„Kui tahta kritiseerida Ameerika Ühendriikide administratsiooni otsuseid, võib ajas mitukümmend aastat tagasi minna,“ sõnas Mikser. Esimese näite valest otsusest tõi ta Nõukogude okupatsiooni vastu võidelnud grupeeringute kohta, keda USA toetas ja sponsoreeris, ent siis omapead jättis. „Samas Ameerika Ühendriikide 2001. aastal langetatud otsus minna Afganistani operatsioonile oli vältimatu. Pärast seda, kui Ameerika Ühendriikide pinnal olid toimunud rünnakud, ei jäänud neil muud valikut, sest Taliban keeldus taganemast Al Quaeda toetamisest.“ arutles endine minister.

Omaette küsimus on tema arvates see, kas nad oleksid pidanud tegema teistsuguseid strateegilisi valikuid. „Meenutame lahesõda, kus ameeriklaste eesmärk oli lõpetada operatsioon Kuveidis ja pärast selle väga limiteeritud eesmärgi saavutamist tõmbusid nad Kuveidist välja, jättes Saddam Husseini võimule. Kahtlemata oli üks võimalik valik ka Talibani režiimi kukutamine ja alles seejärel Afganistani omapead jätmine. Valik langes toona väga keerulise ja kuluka stabiliseerimisoperatsiooni kasuks, mis soovitud tulemusi ei andnud.“

Endisel välisministril ei jää puudu ka ajaliselt värskematest näidetest. „Ühe näitena võib kindlasti välja tuua Trumpi otsuse minna Talibaniga läbirääkimisi pidama Kabuli valitsuse ja Afganistani administratsiooni selja taga.“ Europarlamendi saadik ei kiitnud heaks ka USA president Joe Bideni äsjast otsust: „Võib olla erakordselt kriitiline Bideni otsuse suhtes USA väed Afganistanist nii kiiresti, ootamatult ja täielikult välja tõmmata. See andis kindlasti Talibanile selge sõnumi, et nende hetk on tulnud.“

Afganistanis on 20 aastat vabaduse nimel verd valatud. Ka Eesti kaitseväelased on riigi eest võidelnud, mõnikord oma elu hinnaga. „Kindlasti ei olnud kõik asjata,“ on Mikser veendunud. „Esimese operatsiooniga ju Taliban kukutati, ja sellega võeti Al Quaedalt võimalus oma tegevust Afganistani pinnal jätkata.“ Ka ISAF operatsiooniga saavutati endise välisministri sõnul suuri tulemusi. Afganistani tüdrukud ja naised said tänu sellele ligipääsu haridusele ja see on Mikseri arvates saavutus, mis väärib kaitsmist. „Lühemad eesmärgid saavutati, kuid suurem eesmärk – muuta Afganistan stabiilseks ja oma rahvale julgeolekut pakkuda suutvaks riigiks – on tänaseks saavutamata,“ tõdes Mikser.

Küsimus, mis saab liitlasvägede heaks tegutsenud afgaanidest, on Europarlamendi saadiku sõnul praegu kõikidele liitlastele primaarne. Eriti optimistlik ta nende tulevikuväljavaate suhtes siiski ei olnud. „Erinevad riigid on neile pakkunud võimalusi Afganistanist lahkuda. Kuid praegu, kus Kabul on ümber piiratud ja riigid ülepeakaela oma saatkondi evakueerida üritavad, on väga raske teha illusioone, et kõikidele ohus olevatele afgaanidele suudetakse turvalist tulevikku pakkuda,“ nentis Mikser. „Praegu on riikide moraalne kohus pakkuda kaitset afgaanidele, kes meie deklareeritud julgeolekueesmärkide nimel oma elu ohtu seadnud on. Aga ma julgen väita, et need eesmärgid kattuvad enamuses ka afgaanide huvidega.“ Mikseril ei ole vähimatki kahtlust, et enamus afgaane ei soovi Talibani režiimi all elada. „Ma ei usu, et Afganistani naised ja lapsed sooviksid loobuda võimalustest, mis neile viimase 20 aasta jooksul järk-järgult kätte tulnud on.

Seda, mis Afganistanist edasi saab, Sven Mikser kindlalt öelda ei osanud. „Hetkel valitseb seal kaos.“ sõnas ta. Praegusel hetkel käivad kõnelused Kabulis ja ilmselt peagi ka Dohas, ent millise võimujagamiseni see viib, näitab vaid aeg. Mikser kinnitas, et jõupingutused Afganistani kaitsmiseks ei ole lõppenud: „Keegi ei heiska seal valget lippu ega ütle, et Afganistan on jäädavalt kadunud.“ Lähiaja prognoos on endise välisministri sõnul siiski väga murettekitav: „Ilmselt näeme seal veel palju kaost ja võimalik, et ka verevalamist. Ja see verevalamine ei pruugi päädida rahumeelse kokkuleppega.“