Ramon Loik ütles Leedu migratsioonikriisi õppetundidest rääkides, et Eesti peaks kindlasti tugevdama immigrantide majutamise, toitlustamise ja esmaabiga varustamise võimekust. See tähendab, et lisaks politseile, sise- ja välisministeeriumile, päästjatele ja kaitseliidule tuleks kaasata ka sotsiaalkaitsesüsteem.

Milliseid Leedu lahendusi võiksime me Eestis samasuguse kriisi korral kopeerida?

Otseseid kopeerimissoovitusi on keeruline ja võib-olla ka mitte kõige kohasem anda, sest igal riigil on piirikaitsega seonduvates olukordades ka oma spetsiifiline strateegia. Erinevalt Eestist on Leedul peaaegu 700 kilomeetrit maismaapiiri Valgevenega. Piirivalvetaktika sõltub paljuski piiri iseloomust, ja kuigi osad taktikad on universaalsed, ei söanda ma selles osas kindlat nõu anda. Küll aga võiks Leedult õppida seda, et reageerida tuleb koheselt ja suurte jõududega, naabreid ja liitlasi peab olukorrast kiiresti informeerima ning vajaduselt neilt abi taotlema.

Mida arvata poliitikast immigrandid otse piirilt tagasi saata?

Riik tohib illegaalsed immigrandid riiki, kust nad saabunud on, tagasi saata, aga siin tuleb arvestada mitmete rahvusvahelisest õigusest ja Euroopa õigusest tulenevate põhimõtetega. Piiriületaja, kellel viisa puudub, võib esitada asüülitaotluse ning saada pagulasstaatuse. Siis viiakse läbi spetsiifiline asüülimenetlus, et selgitada välja, kas taotlejal on alust asüüli saada või mitte. Lisaks peab riik rahvusvahelise õiguse kohaselt veenduma, et tagasisaadetavat ei ähvardaks teise riiki naasmisel oht elule, poliitiline tagakiusamine või ebainimlik kohtlemine. Selles mõttes on olukord komplitseeritud – mitu allikat on avalikult kinnitanud, et Valgevenes on Leetu smuugeldatavaid immigrante relva ähvardusel piiri ületama sunnitud. Püüdsin selgitada, milliseid asjaolusid arvestada tuleb, sest vastus sellele küsimusele ei ole must-valge. Aga jah, igal riigil on õigus oma territooriumi illegaalse piiriületamise eest kaitsta ja selle alla kuulub ka immigrantide lähteriiki tagasi saatmine.

Kuidas hinnata plaani laiendada Leedu kaitseväelaste volitusi?

Nii palju, kui mina Leedu ekspertidelt tean, antakse selle plaaniga Leedu kaitseväelastele samalaadsed õigused, nagu Eestis on näiteks Kaitseliidul, kui nad on kaasatud Politsei- ja Piirivalveameti poolt avaliku korra ja piiri julgeoleku tagamisse. Seadust planeeritakse Leedus muuta, et kaitseväelased saaksid tegutseda seaduse alusel ja alluda siseministeeriumi juhtimisele. Neile planeeritakse anda teatud volitused kontrollida alasid, piirata inimeste liikumist, kontrollida dokumente, viia koos politseiga läbi isikutuvastust ning kasutada politsei järelevalvel ja seaduse raamides vajadusel jõudu. Eestis näiteks on Kaitseliidu kaasamisel analoogsed õiguslikud alused olemas ning neid ka Covid-19 pandeemia eriolukorrast õppides mõneti laiendati, et Kaitseliitu oleks võimalik efektiivsemalt siseturvalisuse tagamisse kaasata. Analoogne seadusemuudatus Leedus mulle teadaolevalt tähendakski, et politsei alluvusse antaks vajadusel rohkem lisaressurssi kaitsejõudude näol.

Kas praegu Leedusse jõudnud 4000 sisserändajat on Leedu jaoks suur probleem või tuleb riik selle hulgaga veel kergesti toime? Mis oleks Eesti maksimaalne immigrantide hulk, millega toime tuleksime?

Viitan siin Leedu ekspertidele, kellega olen sel teemal mõtteid vahetanud. Nemad hindavad, et 4000 on arv, millega nad veel toime tulevad. Ehkki olukord on kriitiline, saab Leedu selle hulga immigrantidega hakkama ja suudab situatsiooni juhtida. Samas on praegu suveperiood: sügisel ja talvel oleks kiiresti põgenikele majutust organiseerida, telke ja soojakuid püsti panna oluliselt keerulisem ja kallim. Nii oleks see ka Eesti puhul.

Selle kohta, kui suure hulga immigrantidega Eesti toime tuleks, on riskianalüüse tehtud, ent need ei ole avalikud dokumendid. Proportsioone hinnates saab öelda, et kui Leedu, mis on Eestist kaks korda suurem, hindab praegu olukorda juhitavaks, võib Eesti maksimaalne arv olla samuti ligukaudu 4000. See on siiski arv, mille puhul oleks Eesti ilmselt juba väga kriitilises seisus.

Kuidas aitab olukorda lahendada Leedu uus piiritara projekt?

