ratas keeldus, sest Kiigel pole riigikogu kohta, küll aga üksjagu laene. Miks te ennast peaministrina ei kehtestanud?

Ma ei hakka kindlasti avaldama kõiki väljakutseid, mis selles ametis minu ees seisavad. Eelkõige on soov leida lahendusi mitmele eri probleemile.

Pärast Signe Kivi tagasiastumist Avo Viioli tegevuse pärast kultuurkapitali rahaga analoogset riigimehelikku sammu ei meenugi. Kas valitsuses või üldse meie ajal pole enam ainsatki riigimeest?

Signe Kivi samm väärib tõepoolest austust ja mul väga hea meel, et ta on meie meeskonnas. On suurepärane, et ta kuulub riigikokku. Ma ei kaitse, aga põhilised jamad terviseametis on toime pandud 2017. Viiol pani oma teod toime ministri ametisoleku ajal. Signe Kivi samm väärib igal juhul tunnustust, jah.

Reitingutes ei ole enam sageli teisel kohal mitte Keskerakond, vaid EKRE. Ühel päeval võib Reformierakonna ainus võimalus olla moodustada valitsus EKREga. Kas teie teeksite seda?

Meie väärtused on küll väga erinevad. Ma praegu küll ei näe, et leiaksime ühisosa.

Te kõlate nagu Jüri Ratas.

Mina olen siiski oma lubadusest kinni pidanud. Usun, et EKRE valitsusse võtmine muutis suurt pilti. Valimistel tuli EKRE kolmandaks. EKRE valijatel ei olnud ootust, et ta saab valitsusse, sest kõik erakonnad olid selle välistanud, välja arvatud Isamaa, kes oli niikuinii väike mängija. Nüüd on tunne, et EKRElt on justkui midagi ära võetud. EKRE on nüüd positsioonis, mille ta on tõeliselt hea: alati millegi vastu, väga häälekad, suudavad tühjast kohast tekitada igasuguseid vastasseise. Mina ei näe praegu, et saaksime EKREga koostööd teha.

Kui see võimalus tekiks kas enne riigikogu valimisi või nende järel – kas teie juhitav Reformierakond moodustaks valitsuse EKREga?

Minu juhitav Reformierakond seda valitsust ei moodusta.

Räägime Afganistanist. Mida tundsite, kui nägite inimesi Kabuli lennuväljal lennukite külge klammerdumas ja surnuks kukkumas?

Afganistanis toimuv on šokeeriv kõigile. On küsitud, kuidas ei näinud keegi seda tulemas. Ei oodatud, et Taliban võtab riigi üle nii ruttu.

Ja ometi ütlesite, et võtame vastu kõigest kümme, siis, et kolmkümmend inimest.

Ma ütlesin kohe, et kümme Euroopa Liidu ja NATO raames pluss Mondoga seotud inimesed. Tol hetkel me ei teadnud veel, kui palju neid täpselt on.

Kas me ei saa tõesti aidata enamaid kui vaid see mõnikümmend inimest?

Osaleme kokkuleppes aidata liitlasi aidanud inimesi. See käib proportsionaalselt riigi võimekusega aidata. Meie kui NATO ja Euroopa Liidu ühed osalised aitame niipalju kui saame. Me oleme väga väike riik. Meil elab 1,3 miljonit, Afganistanis 38 miljonit. Kõiki me ometigi aidata ei saa. Fookus on seega neil, kellega oleme teinud koostööd. Liitlastega käib arutelu selle üle, kuidas aidata Afganistani naaberriike, et nemad aitaksid põgenikke, sest nemad on neile kultuuriliselt ja geograafiliselt kõige lähemal.

Mis on see, mida te iga päev nende inimeste aitamiseks teete?

Täna oli meil näiteks arutelu, kuidas saavad inimesed nendesse punktidesse, kust lennukid lähevad. Taliban on asunud takistama ligipääsu lennujaamale. Kõige keerulisem ei ole mitte sealt Euroopasse lendamine, vaid inimeste jõudmine lennujaama õigesse väravasse. Meil ei ole kohapeal oma inimesi, teeme koostööd liitlastega, kellel on.

Minister Liimets on rääkinud vajadusest abistada afgaane solidaarsusest Euroopaga. Ent küsimus on ju eelkõige lihtsalt inimlikkuses, miks on sellest nii suur defitsiit?

Me ju aitame, niipalju kui saame. Maailmas toimub palju sõdu ja konflikte, kõik maailma inimesi ei suuda me aidata. Ka kõiki Afganistani inimesi ei saa me aidata. Teeme seda, mida suudame. Ei maksa unustada, et samal ajal on käimas hübriidrünnak Valgevene poolt Leedu suunal. Valgevene saadab sinna inimrelvana kasutatavaid illegaalseid immigrante. Me aitame Leedut ja ka Lätit, et seesama probleem ei tekiks meil siin.

Kas pole need inimesed, keda te nimetate illegaalseteks immigrantideks, eelkõige diktatuuririigi ohvrid?

Räägime nüüd asjadest nii, nagu nad on. Need inimesed on tulnud Iraagist viisaga, lennukiga Valgevenesse. Valgevenes on nad legaalselt. Valgevene üritab neid illegaalselt üle Leedu piiri suruda. Valgevene saab neid aidata, sest on andnud neile viisad, neid ise Valgevenesse kutsunud.

Kas Valgevene paistab riigina, kes soovib kedagi aidata?

Valgevene soovib neid kasutada inimkilbina, inimrelvana. See ei ole põgenikekriis. Need on heal järjel inimesed, kes tulevad lennukiga. Leedu ja Läti teevad seda, mida nad tegema peavad – hoolitsevad selle eest, et illegaalsed immigrandid ei tuleks üle piiri.

Kogusime saate jaoks küsimusi ka Facebookis. Üks küsimus kordus, mis te arvate, missugune?

Maskiküsimus tõenäoliselt.

Ei. See oli: millal te tagasi astute?

Kui on mõni selline suur asi, mille eest ma vastutan, siis olen kindlasti nõus tagasi astuma. Praegu ajab üks kriis teist taga, neid tuleb lahendada.

Mida peate suurimaks saavutuseks oma peaministriks oleku ajal?

Seda on veel vara öelda. Olen suutnud nii Eesti kui näiteks Leedu jaoks välissuhtluses üht-teist korda saata. On väga oluline, et me ei oleks üksi, et meil oleks liitlased. Näiteks läbirääkimised meie toetamiseks kaitsekulude näol Ameerika kaitse-eelarvest. Oleme saanud teha otsuseid, mis on olnud pikalt kivi taga kinni, nt EASi ja Kredexi ühendamine, äridiplomaatia viimine välisministeeriumi alla. Võib-olla väikesed asjad, aga suur pilt moodustubki väiksematest kividest.

Missuguse peaministrina tahaksite minna ajalukku?

Tahaksin minna ajalukku Eestit hoidva, eestimeelse peaministrina, kes oli peaminister väga raskel ajal.