Kätriin, räägi palun alustuseks, kust tuli üldse otsus minna õppima just Taani.

Teadsin, et tahan välismaale õppima minna, juba põhikoolis, kui GAGi abituriendid käisid jagamas oma kogemusi välisülikoolidest. Taani valisime elukaaslasega, sest see on disaini lipulaev igas valdkonnas ja hea rahvusvahelise karjääri hüppeplatvorm. Lisaks meeldib mulle taanlaste elustiil, suhtumine keskkonda ja oskus nautida igapäevaseid pisidetaile.

Millal ja kuidas selleks valmistuma hakkasid? Kas laual oli ka muid alternatiive?

Muid alternatiive eriti ei olnud. Oli väga tugev tahe just Kopenhaagenisse kolida ja panustasingi kõik selle suunas. Kuna Taani kolimine on väga kallis ja Kopenhaageni üüriturg üsna karm, hakkasin poolteist aastat varem koguma, sest vajaminev 10 000 eurot tuli kolimise hetkeks kokku saada.

Kas see tähendas, et algusest peale oli ikkagi plaan leida kooli kõrvalt töö? Ja just erialane?

Ma olen gümnaasiumist saati tegelenud kooli kõrvalt turundusega. Seega tundus loogiline ka sealt edasi liikuda ja seetõttu panin endale eesmärgiks leida kas turunduse või ülikooli erialaga seonduv töö (UX/UI disain), sest ei tahtnud kuidagi latti alla lasta. Kopenhaagenis on Eesti palgaga väga keeruline hakkama saada, seega Taanis töö leidmine oli tähtis.

Oled vist hiljem ise öelnud, et eeldasid, et töö leidmine sujub isegi kergemini?

Ma eeldasin ikka, et see on raske, aga kuna mu CV oli mu vanuse kohta üsna tugev, ootasin, et mind võetakse natuke tõsisemalt ja on veidi lihtsam tööd leida, kui kogemust valdkonnas juba on.

Kuidas tööotsing võõras riigis tegelikult välja nägi? Kuivõrd erines see näiteks sinu eelmistest tööotsingutest kodumaal? Kui pikalt otsingud kestsid?

Väga erinev oli suhtumine minu vanusesse. Taanis ei ole kombeks see, et 20-aastane on pädev erialatööd tegema. Pigem minnakse erialatööle magistrikraadi omandamise kõrvalt. Seega ootas mind paljudes kohtades ootamatu küsimus „Sa oled nii noor. Mida sa üldse turundusest tead?”, kuigi ma olen turundanud Eestis kolme moemaja. Teine probleem oli keelebarjäär. Kuigi Taani on üsna rahvusvaheline, eelistatakse ikka mugavuse mõttes taanlast, isegi kui tal on vähem kogemust. Üllatav oli taanlaste komme teha väga palju isiksuse- ja probleemilahenduse teste, näiteks panka kandideerides pidin läbima nii isiksusetesti kui ka hulga matemaatika- ja loogikaülesandeid, kuigi disaineritöös pole finantsteadlikkust otseselt vaja. Suurim erinevus oli kontaktvõrgustiku puudumine. Eestis oli lihtne tööd leida, sest valdkonnas tegutseb vähe inimesi ja kõik varasemad tööd olen leidnud soovituste või ühise tuttava kaudu. Taanis pidin esimest korda päriselt kandideerima ja konkurentsis silma jääma, seega otsisin tööd kaheksa kuud ja käisin ca kümnel tööinvervjuul, enne kui ideaalse töö sain.

Kas tuli vastu võtta ka ei-sid?

Ma lugesin üle, et kirjutasin kokku 78 coverletter'it (kaaskirja – toim) ja kandideerisin rohkem kui 100 töökohale turunduses või veebidisainis. Viimasesse vooru saingi kümnes kohas, kus iga kord valiti minu asemel keegi, kes oli kas taanlane või magistrikraadiga ehk natuke abitu tunne tekkis, sest ma justkui ei pakkunudki konkurentsi nende tingimustega.