Muidugi kasutatakse tänapäeval piiri valvamiseks ka erinevaid moodsaid tehnoloogilisi vahendeid, ent klassikaline füüsiline piiri valve ei ole mitte kuhugi kadunud. Kui vaadata Euroopa rändekriise aastatel 2015-2016, näeme, et maismaapiiri füüsiline tõkestamine oli illegaalse immigratsiooni takistamisel oluliseks abinõuks. Sellised suuremahulised julgeolekusündmused kiirendavad protsesse, ka Eesti hakkas idapiiri füüsilise taristu väljaehitamist reaalselt planeerima pärast Kaitsepolitsei ametniku röövimist. Usun, et piiritara ehitamine on kriisi lahendamisel oluline meede ja sellest on kindlasti abi.

Millist abi oleks Leedu olukorda sattunud riigil võimalik paluda liitlastelt?

Abi saamine eeldab, et seda küsinud riik määratleb vajatava abi. Kõigepealt pöördub hättasattunud riik liitlaste poole ning räägitakse läbi, millist abi riigil vaja on. Seega sõltub abi riigi individuaalsetest vajadustest. Leedu puhul on teada, et nende maismaapiiri füüsiline taristu on suuresti välja ehitamata ning Eestilt küsiti näiteks sada kilomeetrit okastraati – väga spetsiifiline materiaalne abi, mida konkreetne riik vajab. Näiteks ka Eestil ei olnud Pronksiöö ajal veekahurit, mida küsiti partneritelt. Jällegi, väga spetsiifiline palve. Ühesõnaga, abi küsimine toimub nii, et riik peab küsima ning liitlased-partnerid vaatavad, kas ja mil määral nad palvele vastu tulla saavad.

Mil määral on Venemaa Eestile usaldusväärsem naaber kui Valgevene Leedule?

Mul ei ole mingit tõenduspõhist alust arvata, et Venemaa oleks meile usaldusväärsem partner kui Valgevene Leedule. Ilmselt saab Valgevene Kremlilt teatud asjades selgeid suuniseid ja Kreml on kaudsetele tõenditele viidates Valgevenes toimuvale „taustajõud“.

Toon mõne aasta taguse näite, kui illegaalsed immigrandid läbi Venemaa Norrasse ja Soome saabusid. Lõpuks pidid riigijuhid helistama Venemaa presidendile ja nõudma tal see olukord lõpetada. Inimsmugeldamine on Venemaa hübriidtegevuse taktikate tööriistakasti juba äraproovitud vahend. Vaadates, kuidas Venemaa ja Valgevene oma rahvusvahelise julgeoleku alast tegevust üha rohkem koordineerivad, ei saa ma öelda, et Eesti Venemaale kuidagi kindlam saab olla. Venemaa koostöövalmidusele seega mitte kuidagi loota ei saa.

Kas ja milliseid vigu on Leedu immigratsioonikriisi lahendamisel teinud? Kas sammudega jäädi hiljaks?

Ma ei hakkaks Leedut kuidagi õpetama ega kritiseerima, nad üritavad praegu toime tulla kriisiga, mida meil lähiminevikus olnud pole. Saame ja peame sellest olukorrast õppima, oma valmisolekut tõstma ja Leedut igati abistama.

Mida tuleks Leedu olukorrast õppida?

Eestis on seni tehtud enamus õppuseid arvestusega, et saabuvate immigrantide hulk jääb enam-vähem sadade piiresse. Tuhanded on suurusjärk, mis nõuab olulist plaanide edasiarendamist, suuremahulist reservressursside planeerimist, toimunu täpset analüüsi, võimalike stsenaariumide läbiharjutamist ja valmisoleku tõstmist väga kriitilise taseme olukordade lahendamiseni.

Eestis peaks kindlasti tugevdama majutamisega, toitlustamisega ja esmaabiga tegelevat sotsiaalkaitselist poolt. Lisaks Politsei- ja Piirivalveametile, sise-ja välisministeeriumile, päästeametile ning Kaitseliidule tuleks säärase olukorra lahendamisse kaasata ka sotsiaalkaitsesüsteem. Eriti praegu, kus käimas on mitu kriisi, vajaksime immigratsioonikriisis sotsiaalpoolele tõenäoliselt lisaressursse. Politsei, kaitsevägi ja päästeamet valmistub pidevalt kõige halvemaks, seega on nende valmisolek ja kriisi lahendamise oskus oluliselt kõrgem.

Hübriidründaja üritab oma rünnaku üles ehitada sihtmärgi haavatavustele ja parim kaitse on vastast heidutava, veenva valmisoleku tagamine. Arvan, et peaksime Eestis tõstma ka kohalike omavalitsuste teadmisi ja valmisolekut, praegu ei ole see piisavalt kõrgel tasemel ega ressursiga kaetud.

Ühtlasi on tähtis avalikkuse informeerimine, kriisideks nii-öelda mentaalne ette valmistamine, ehk ka ajakirjanduse töö. Selliste rünnakute strateegia on sihtriigis segadust ja polariseerumist tekitada, riik ebastabiilsesse olukorda viia ning seeläbi riigi poliitikat ning otsuseid mõjutada. Immigratsioonikriise ei tohiks samuti sisepoliitiliselt ära kasutada ega inimeste hulgas paanikat külvata, mistõttu on oluline ka riigi poliitilise otsustustasandi kriisideks ettevalmistamine, et erakorralistes olukordades oleks tagatud asjatundlik ja tasakaalukas ühiskonna poliitiline juhtimine.