Kuidas sellises olukorras mitte meelt heita?

Ma vahepeal andsingi täiesti alla. Tegelesin oma start-up'iga, asutasin uue ettevõtte sotsiaalmeediatöö jaoks ja hakkasin freelancer'ina turundust tegema Eesti brändidele ja klientidele. Ehk vahepeal aitabki lihtsalt see, et võtad pausi, sunnid end leidma alternatiive ja üks hetk jälle jätkad – kindlasti ei tasu hakata ennast haletsema või ebakindluse tõttu loobuma, see ei vii edasi. Tasub ka sõpradega oma kogemusi jagada. Neil võib olla häid ideid, kuidas oma CV või motivatsioonikirjaga paremini silma paista või lihtsalt toeks olla.

Milline on sinu praegune töö? Kas pikk ja väsitav otsing lõpuks õigustas end?

Ma olen väga rõõmus oma töö üle ja see vaev tasus end tuhandekordselt. Ma poleks kunagi oodanud, et mul on 20-aastaselt nii äge ja vastutusrikas töökoht. Ma olen Saxo panga investeerimisplatvormide disainer, mu töö on hästi pika perspektiiviga ja igapäevaselt ehitan koos oma tiimiga üles disainisüsteemi ja tulevikuvisiooni, kuidas võiksid pangaplatvormid visuaalselt välja näha näiteks aasta-kahe pärast. Eestist kasutavad sama platvormi näiteks Luminor ja LHV. Mu töö on ideaalne stardiplavorm noorele – näitab, et miski ei ole võimatu, kui ise väga palju vaeva näha.

Kuivõrd lihtne on üldse Taanis ülikooliõpinguid ja tööd ühitada? Või on see lihtsalt paratamatus, et seal iseseisvalt hakkama saada?

Taanis on palju tervislikum ülikooli- ja töökultuur kui Eestis. Siin on ka akadeemilise ülikooli kõrval normaalne tööl käia, sest tudengid saavad selle eest ka riigilt toetust. Töökohad on väga vastutulevad eksamiperioodide suhtes, töötunnid on võimalik väga paindlikult korraldada ja minu kogemuse põhjal on stressitase palju madalam siin tööd ja kooli balansseerides võrreldes näiteks gümnaasiumiajaga Eestis, kus nii kool kui ka töökoht olid väga stressirohked. Kindlasti tuleb siin tööl käia, et finantsiliselt hakkama saada, kui just pole perekonna tuge, kes saaks vajadusel abiks olla.

Mida soovitaksid noortele, kellel seisavad lähiajal ees samad otsused ja mured? Kas on näiteks ka midagi sellist, mida sa ise ei osanud oodata või ette näha?

Minu jaoks on välismaal elamine olnud parim otsus, mille elus teinud olen. Kuigi vahel on raske, annab see võimaluse astuda karjääris mitu sammu teistest ette ja ka täiesti uue perspektiivi oma unistustele, sest mida kaugemale jõuad, seda suuremaks kasvavad ka ambitsioonid ja teadmine, kui palju saab tegelikult ise ära teha. Ma küll olin valmis selleks, et alguses on rahaliselt keeruline, aga ikkagi soovitaksin seda kõige enam: teha enne võimalikult suur eeltöö ja panna palju kõrvale, et esimene aasta oleks stressivaba. Ma ei osanud ka oodata seda, kui tähtis on jagada seda teekonda kellegagi koos – väga suureks abiks on kas elukaaslase või sõbraga koos elamine, eriti kui ta on samuti eestlane. See tugi on vahel hädavajalik, kui ise tahaks juba natuke alla anda. Üllatas ka väliseestlaste abivalmis suhtumine ehk alati, kui on mure, tasub julgelt kirjutada kasvõi täiesti võõrale eestlasele, kes samas linnas elab, ja nõu küsida, sest kõik teavad, kui raske alguses olla võib, kui välismaale kolid.